Rikkumismenetlus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Rikkumismenetlus on protsess, mille algatab Euroopa Liidu liikmesriigi suhtes Euroopa Komisjon, kui näeb, et mõni liikmesriik jätab Euroopa Liidu aluslepingutest tulenevaid õigusi oma riigis kohaldamata, ja kui komisjon on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust. Komisjon peab oma arvamust põhjendama. Kui liikmesriik ei reageeri teatud tähtaja jooksul, võib komisjon pöörduda Euroopa Kohtusse.[1] Menetlus koosneb mitmest etapist, milles tehakse ametlik otsus. Rikkumismenetlusele eelneb eelmenetlus, mille eesmärk on anda liikmesriigile võimalus täita kohustused või kaitsta ennast komisjoni esitatud süüdistuste vastu. Tavaliselt antakse liikmesriigile ligikaudu kaks kuud aega, et täita oma kohustused või anda seletusi ametlikule komisjoni kirjale. Kui liikmesriik ja komisjon ei jõua omavahel rikkumise suhtes ühisele otsusele, võib komisjon esitada hagi liikmesriigi vastu Euroopa Kohtusse.[2] Kohtumenetluses tuvastab Euroopa Kohus, kas liikmesriik on rikkunud Euroopa Liidu õigust või mitte. Kui liikmesriik on õigust rikkunud, siis kohtuotsusega peab liikmesriik rikkumise kõrvaldama. Seejuures kohus konkreetset kõrvaldamistähtaega ei anna, kuid kohtupraktika kohaselt peab liikmesriik rikkumise kõrvaldama nii kiiresti kui võimalik.[3] Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 260 lõike 3 alusel saab ka selles etapis liikmesriigile määrata põhisumma või karistusmakse tasumise kohustuse, kui ta direktiivis sätestatud kuupäevaks ei täida seadusandlikus menetluses vastuvõetud direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustust.[4] Komisjonil on kriteeriumid, mida ta kasutab karistusmakse kindlaksmääramisel. 2018 pole Euroopa Kohus ühtegi karistusmakset või põhisummat ELTLi artikli 260 lõike 3 alusel määranud. Kui liikmesriik ei kõrvalda rikkumist vaatamata Euroopa Kohtu otsusele, võib komisjon algatada uue rikkumismenetluse ringi ELTLi artikli 260 alusel. Selles menetluses toimub samuti eelmenetlus, kuid erinevus on, et puudub põhjendatud arvamuse staadium, st komisjon esitab hagi kohe pärast ametliku kirja esitamist liikmesriigile.[5] Kohtumenetluse käigus võib Euroopa Kohus määrata liikmesriigile rahalised sanktsioonid, kui tuvastab, et liikmesriik pole eelnevat otsust täitnud. Komisjon teeb Euroopa Kohtule ettepaneku rahaliste sanktsioonide määramise kohta, kuid lõpliku otsuse, mis suuruses sanktsioonid liikmesriigi vastu peavad olema, teeb siiski Euroopa Kohus. Komisjoni ettepanek summa kohta ei ole Euroopa Kohtule siduv. Liikmesriigile on võimalik määrata trahvi ja põhisummat – need ei välista teineteist. Euroopa Kohus peab jälgima, et karistusmakse ja põhisumma oleksid proportsionaalsed rikkumisega ja liikmesriigi võimekusega seda summat välja maksta.[6][7]

Eesti suhtes algatatud rikkumismenetlusele vastab välisministeerium koostöös mõne teise ministeeriumi ja riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadiga. Vastuses Euroopa Komisjonile tuleb vastata küsimustele: millega ja kuidas asjaomane aluslepingu säte või Euroopa Liidu õigusakt on riigisiseselt üle võetud või rakendatud ning kas Eesti nõustub komisjoni etteheidetega. "Seisukohad rikkumismenetluste kohta esitatakse valitsusele arutamiseks ja otsustamiseks, kui põhjendatud arvamusele esitatakse vastus, kus rikkumist ei tunnistata; ametlikule kirjale või põhjendatud arvamusele vastates tunnistatakse rikkumist ja lubatakse muuta riigisiseseid õigusakte, kusjuures seaduse või olulise mõjuga määruse eelnõu ei ole veel valitsuse heakskiitu saanud; Euroopa Kohtule esitatud hagis on rahatrahvi või karistusmakse nõue või ministeeriumid ei jõua seisukohas kokkuleppele".[8]

