Iisraeli relvaost: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
1993. aastal peale Iisraeli keegi meile seaduslikult relvi ei müünud ja seepärast tuli leppida nii kõrge hinna kui halva kvaliteediga. |
1993. aastal peale Iisraeli keegi meile seaduslikult relvi ei müünud ja seepärast tuli leppida nii kõrge hinna kui halva kvaliteediga. |
||
Juba [[1992]]. aasta juulis volitas [[Tiit Vähi valitsus]] Eesti kaubandusesindajat Iisraelis [[Leonid Apananski]]t pidama relvaostu läbirääkimisi. Kuid ettevõtmise elluviimine jäi uue valitsuse juhi Mart |
Juba [[1992]]. aasta juulis volitas [[Tiit Vähi esimene valitsus|Tiit Vähi valitsus]] Eesti kaubandusesindajat Iisraelis [[Leonid Apananski]]t pidama relvaostu läbirääkimisi. Kuid ettevõtmise elluviimine jäi uue valitsuse juhi [[Mart Laar]]i hooleks. Sama aasta oktoobris külastasid kolonel [[Ants Laaneots|Laaneots]], Apananski ja Puura mitut [[Iisrael]]i relvatehast. Relvaostuleping Iisraeli riigifirmaga TAAS Israel Industries Ltd sõlmiti [[1993]]. aasta 7. jaanuaril. Juba sama aasta 5. veebruaril tegi Eesti valitsus kiire ühekordse ettemakse 5 miljonit dollarit, milleks võttis 8-protsendilise laenu endale kuuluvast Põhja-Eesti Pangast. Lepingu sõlmimise päeval kirjutati alla ka seitse võlakirja lepingu ülejäänud summa 55,4 miljoni dollari ulatuses. Teade valitsuse kavatsusest Iisraelist relvi osta jõudis ajakirjandusse juba 15. jaanuaril ja 22. mail kinnitas seda avalikult ka kaitseväe juhataja [[Aleksander Einseln]]. |
||
Esimene relvakogus (püssid, automaadid, granaadiheitjad, miinipildujad, kahurid, kaitsevestid, näokaitsega kiivrid) toodi kohale lennukiga 17. mail 1993. 1993. aasta suvel käis Mart Laar ka Iisraelis koos [[Tiit Pruuli]], [[Toomas Sildmäe]] ja [[Leonid Apananski]]ga, mille kohta Eesti ajakirjandus oletas, et just peaminister käis tol korral oma lepingupreemia raha turvalisse kohta ära paigutamas. Teine lennukiga toodud relvalast saabus 3. veebruaril 1994. Tallinna sadamas avati 23. jaanuaril 1994 |
Esimene relvakogus (püssid, automaadid, granaadiheitjad, miinipildujad, kahurid, kaitsevestid, näokaitsega kiivrid) toodi kohale lennukiga 17. mail 1993. 1993. aasta suvel käis Mart Laar ka Iisraelis koos [[Tiit Pruuli]], [[Toomas Sildmäe]] ja [[Leonid Apananski]]ga, mille kohta Eesti ajakirjandus oletas, et just peaminister käis tol korral oma lepingupreemia raha turvalisse kohta ära paigutamas. Teine lennukiga toodud relvalast saabus 3. veebruaril 1994. Tallinna sadamas avati 23. jaanuaril [[1994]] aastal 50 Iisraelist saabunud [[merekonteiner]]it, selgus, et nendesse pakitud [[õhutõrjekahur]]id olid silmnähtavalt kasutamiskõlbmatud, kuigi nende hinnaks oli märgitud 5 miljonit dollarit ehk umbes 70 miljonit krooni. Pärast ekspertide esmahinnangut võttis [[Kaitseministeerium]] ühendust relvafirma TAASiga, mille asepresidendilt saabus juba järgmisel päeval üllatava vastus, et [[Tallinn]]a saabunud 50 töökorras õhutõrjekahuri näol on tegemist kingitusega. |
||
Koos nende kahuritega saabus Eestisse 210 vene päritolu kuulipildujat, mida meie pool polnud üldse tellinud. Relvi uuriv komisjon avastas, et kahurite torudel ja nende muudel koostisosadel olid erinevad numbrid, mis viitas sellele, et need olid kokku pandud mitme erineva kahuri osadest. Kõigele lisaks olid need kuni 27 aasta vanused relvad mõlkis ja valesti reguleeritud. Värske värviga kaetud mürsud olid nähtavate kahjustustega. Vananenud laskemoon oli pärit aastaist 1971 ja 1981. Komisjon otsustas Iisraelilt nõuda Eestile kingitud relvade ärakoristamist. Otsuse kirjutas alla riigikaitsekomisjoni esimees Helme. Oli muidki puudusi: kontroll-laskmistel ei valgustanud ükski proovitud valgustusmiinidest; automaatide Galil komplektis puudusid sihiku reguleerimise võtmed; 81-mm miinipildujad saabusid ilma lasketabeliteta jne. |
