Etüleen

Allikas: Vikipeedia
Etüleen ehk eteen
EthyleneEthylene
Üldinfo
Süstemaatiline nimetus Eteen
Molekulvalem C2H4
Molaarmass 28,05 g/mol
Olek värvitu gaas
Omadused
Tihedus ja faas 1,178 g/dm3 (15 °C), gaas
Lahustuvus vees 25 ml/100 ml (0 °C)
12 ml/100 ml (25 °C)
Sulamistemperatuur −169,1 °C
Keemistemperatuur −103,7 °C
Süttimistemperatuur 490 °C
Teised alkeenid Propeen
Buteen
Kui pole märgitud teisiti,
kehtivad andmed
normaaltingumusel (25 °C, 100 kPa)

Etüleen (eteen) on normaaltingimusel värvitu gaas.

See on lihtsaim alkeen. Kaksiksideme tõttu süsiniku aatomite vahel nimetatakse seda küllastumata süsivesinikuks.

Etüleeni peetakse esimeseks inimese poolt avastatud gaasiliseks signaalmolekuliks. Mõned taimebioloogid seavad seega kahtluse alla 1998. aasta Robert Furchgotti, Louis Ignarro ja Ferid Muradi Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna nitrox oxide avastamisei viinud uurimistöö eest[1], kuna etüleeni uurimislugu kinnitab muud.

Etüleeni kui taimehormooni uurimislugu sai alguse 1800. aastatel, sellele eelnesid illuminating gas 'i uuringud 1700. aastatel. 1858. aastal avaldas George Fahnenstock uurimuse selle kohta, et katkistest torudest välja pääsenud illuminating gas avaldas kasvuhoone taimedele ebasoodsat toimet.

Dimitry N. Neljubow, kes oli St. Petersburgi Botaanilise Instituudi (Venemaa) uurija, näitas 1901. aastal, et illuminating gas i bioaktiivseid toimeid evib etüleen. 1917. aastal avastas Doubt, et etüleen stimuleerib abstsissiooni (Doubt, 1917). 1934. aastal esitas Richard Gane kindlad tõedid selle kohta, et taidmes toimub etüleeni biosüntees (Gane, 1934). 1935. aastal pakkus Crocker välja etüleeni kui taimehormooni (Crocker, 1935).

Tol ajal ei usutud väga palju nende uurijate uurimistööd. Etüleeni uurimine sai uue hoo sisse 1950-ndatel gaasikromatograafia kasutamisvõimaluste laienemisega.[2]

Etüleen on paljude taimede looduslik taimehormoon, mis reguleerib taime kasvu ja arengut ning vananemist, lisaks neile on etüleenil palju teisi toimeid, nii näiteks on tal võime tõttu kõrvalolevatele taimedele ka feromooni ülesanded. Etüleeni biosünteesi reguleerivad seesmised signaalid ja vastused keskkonnast tulevatele biootilise (näiteks patogeenide rünne) ja abiootilise (haavad, hüpoksia, osoon, külm või külmumine) stressi stiimulitele.

Etüleeni sünteesivad peaaegu kõik taimekoed metioniinist ja tähtsat rolli selle juures etendavad ATP ja hapnik. Etüleeni biosünteesil mängivad olulist rolli mitmed ensüümid (näiteks ACC synthase (ACS) (EC 4.4.1.14), SAM synthetase (EC 2.5.1.6) jmt ning paljud geenid.[3]

Etüleeni toimed taimedes (Davies, 1995; Mauseth, 1991; Raven, 1992; Salisbury ja Ross, 1992):

  • stimuleerib
    • puhkepreioodi algust;
    • võrsete ja juurte kasvu ning differentseerumist;
    • võib mängida rolli kõrvaljuurte moodustumisel;
    • stimuleerib lehtede ja viljade abstsissiooni;
    • kahekojaliste taimede õitel naisestumist (femaleness);
    • õitsele puhkemist aga ka õite ja lehtede senestsentsi;
    • viljade valmimist.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1998, veebiversioon (vaadatud 04. juuli 2016) (inglise keeles)
  2. Arkadipta Bakshi, Jennifer M. Shemansky, Caren Chang, Brad M. Binder, http://link.springer.com/article/10.1007/s00344-015-9522-9#page-1 History of Research on the Plant Hormone Ethylene, Journal of Plant Growth Regulation, 34. väljaanne, nr 4, lk 809-827, 04. juuli 2015, veebiversioon (vaadatud 04. juuli 2016) (inglise keeles)
  3. Kevin L.-C. Wang, Hai Li ja Joseph R. Ecker, American Society of Plant Biologists, Ethylene Biosynthesis and Signaling Networks, Plant Biology Laboratory, Salk Institute for Biological Studies, 10010 North Torrey Pines Road, La Jolla, California 92037, doi: http:/​/​dx.​doi.​org/​10.​1105/​tpc.​001768, The Plant Cell, mai 2002, 14. väljaanne, veebiversioon (vaadatud 04. juuli 2016) (inglise keeles)
  4. Ethylene, veebiversioon (vaadatud 04. juuli 2016) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Stanley P. Burg, Ethylene in Plant Growth, Proc Natl Acad Sci U S A, veebruar 1973; 70(2): 591–597, PMCID: PMC433312