Esimene Schleswigi sõda

Esimene Schleswigi sõda
	Taani sõdurid 1849. aastal Kopenhaagenisse naasmas, Otto Bache (1894)
Toimumisaeg	24. märts 1848 – 8. mai 1852
Toimumiskoht	Schleswig ja Jüütimaa
Tulemus	Taani võit
Territoriaalsed; muudatused	Taani säilitas kontrolli Schleswig-Holsteini üle
Osalised
Taani	Saksa Liit Preisi kuningriik; Schleswigi hertsogkond; Holsteini hertsogkond;

Esimene Schleswigi sõda (saksa keeles Schleswig-Holsteinischer Krieg) või Kolmeaastane sõda (taani keeles Treårskrigen) oli esimene raund sõjalisest konfliktist Lõuna-Taanis ja Põhja-Saksamaal Schleswig-Holsteini küsimuses, vaidlustades, kes peab kontrollima Schleswigi ja Holsteini hertsogkonda. Sõjas, mis toimus aastatel 1848–1851, osalesid ka Preisi ja Rootsi väed. Lõpuks saavutas Taani võidu. Teine konflikt, Teine Schleswigi sõda, tekkis aastal 1864.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

1848. aasta alguses sisaldas Taani Schleswigi hertsogkonda ning hoidis enda kontrolli all Holsteini ja Saksi-Lauenburgi hertsogkondi Saksa Liidus. Need olid alad, kus elas enamik Taani sakslasi. Sakslased moodustasid kolmandiku riigi rahvastikust ja kolm hertsogkonda olid poole Taani majandusliku võimsuse taga. Napoleoni sõjad, mis lõppesid aastal 1815, olid kasvatanud Taani ja Saksa natsionalismi. Pangermanistlik ideoloogia oli muutunud aastakümnetel enne sõja puhkemist väga mõjuvõimsaks ja mõnigi kirjanik, näiteks Jacob Grimm. väitsid, et kogu Jüütimaa oli enne taanlaste saabumist olnud asustatud sakslastega, mistõttu ongi õigustatud selle Saksamaa rüppe naasmine. Need väited kummutas oma pamflettides arheoloog Jens Jacob Asmussen Worsaae, kes oli välja kaevanud osi Danevirkest, väites, et pole võimalik teada, mis keeles kõnelesid Taani territooriumi varasemad asukad, et sakslastel on palju tugevamad ajaloolised nõuded suurtele Prantsusmaa ja Inglismaa osadele ja et slaavlased võiksid samal põhjusel annekteerida Ida-Saksamaa osi.

Taani ja Saksa rahvuslaste vastuolulised eesmärgid olid Esimese Schleswigi sõja põhjuseks. Taani rahvuslased uskusid, et Schleswig, kuid mitte Holstein, peaks olema Taani osa, kuna Schleswigis elab suurel arvul taanlasi, aga Holsteinis mitte. Saksa rahvuslased uskusid, et Schleswig, Holstein ja Lauenburg peavad jääma ühendatuks ja nende usk, et Schleswigit ja Holsteini ei tohi eraldada, viis kahe hertsogkonna ühisnime Schleswig-Holsteini kasutuselevõtuni. Schleswig oli vaidluse eriline allikas, kuna seal elas suurel arvul taanlasi, sakslasi ja põhjafriise. Veel üks sõja põhjus oli kuningliku õiguse ebaseaduslik juurutamine hertsogkondades.

Kui kuningas Christian VIII (kes oli mõistnud, et tema ainus seaduslik poeg, tulevane Frederik VII, oli ilmselt võimetu sigitama järglasi) jaanuaris 1848 suri. võisid hertsogkonnad lahkuda Oldenburgi dünastia võimu alt, mis oleks tähendanud Taani jagunemist. Seetõttu kehtestati hertsogkondades kuninglik õigus, mis võimaldas Christian VIII naissoost sugulasel kontrolli saavutada. Selle õiguse kehtestamine oli ebaseaduslik.

Päästik[muuda | muuda lähteteksti]

Schleswig-holsteinlased, innustatuna prantslaste edust Pariisi revolutsioonis veebruaris 1848, saatsid esindajad Kopenhaagenisse nõudmisega, et kuningas Frederik VII tunnistaks kohe Schleswig-Holsteini ühendriiki, enne selle sisenemist Saksa Liitu. Kuningas Frederiki vastas, et möönab Holsteini õigust olla Saksa Liidu osariik, mida juhitakse Frankfurdi rahvuskogu dekreetidega, kuid kuulutas, et tal pole "ei võimu, õigust ega soovi" liita Schleswig Liiduga, järgnes kohe, kuid isegi see ei suutnud ära hoida mässu puhkemist.

