Aleksei Venediktov

Aleksei Aleksejevitš Venediktov (vene keeles Алексей Алексеевич Венедиктов; sündinud 18. detsembril 1955 Moskvas) on Venemaa ajakirjanik ja poliitikavaatleja.

Ta oli aktsiaseltsi Ehho Moskvõ aktsionär 18% osalusega ja aastatel 1998–2022 raadiojaama Ehho Moskvõ peatoimetaja. 2017 veebruari seisuga oli ta kõige enam tsiteeritud ajakirjanik Venemaal^[1].

Haridus- ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Moskva Riikliku Pedagoogilise Instituudi lõpetamist 1978. aastal töötas Venediktov 20 aastat kooliõpetajana, sealhulgas 19 aastat Troparjovo-Nikulinos asuva Moskva 875. Üldharidusliku Keskkooli ajalooõpetajana.

1990. aasta augustis alustas Venediktov tööd raadiojaamas Ehho Moskvõ. Esialgu töötas ta korrespondendina, seejärel tegutses poliitikavaatlejana ja informatsiooniteenistuse juhina. 1998. aastal valiti ta raadiojaama peatoimetajaks. Selles ametis oli ta kuni raadiojaama sulgemiseni 2022. aasta märtsis.

2012. aastal oli ta ajalooteemalise kogupereajakirja Diletant asutajaid. 2015. aastast on ta selle omanik.

Esinemine Washingtonis Kennani instituudis[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aasta jaanuaris esines Venediktov Washingtonis Kennani instituudis. Vastates Lauri Mälksoo (2017. aasta septembrist Kennani instituudi fellow^[2]) küsimusele, kas on veel riike või kohti, mis võiksid (lisaks Krimmile) ahvatleda Venemaa presidenti, märkis Venediktov, et "Venemaa põeb postimperiaalset sündroomi, mis on normaalne ehk banaalne". Kuid erinevalt Gruusiast ja Ukrainast, on Baltimaadega teine lugu. "Baltimaades on tõepoolest NATO. Baltimaades seisavad elava kilbina tuumariikide pataljonid. Ja Vene vägede kokkupõrge nendega ja tappa sõdureid...". Venediktov jättis lause lõpetamata ja vahetas teemat – tuletas kuulajatele meelde, millega algas ameerika kirjaniku Tom Clancy viimane poliitiline põnevik.^[3]

Vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Venediktov on ateist. Poliitilistelt vaadetelt määratleb ta end konservatiiviks. Ta on Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri vaadete austaja.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1996 – auhind "Venemaa kuldsulg"
2004 – Võssotski-nimeline auhind "Oma rada"
2008 – Artjom Boroviki ajakirjandusauhind^[4]
2006 – Auleegioni rüütli orden (president Jacques Chiraci ametiajal)
2021 – Auleegioni ohvitseri orden (president Emmanuel Macroni ametiajal)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Venediktovi emapoolne vaarisa, Moskva ülikooli professor Abram Dõhhovitšnõi (1882–1963) ja vanaema, riikliku preemia laureaat Nina Dõhhovitšnaja (1914–2006) olid ehituskonstruktorid. Venediktovi isa, mereväeohvitser allveelaevnik Aleksei Venediktov hukkus tormisel merel nädal enne Aleksei Venediktovi sündi. Venediktovi isapoolne vanaisa Nikolai Venediktov (1910–?) töötas NKVD-s.

Venediktovi abikaasa Jelena Sitnikova (sündinud 1969) töötas raadiojaamas Ehho Moskvõ. Neil on poeg Aleksei (sündinud 2000).

Venediktov valdab prantsuse keelt.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Алексей Венедиктов. "Исповедь махрового реакционера" ('Purureaktsionääri pihtimus'). Алгоритм, Москвa, 2013, 240 lk, tiraaž 3000 eks, ISBN 978-5-4438-0515-3