Erkki Raappana

Allikas: Vikipeedia

Erkki Johannes Raappana (2. juuni 1893 Oulujoki – 14. september 1962  Joensuu) oli soome ohvitser (jäägrikindralmajor), keda tuntakse ka hüüdnimega "Korpikenraali" ('Kõrvekindral'). Ta juhtis Jätkusõja alguses 1941. aastal Soome sõjaväe 14. diviisi rünnakut Rukajärvele Viena Karjalas, selle operatsiooniga pälvis ta äärmiselt auväärse Mannerheimi Risti rüütli tiitli ja autasu. Raappana tõi Soomele viimase suure tõrjevõidu Ilomantsis 1944. aasta augustis, kui tema väed piirasid ja hävitasid kõrvelahingutes kaks Punaarmee diviisi.

Perekond ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Raappana  vanemad olid advokaat Juho Raappana ja Maria Lovisa Stenius.[1][2] Juho Raappana oli ajaleht Kaleva asutaja ja selle esimene peatoimetaja.[3] Erkki Raappana abiellus Sylvia Toini Hilma Margaretha Ericssoniga 1920. aastal. Ta õppis kaheksa klassi Oulu normaallütseumis, mille lõpetas lõputunnistusega aastal 1916. Lisaks õppis ta Kemi ühiskoolis ning Oulu reaallütseumis, aga kukkus läbi gümnaasiumi lõpueksamitel sügisel 1915.[4] 1919. aastal alustas Raappana õpinguid ülikoolis ja ühines Pohjois-Pohjalaineni Osakuntaga. Sõjalise väljaõppe sai ta Saksa Sõjakooli B-klassis Libaus 1917. aastal ning staabiohvitseri auastme Soome Sõjakõrgkooli komandörikursusel 1926. aastal

Jääger[muuda | muuda lähteteksti]

Raappana osales 27. Preisi Kuningliku Jäägripataljoniga Misa jõe, Liivi lahe ja Aa jõe lahingutes Venemaa vägede vastu. 

Oktoobris 1916 ülendati Raappana hilfsgruppenführer'iks ja osales ratsajäägri koolitusel pataljoni ratsaüksuses, mille nimeks sai Abteilung Jäger zu Pferde Königlich Preußisches Jäger-Bataillon Nr. 27.

25. veebruaril 1918 saabus leitnant Raappana Vaasasse teiste Saksamaal sõjaväeõppes olnud soomlastest jäägritega. Raappana võitles saksa koloneli Eduard Ausfeldi juhitud armeegrupi alluvuses Karjala kannasel. Rühma ülesandeks oli edeneda Kivennapa kaudu Viiburi ja Peterburi vahelisele raudteele ning õhku lasta Raivola piirkonna raudteesillad.

Raappana määrati pärast Soome Vabadussõda Karjala Ratsarügemendi 2. eskadroni komandöriks. Aprillis 1919 määrati ta Kesk-Soome rügemendi 1. kuulipildujakompanii ülemaks ning ülendati kapteni auastmesse. Sama aasta sügisel sai temast Soome Kaitseliidu (SuojeluskuntajärjestöHämeenlinna ohvitserikooli direktor.

1920. aasta septembris nimetati Raappana Joensuu maleva (suojeluskuntapiiri) pealikuks. Aasta hiljem sündis Erkki ja Sylvia esiklaps, poeg Ermo Juhani. Aastal 1925 sündis veel tütar Sylvia Marjatta.

Augustis 1921 nimetati Raappana Joensuu piirivalve pealikuks ja piirivalve komandandiks. Ta ülendati majoriks 1925. aastal ja pärast Sõjakõrgkooli lõpetamist kolonelleitnandiks 1928.