Schleswig-Holsteini prints von Noer võttis 5. Lauenburgi laskurkorpuse (Jägerkorps) ja mõned Kieli ülikooli tudengid, et vallutada Rendsburgi kindlus Schleswig-Holsteinis. Kindluses asus hertsogkondade peamine arsenal ning 14., 15. ja 16. jalaväepataljon, 2. suurtükiväerügement, samuti mõned sõjaväeinsenerid. Kui Noeri vägi saabus, leidsid nad, et kindluse väravad olid teadmata põhjusel lahti jäetud, ja kõndisid kohe sisse, üllatades isehakanud kaitsjaid. Pärast kõnet kaitsjatele kuulutas prints pataljonide ja suurtükiväerügemendi truudust ajutisele valitsusele. Kindluse kaitses teeninud Taani ohvitserid võisid Taani tagasi minna, kuid pidid kinnitama, et nad ei võitle tulevases sõjas Schleswig-Holsteini vastu.

Sõja käik[muuda | muuda lähteteksti]

1848[muuda | muuda lähteteksti]

Soovides võita Taanit enne Preisi, Austria ja Saksa toetusvägede saabumist, okupeeris 7000 Schleswig-Holsteini sõdurit kindral Krohni juhtimisel 31. märtsil Flensburgi. Üle 7000 Taani sõduri randus linnast idas ja Krohn, kartes ümberpiiramist, käskis oma vägedel taanduda. Taanlased suutsid jõuda schleswig-holsteinlasteni enne nende taganemist ja 9. aprillil järgnenud Bovi lahingus oli Taani võidukas. Prints von Noer, Schleswig-Holsteini vägede ülemjuhataja, saabus lahingusse alles kaks tundi pärast võitluse algust, ja schleswig-holsteinlased olid rohkem valmistunud taganemiseks, mida nad kavatsesid teha enne rünnakut, kui kohtumiseks.

12. aprill – Rahvuskogu tunnistas Schleswigi ajutist valitsust ja volitas Preisimaad jõustama dekreete. Kindral Wrangel sai käsu Schleswig okupeerida.
23. aprill – Preisi võit Schleswigi lahingus.
23. aprill – Saksa võit Missunde lahingus.
24. aprill – Preisi võit Oeversee lahingus.
27. mai – Sundevedi lahing.
28. mai – Nybøli lahing.
5. juuni – Taani võit sakslaste üle Dybbøli lahingus.
7. juuni – Hoptrupi lahing.
30. juuni – Bjerningi lahing.

Sakslased olid alustanud Schleswig-Holsteini sõjas osalemist üksi, ilma Euroopa riikideta. Teised Euroopa riigid ühinesid, et seista vastu mistahes Taani tükeldamisele, isegi Austria keeldus Saksa vaate pealesurumisel abistamast. Rootsi väed randusid taanlasi aitama; Vene tsaar Nikolai I, kõneldes Gottorpi vanema liini juhi autoriteediga, rõhutas kuningas Friedrich Wilhelm IV-le kokkupõrke riske. Suurbritannia, kuigi taanlased lükkasid vahendustegevuse tagasi, ähvardas saata laevastiku, et aidata säilitada status quo-d. Tõsiasi, et Preisimaa astus sõtta Schleswig-Holsteini revolutsiooniliste vägede nimel, tekitas arvukalt irooniaid. Uuestivalitud Frankfurdi rahvuskogu kaldus toetama astumist Schleswig-Holsteini sõtta, kuid kuningas Friedrich Wilhelm mitte. Tõepoolest, Friedrich Wilhelm käskis Saksa Liidu armeejuhatajal Friedrich von Wrangelil oma väed hertsogkondadest välja tuua; kuid kindral keeldus, kinnitades, et allub Saksa Liidu Liidupäeva käsule ja mitte Preisimaa kuningale vaid Saksamaa regendile. Wrangel pakkus välja, et vähemalt iga sõlmitud leping tuleks esitada Frankfurdi rahvuskogule ratifitseerimiseks. Taanlased lükkasid selle ettepaneku tagasi ja läbirääkimised katkesid. Preisimaa oli nüüd vastamisi ühelt poolt Saksa rahvaga, kes nõudis häälekalt tegutsemist, ja teiselt poolt Euroopa riikidega, kes ähvardasid kohutavate tagajärgedega, kui ta ei taandu. Pärast valusat kõhklemist valis Friedrich Wilhelm selle, mis näis kahest halvast väiksem, ja 26. augustil sõlmis Preisimaa Malmös lepingu, mis rahuldas praktiliselt kõik Taani nõudmised. Holsteini seisused kaebasid Saksa rahvuskogule, mis asus tuliselt seda arutama, kuid varsti oli selge, et keskvalitsusel puudusid igasugused vahendid eesmärkide elluviimiseks. Lõpuks ratifitseeriti leping Frankfurdis. Leping ei olnud olemuselt midagi muud, kui vaherahu, millega loodi ajutine modus vivendi. Peamised küsimused jäid lahendamata, jätkusid tulised vaidlused.

