Ühiskondlik leping: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
PResümee puudub
5. rida: 5. rida:
Ühiskondliku lepingu teooria on normatiivne ettepanek (mitte ajaloolisele tõele pretendeeriv arusaam), kuidas oleks hea ühiskonda käsitleda. Käsitluse eesmärgiks on allutada riigivõim mõistuslikule toimimisele ja juurutada võrdsust.
Ühiskondliku lepingu teooria on normatiivne ettepanek (mitte ajaloolisele tõele pretendeeriv arusaam), kuidas oleks hea ühiskonda käsitleda. Käsitluse eesmärgiks on allutada riigivõim mõistuslikule toimimisele ja juurutada võrdsust.


Ühiskondliku lepingu teooria rajajaks peetakse [[Thomas Hobbes]]'i (1588–1679). Teooria oli väga populaarne [[Valgustusajastu|valgustusajal]]. Teooria eelduseks on inimeste põhimõtteline [[võrdsus]].
Ühiskondliku lepingu teooria rajajaks peetakse [[Thomas Hobbes]]i (1588–1679). Teooria oli väga populaarne [[Valgustusajastu|valgustusajal]]. Teooria eelduseks on inimeste põhimõtteline [[võrdsus]].


Oma klassikalises vormis sisaldab ühiskondlik leping kolme elementi:
Oma klassikalises vormis sisaldab ühiskondlik leping kolme elementi:
* luuakse hüpoteetilise "riigivaba" ühiskonna kuvand
* luuakse hüpoteetilise "riigivaba" ühiskonna kuvand
* ühiskondliku lepinguga liituvad inimesed võtavad omaks. et ainult täidesaatev võim suudab tagada turvalisuse ja stabiilsuse
* ühiskondliku lepinguga liituvad inimesed võtavad omaks, et ainult täidesaatev võim suudab tagada turvalisuse ja stabiilsuse
* ühiskondlik leping kohustab kodanikke respekteerima ja järgima riiki tänuks selle eest, et ainult poliitiline süsteem suudab tagada stabiilsuse ja turvalisuse
* ühiskondlik leping kohustab kodanikke respekteerima ja järgima riiki tänuks selle eest, et ainult poliitiline süsteem suudab tagada stabiilsuse ja turvalisuse


15. rida: 15. rida:
Kuigi juba antiikaja sofistid väitsid, et ühiskond on kokkuleppeline, ei kirjeldanud nad olukorda, kuidas ja miks ühiskondlik kokkulepe võiks sündida.
Kuigi juba antiikaja sofistid väitsid, et ühiskond on kokkuleppeline, ei kirjeldanud nad olukorda, kuidas ja miks ühiskondlik kokkulepe võiks sündida.


Hobbes väitis oma peateoses "[[Leviathan|''Leviathan'']]" (1651), et inimene on loomu poolest parandamatu egoist, järelikult on loomulik seisund kõigi sõda kõikide vastu. Kuna see seisund on kõigile kahjulik, jõutakse lepinguni, määrates endi üle valitsema monarhi, kes tagab kõigi jaoks vajaliku turvalisuse.
Hobbes väitis oma peateoses "[[Leviathan]]" (1651), et inimene on loomu poolest parandamatu egoist, järelikult on loomulik seisund kõigi sõda kõikide vastu. Kuna see seisund on kõigile kahjulik, jõutakse lepinguni, määrates endi üle valitsema monarhi, kes tagab kõigi jaoks vajaliku turvalisuse.


Hiljem John Locke ja Jean-Jacques [[Rousseau]] (ei nõustunud pidama inimesi loomult halbadeks) täiendasid lepingu teooriat, tuues sisse aspekti, et ka valitsejatel endil on kohustus lepingust kinni pidada, s.o valitseda üldise turvalisuse huvides, mitte aga omahuvist lähtudes. Kuidas seda saavutada, kui arvestada, et ka valitsejad on inimesed (Hobbes'i järgi omakasupüüdlikud)?
Hiljem John Locke ja Jean-Jacques [[Rousseau]] (ei nõustunud pidama inimesi loomult halbadeks) täiendasid lepingu teooriat, tuues sisse aspekti, et ka valitsejatel endil on kohustus lepingust kinni pidada, s.o valitseda üldise turvalisuse huvides, mitte aga omahuvist lähtudes. Kuidas seda saavutada, kui arvestada, et ka valitsejad on inimesed (Hobbesi järgi omakasupüüdlikud)?


[[Charles de Montesquieu]] rõhutas, et võimupositsioon suurendab inimese kalduvust kuritarvitustele. Probleemi lahendusena pakuti välja muutumatuid riigivalitsemise aluspõhimõtteid (n.ö. lepingu tuum, tänapäeval avaldub põhiseadustes), perioodilisi valimisi ning võimude lahususe kaudu teostuvat vastastikust kontrolli. Need põhimõtted on rakendunud tänapäeva demokraatlikes riikides.
[[Charles de Montesquieu]] rõhutas, et võimupositsioon suurendab inimese kalduvust kuritarvitustele. Probleemi lahendusena pakuti välja muutumatuid riigivalitsemise aluspõhimõtteid (n-ö lepingu tuum, tänapäeval avaldub põhiseadustes), perioodilisi valimisi ning võimude lahususe kaudu teostuvat vastastikust kontrolli. Need põhimõtted on rakendunud tänapäeva demokraatlikes riikides.