Eesti vastu algatatud rikkumismenetlus[muuda | muuda lähteteksti]

2016 seisuga on komisjon ELTLi artikli 258 alusel Eesti vastu algatanud 425 rikkumismenetlust. Sama aastaga võrreldes oli rikkumismenetluste arv kasvanud, samas oli ka lõpetatud menetlusi rohkem.[9] Tihti käsitletakse rikkumismenetluses põhjust, miks liikmesriik ei ole direktiivi või direktiive kindlaks määratud tähtajaks ehk õigeaegselt üle võtnud. Kui liikmesriik võtab direktiivi üle, aga teeb seda ebakorrektselt või puudustega, siis võidakse algatada sisuline rikkumismenetlus. Eesti vastu algatati 2016 mitu rikkumismenetlust seoses direktiivide mitteõigeaegse ülevõtmisega, sealhulgas:

  • Rikkumismenetlus 2016/0618 (SOM), mis käis direktiiv 2014/54/ELi meetmete kohta. Direktiivi eesmärk oli lihtsustada töötajate õiguste kasutamist töötajate vaba liikumise raames. Eesti riik vastas komisjonile ja teatas, et kõne all olev direktiiv võetakse üle koos võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadusega. Viimane oli plaanis vastu võtta 2017 jaanuaris.[10]
  • Rikkumismenetlus 2016/0729 (SIM), mis käis direktiiv 2014/36/ELi kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta. Eesti vastas komisjonile, et direktiiv võetakse üle koos välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega, mis jõustus 17. jaanuar 2017. Samal kuupäeval jõustusid ka Vabariigi Valitsuse määrus ja siseministri määrus, mis olid direktiivi ülevõtmiseks vajalikud.[11]
  • Rikkumismenetlus 2016/0732 (SOM), mis käis komisjoni direktiivi (EL) 2015/565 kohta. Sellega muudeti direktiivi 2006/86/EÜ seoses teatavate tehniliste nõuetega inimkudede ja -rakkude kodeerimisele. Eesti andis komisjonile teada, et direktiiv on siiski ülevõtmisel koos riigilõivuseaduse muutmise seaduse ja rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seadusega. Neist esimese eelnõu läbis esimese lugemise 12. oktoober 2016. Selleks, et direktiivi üle tõtta, oli tarvis muuta ka tervise- ja tööministri 10. märtsi 2015 määrust nr 10 "Rakkude, kudede ja elundite hankimise ja käitlemise eeskiri".[12]

Eesti vastu algatatud sisuline rikkumismenetlus[muuda | muuda lähteteksti]

Rikkumismenetlus 2014/2268 (MKM): 27. veebruaril 2015 saatis komisjon Eestile ametliku kirja, heites ette ELi määruse nr 996/2010 (tsiviillennunduses toimuvate lennuõnnetuste ja intsidentide uurimise ja ennetamise kohta) ebaõiget rakendamist. Selle määruse kohaselt tuli liikmesriikidel tagada, et lennuõnnetuste uurimisorganid ja muud ohutusalase uurimisega seotud tegevuses osalevad asutused teevad eelkokkuleppe alusel koostööd. Samuti kohustas see säte liikmesriike komisjoni eelkokkulepetest teavitama. Eesti nõustus komisjoni etteheidetega ja edastas Ohutusjuurdluse Keskuse, Politsei- ja Piirivalveameti, Häirekeskuse, Päästeameti ja Riigiprokuratuuri vahelise jõustunud eelkokkuleppe komisjonile. Eesti edastas komisjonile ka jõustunud eelkokkuleppe Lennuameti ja Ohutusjuurdluse Keskuse vahel. Komisjon lõpetas 25. veebruaril 2016 menetluse.[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]