Oktoobris, konverentsil Londonis, soovitas Taani kokkulepet Schleswigi eraldamise alusel Holsteinist, millest pidi saama uue Saksa keisririigi liige, Schleswig pidi saama eraldi põhiseaduse Taani krooni alluvuses.

1849[muuda | muuda lähteteksti]

27. jaanuar – Londoni konverentsi tulemust toetasid Suurbritannia ja Venemaa ning sellega nõustusid Preisimaa ja Saksa parlament. Kuid läbirääkimised katkesid, kui Taani keeldus, saamata lahutamatu liidu printsiipi Taani krooniga.
23. veebruar – Vaherahu lõppes.
3. aprill – sõda puhkes uuesti. Nüüd sekkus Nikolai I rahu nimel. Kuid Preisimaa, teadlik oma taastunud tugevusest ja väsinud Frankfurdi rahvuskogu juhitamatutest tujudest, otsustas ohjad enda kätte võtta.
3. aprill – Taani võit Schleswig-Holsteini vägede üle Adsbøli lahingus.
6. aprill – Ullerupi ja Avnbøli lahingud.
13. aprill – Taani võit Saksi vägede üle Dybbøli lahingus.
23. aprill – Koldingi lahing.
31. mai – taanlased peatasid Preisi edenemise läbi Jüütimaa ratsaväelahingus Vejlbys.
4. juuni – otsustamatu Helgolandi lahing, sõja ainus merelahing.
6. juuli – Taani võit Fredericia väljatungil.
10. juuli – sõlmiti järjekordne vaherahu. Schleswigit tuli kuni rahuni hallata eraldi, segakomisjoniga; Holsteini valitses Saksa keisririigi asemik (korraldus oli võrdselt solvav nii Saksa kui ka Taani tunnetele). Kokkulepe tundus kaugemal kui kunagi varem. Taanlased nõudsid ikka veel naisliinis pärimise printsiipi ja liitu Taaniga, sakslased nõudsid meesliinis järglust ja liitu Holsteiniga.

1850[muuda | muuda lähteteksti]

Aprillis 1850 tegi Preisimaa, kes oli sõjast pärast Malmö lepingut välja tõmbunud, ettepaneku lõplikuks rahuks status quo ante bellum baasil ja kõigi küsimuste edasilükkamiseks vastastikustel õigustel. Palmerstoni jaoks näis see mõttetuna ja kavandatud lahendus ei lahendaks midagi. Nikolai I, olles avalikult vihane Friedrich Wilhelmi esitise peale Frankfurdi rahvuskogule, sekkus taas. Tema jaoks oli Augustenburgi hertsog Christian mässaja.

Venemaa oli Schleswigi Taani kroonile taganud 1767. ja 1773. aasta lepinguga. Holsteinis, kus Taani kuningas ei suutnud mässajatega hakkama saada, sekkus Venemaa, nagu oli seda teinud Ungaris. Ähvardust tugevdas Euroopa olukorra ohtlikkus. Austria ja Preisimaa olid sõja lävel ja ainus lootus ära hoida Venemaa astumist sõtta Austria poolel oli Schleswig-Holsteini küsimuse lahendamine talle sobival viisil. Ainus alternatiiv, liit vihatud Napoleon Bonaparte'i vennapoja Louis Napoleoniga, kes unistas Reini piirialade saamisest Prantsusmaale oma abi eest Saksa merejõudude loomisel hertsogkondade loovutamisega, oli Friedrich Wilhelmile vastumeelne.