Koos nende kahuritega saabus Eestisse 210 vene päritolu kuulipildujat, mida meie pool polnud üldse tellinud. Relvi uuriv komisjon avastas, et kahurite torudel ja nende muudel koostisosadel olid erinevad numbrid, mis viitas sellele, et need olid kokku pandud mitme erineva kahuri osadest. Kõigele lisaks olid need kuni 27 aasta vanused relvad mõlkis ja valesti reguleeritud. Värske värviga kaetud mürsud olid nähtavate kahjustustega. Vananenud laskemoon oli pärit aastaist 1971 ja 1981. Komisjon otsustas Iisraelilt nõuda Eestile kingitud relvade ärakoristamist. Otsuse kirjutas alla riigikaitsekomisjoni esimees Helme. Oli muidki puudusi: kontroll-laskmistel ei valgustanud ükski proovitud valgustusmiinidest; automaatide Galil komplektis puudusid sihiku reguleerimise võtmed; 81-mm miinipildujad saabusid ilma lasketabeliteta jne. |
||
Redaktsioon: 25. veebruar 2008, kell 21:34
Iisraeli relvaost oli Mart Laari valitsuse ajal tehtud tehing, kus Eesti riik ostis firmalt TAAS Iisraelis relvastust ja varustust 785 miljoni krooni eest. Kaitseväele saadi Galil-tüüpi automaate, kergekuulipildujaid, miinipildujaid, püssigranaate, õhutõrjekahureid. Summa tuli tasuda aastaks 2000. Kaupade viimane partii pidi saabuma 1995. aastal. Kuid viimane lepingu alusel saabunud relvakogus saabus Eestisse alles 5 aastat hiljem 2000. aastal.
1993. aastal peale Iisraeli keegi meile seaduslikult relvi ei müünud ja seepärast tuli leppida nii kõrge hinna kui halva kvaliteediga.
Juba 1992. aasta juulis volitas Tiit Vähi valitsus Eesti kaubandusesindajat Iisraelis Leonid Apananskit pidama relvaostu läbirääkimisi. Kuid ettevõtmise elluviimine jäi uue valitsuse juhi Mart Laari hooleks. Sama aasta oktoobris külastasid kolonel Laaneots, Apananski ja Puura mitut Iisraeli relvatehast. Relvaostuleping Iisraeli riigifirmaga TAAS Israel Industries Ltd sõlmiti 1993. aasta 7. jaanuaril. Juba sama aasta 5. veebruaril tegi Eesti valitsus kiire ühekordse ettemakse 5 miljonit dollarit, milleks võttis 8-protsendilise laenu endale kuuluvast Põhja-Eesti Pangast. Lepingu sõlmimise päeval kirjutati alla ka seitse võlakirja lepingu ülejäänud summa 55,4 miljoni dollari ulatuses. Teade valitsuse kavatsusest Iisraelist relvi osta jõudis ajakirjandusse juba 15. jaanuaril ja 22. mail kinnitas seda avalikult ka kaitseväe juhataja Aleksander Einseln.
Esimene relvakogus (püssid, automaadid, granaadiheitjad, miinipildujad, kahurid, kaitsevestid, näokaitsega kiivrid) toodi kohale lennukiga 17. mail 1993. 1993. aasta suvel käis Mart Laar ka Iisraelis koos Tiit Pruuli, Toomas Sildmäe ja Leonid Apananskiga, mille kohta Eesti ajakirjandus oletas, et just peaminister käis tol korral oma lepingupreemia raha turvalisse kohta ära paigutamas. Teine lennukiga toodud relvalast saabus 3. veebruaril 1994. Tallinna sadamas avati 23. jaanuaril 1994 aastal 50 Iisraelist saabunud merekonteinerit, selgus, et nendesse pakitud õhutõrjekahurid olid silmnähtavalt kasutamiskõlbmatud, kuigi nende hinnaks oli märgitud 5 miljonit dollarit ehk umbes 70 miljonit krooni. Pärast ekspertide esmahinnangut võttis Kaitseministeerium ühendust relvafirma TAASiga, mille asepresidendilt saabus juba järgmisel päeval üllatava vastus, et Tallinna saabunud 50 töökorras õhutõrjekahuri näol on tegemist kingitusega. Koos nende kahuritega saabus Eestisse 210 vene päritolu kuulipildujat, mida meie pool polnud üldse tellinud. Relvi uuriv komisjon avastas, et kahurite torudel ja nende muudel koostisosadel olid erinevad numbrid, mis viitas sellele, et need olid kokku pandud mitme erineva kahuri osadest. Kõigele lisaks olid need kuni 27 aasta vanused relvad mõlkis ja valesti reguleeritud. Värske värviga kaetud mürsud olid nähtavate kahjustustega. Vananenud laskemoon oli pärit aastaist 1971 ja 1981. Komisjon otsustas Iisraelilt nõuda Eestile kingitud relvade ärakoristamist. Otsuse kirjutas alla riigikaitsekomisjoni esimees Helme. Oli muidki puudusi: kontroll-laskmistel ei valgustanud ükski proovitud valgustusmiinidest; automaatide Galil komplektis puudusid sihiku reguleerimise võtmed; 81-mm miinipildujad saabusid ilma lasketabeliteta jne.