Talvesõda ja vaherahu[muuda | muuda lähteteksti]

7.–11. oktoobril 1939 käivitati Soomes üldine mobilisatsioon "üldiste kordusõppuste" nime all. Kohe pärast Talvesõja algust koloneliks ülendatud Raappana määrati Põhja-Karjala rühma ülemaks ja vastutas LieksaKuhmo rindelõigu kaitse eest. Raappana hankis omal kulul oma staabi ohvitseridele panzergeneral Erwin Rommeli teose "Jalavägi ründab".

1939. aasta 30. novembril ründas Nõukogude Liit Soomet. Raappana tõmbas kohe oma rühma tagasi ja paigutas kaks pataljoni telkidega keset kõrvemetsa. Nõnda läks Punaarmee tugevdatud rügemendi esimene rünnak tühja. Raappana saatis oma 2. pataljoni vaenlase tagalasse ühendusi katkestama. Venelaste komandör ehmatas Raappana tehtud "haagist" sedavõrd, et tõmbas oma väed tagasi üle piiri juba enne aasta lõppu. Venelaste tankiväed üllatasid Raappanat, kes polnud varem harjunud selliste sõjamasinatega. Raappana nõuandel hakkasid skautpoisid täitma pudeleid bensiini ja tõrvaga, mida hiljem hakati nimetama Molotovi kokteiliksJossif Stalini lähima käsilase Vjatšeslav Molotovi "auks".

Raappana rindelõigust põhjapool oli olukord murettekitav. Kuhmo joonel oli Punaarmee 54. diviis tunginud sügavale Soome territooriumile. Lieksa piirkonnas tõrjuti kõik Nõukogude vägede rünnakud ja paisati tagasi piiri taha. Kui olukord tema lõigul rahunes, tuli Raappanal saata osa oma vägedest Suomussalmisse ja Kuhmosse. Rahuleping Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel sõlmiti 12. märtsil 1940. Niinimetatud vaherahu ajal töötas Raappana kolonel Hjalmar Siilasvuo endise 9. diviisi ja hiljem Maaselkä kaitsepiirkonna juhina. Pärast Talvesõda asutati Kuhmo ja Lieksa piirkondadesse 10. brigaad, mis sai aluseks 1941. aasta juunis moodustatud 14. diviisile, mille komandöriks sai Raappana. 14. diviis oli Soome sõjaväe ülemjuhataja, sõjamarssal (sotamarsalkka) Mannerheimi otsealluvuses.

Jätkusõja algus: Rukajärve tee[muuda | muuda lähteteksti]

3. juulil 1941 sai Raappana käsu alustada rünnakut. Viis päeva hiljem vallutati Repola. Järgmine eesmärk oli Omelia, mis vallutati 23. juulil pärast piiramislahinguid. Nende käigus hävitati vaenlase diviis peaaegu täielikult. Raappana löödi Mannerheimi Risti rüütliks (järjekorras kolmandana) 3. augustil 1941 isikliku vapruse ja sõjalise operatsiooni eduka läbiviimise eest äärmiselt raskes olukorras. Raappana 14. diviis liikus lahinguid pidades läbi Ontrosenvaara Rukajärve ja Onta jõeni, kuhu diviis saabus 13. septembril 1941. Raappana oli ainult 70 km kaugusel Murmanski raudteest, kui sai Mannerheimilt käsu peatada rünnak. Vana-aasta õhtul ülendati Raappana kindralmajoriks.

Rukajärven tie ('Rukajärve tee') on mõiste Soome sõjaajalookirjutuses. Tegemist on ajaloolise ja praegugi olemasoleva Soome Põhja-Karjala ja Viena Karjala vahelise teega, mis viib Lieksa kesklinnast Rukajärve kaudu Kotskomasse. Tee pikkus on umbes 230 km ja Raappana 14. diviis liikus sedakaudu kuni Rukajärveni lahinguid pidades ja vienakarjalaste küladest mööda minnes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Suomen jääkärien elämäkerrasto 1938
  2. Suomen jääkärien elämäkerrasto 1975
  3. Kalevan historia (8.8.2014)
  4. Erkki Raappanan elämäkertatietoja. Kansallisarkisto (8.8.2014)