==Välislingid==
==Kirjandus==
⚫
* Jean-Jacques Rousseau "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid." (Tallinn: Varrak 1998) ISBN 9985-3-0086-6
⚫
*[http://www.iep.utm.edu/s/soc-cont.htm "Social Contract Theory"], Internet Encyclopaedia of Philosophy
⚫
*[http://plato.stanford.edu/entries/contractarianism/ "Contractarianism"], Stanford Encylopaedia of Philosophy

==Bibliograafia==
⚫
*Jean-Jacques Rousseau "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid." (Tallinn: Varrak 1998) ISBN 9985-3-0086-6
* A. Heywood. (2013) Politics (4th edition). p. 62. Palgrave Macmillan
* A. Heywood. (2013) Politics (4th edition). p. 62. Palgrave Macmillan

==Välislingid==
⚫
* [http://www.iep.utm.edu/s/soc-cont.htm "Social Contract Theory"], Internet Encyclopaedia of Philosophy
⚫
* [http://plato.stanford.edu/entries/contractarianism/ "Contractarianism"], Stanford Encylopaedia of Philosophy


[[Kategooria:Politoloogia]]
[[Kategooria:Politoloogia]]

Redaktsioon: 30. november 2020, kell 00:29

 See artikkel on poliitilisest teooriast; Eesti kolmanda sektori algatuse kohta vaata Ühiskondliku Leppe Sihtasutus

Ühiskondlik leping on teooria oletatavast lepingust riigi kodanike vahel riigi moodustamiseks. Eeldatakse, et sellega, et nad riigi territooriumil elavad, on kõik riigi kodanikud lepinguga nõustunud. Ühiskondliku lepingu olulisemad teoreetikud olid Jean-Jacques Rousseau, Thomas Hobbes ja John Locke.

Ühiskondliku lepingu teooria on normatiivne ettepanek (mitte ajaloolisele tõele pretendeeriv arusaam), kuidas oleks hea ühiskonda käsitleda. Käsitluse eesmärgiks on allutada riigivõim mõistuslikule toimimisele ja juurutada võrdsust.

Ühiskondliku lepingu teooria rajajaks peetakse Thomas Hobbesi (1588–1679). Teooria oli väga populaarne valgustusajal. Teooria eelduseks on inimeste põhimõtteline võrdsus.

Oma klassikalises vormis sisaldab ühiskondlik leping kolme elementi:

  • luuakse hüpoteetilise "riigivaba" ühiskonna kuvand
  • ühiskondliku lepinguga liituvad inimesed võtavad omaks, et ainult täidesaatev võim suudab tagada turvalisuse ja stabiilsuse
  • ühiskondlik leping kohustab kodanikke respekteerima ja järgima riiki tänuks selle eest, et ainult poliitiline süsteem suudab tagada stabiilsuse ja turvalisuse

Ajalugu

Kuigi juba antiikaja sofistid väitsid, et ühiskond on kokkuleppeline, ei kirjeldanud nad olukorda, kuidas ja miks ühiskondlik kokkulepe võiks sündida.

Hobbes väitis oma peateoses "Leviathan" (1651), et inimene on loomu poolest parandamatu egoist, järelikult on loomulik seisund kõigi sõda kõikide vastu. Kuna see seisund on kõigile kahjulik, jõutakse lepinguni, määrates endi üle valitsema monarhi, kes tagab kõigi jaoks vajaliku turvalisuse.

Hiljem John Locke ja Jean-Jacques Rousseau (ei nõustunud pidama inimesi loomult halbadeks) täiendasid lepingu teooriat, tuues sisse aspekti, et ka valitsejatel endil on kohustus lepingust kinni pidada, s.o valitseda üldise turvalisuse huvides, mitte aga omahuvist lähtudes. Kuidas seda saavutada, kui arvestada, et ka valitsejad on inimesed (Hobbesi järgi omakasupüüdlikud)?

Charles de Montesquieu rõhutas, et võimupositsioon suurendab inimese kalduvust kuritarvitustele. Probleemi lahendusena pakuti välja muutumatuid riigivalitsemise aluspõhimõtteid (n-ö lepingu tuum, tänapäeval avaldub põhiseadustes), perioodilisi valimisi ning võimude lahususe kaudu teostuvat vastastikust kontrolli. Need põhimõtted on rakendunud tänapäeva demokraatlikes riikides.

Kirjandus

  • Jean-Jacques Rousseau "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid." (Tallinn: Varrak 1998) ISBN 9985-3-0086-6
  • A. Heywood. (2013) Politics (4th edition). p. 62. Palgrave Macmillan

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ühiskondlik_leping&oldid=5763037"