8. aprill – Karl Wilhelm von Willisen sai Saksa vägede ülemjuhatajaks.
2. juuli – Berliinis sõlmiti rahuleping Preisimaa ja Taani vahel. Mõlemad pooled kaitsesid kõiki oma eelkäijate õigusi. Taani oli rahul, et leping volitas Taani kuningat taastama oma võimu Holsteinis kas koos või ilma Saksa Liidu nõusolekuta. Taani väed marssisid nüüd tõrksaid hertsogkondi sundima. Kuigi läks võitluseks, jätkusid läbirääkimised riikide vahel.
24.–25. juuli – Taani võit Istedi lahingus.
28. juuli – Taani võit Jageli ratsaväelahingus.
2. august – Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa ja Rootsi-Norra allkirjastasid protokolli, millega Austria hiljem liitus, kinnitades Taani monarhia terviklikkuse taastamise printsiipi.
12. september – Missunde lahing.
4. oktoober – Taani väed seisid vastu Saksa Friedrichstadti piiramisele.
24. november – Lottorfi lahing.
31. detsember – Möhlhorsti kokkupõrge.

1851[muuda | muuda lähteteksti]

mai – Kopenhaageni valitsus tegi nurjunud katse jõuda arusaamisele hertsogkondade asukatega, kutsudes kokku auväärsete kogu Flensburgis.
6. detsember – Kopenhaageni valitsus tegi teatavaks projekti monarhia tulevasest korraldusest koostisriikide võrdsuse põhjal, ühisministeeriumiga.

1852[muuda | muuda lähteteksti]

28. jaanuar – kuninga kiri kuulutas välja ühtse riigi institutsiooni, mis, kuigi säilitas Taani põhiseaduse, pidi suurendama kahe hertsogkonna seisuste parlamentaarset võimu. Selle avalduse kiitsid heaks Preisimaa ja Austria, ning Saksa Liidupäev, kuivõrd see puudutas Holsteini ja Lauenburgi. Augustenburgi järgluse küsimus tegi riikidevahelise kokkuleppe võimatuks.
31. märts – Augustenburgi hertsog taganes oma nõudmistest raha eest. Järgnes veel kohandamisi.
8. mai – allkirjastati veel üks Londoni protokoll. Rahvusvaheline leping, mis sai tuntuks kui "Londoni protokoll", oli varasema protokolli ülevaatus, mis ratifitseeriti 2. augustil 1850 suurte Saksa riikide Austria ja Preisimaa poolt. Teine, tegelik Londoni protokoll sai tunnustuse viielt suurelt Euroopa riigilt (Austria keisririik, Prantsuse teine vabariik, Preisi kuningriik, Venemaa Keisririik ning Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik), samuti suurtelt Läänemere riikidelt Taanilt ja Rootsilt.

Protokoll kinnitas Taani föderatsiooni terviklikkust kui "Euroopa vajalikkuse ja oleku printsiipi". Seega ühendati Schleswigi (Taani vasall) ning Holsteini ja Lauenburgi (suveräänsed riigid Saksa Liidus) hertsogkonnad personaalunioonis Taani kuningaga. Selleks muudeti hertsogkondade pärimisliini, kuna Frederik VII jäi lastetuks ja seetõttu oli kavas dünastia muutus. (Algsed vastuolulised järglusprotokollid hertsogkondade ja Taani vahel oleks sätestanud, et vastupidi lepingule oleks Holsteini ja Lauenburgi hertsogkonnad saanud muud riigipead kui Taani kuninga.) Veelgi enam, kinnitati, et hertsogkonnad pidid jääma iseseisvateks üksusteks ja et Schleswigil pole suuremat põhiseaduslikku lähedust Taaniga kui Holsteinil.

See otsus ei lahendanud küsimust, kuna Saksa Liidupäev keeldus järjekindlalt lepingut tunnistamast ja kinnitas, et jõus oli veel 1650. aasta seadus, millega hertsogkonnad ei olnud ühendatud Taani riigiga, vaid ainult Taani kuningate otsese liiniga, ja pidid selle hääbumisel minema tagasi mitte Glucksburgi harule, vaid Saksa Augustenburgi hertsogisuguvõsale. Kulus vaid 15 aastat, enne kui Teine Schleswigi sõda aastal 1864 põhjustas mõlema hertsogkonna liidendamise Saksa Liiduga ja hiljem, aastal 1871, Saksa keisririigiga.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]