Mihhal Vituška: erinevus redaktsioonide vahel
Elmar värs (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
Elmar värs (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
| 8. rida: | 8. rida: | ||
1944. a. treeniti Ida-Preisimaal Dallwitzis valgevene rahvusest parašütiste-diversante tegutsemaks rinde tagalas, Vituškast sai Saksa armee major. Üksust nimetati "Mustaks kassiks" ("''Чорны кот''"). 17./18. novembri öösel 1944 visati 27-meheline üksus, mida juhtis Vituška langevarjudega Vilniuse lähedal alla. Nõukogude Liidu versiooni kohaselt tapeti ta Nõukogude julgeoleku poolt 7. jaanuaril 1945 Rudnitski metsas.<ref>https://beldumka.belta.by/isfiles/000167_910754.pdf</ref> <ref>https://bydc.info/news/530-zhiv-ili-mjortv-mikhail-vitushko-dokumenty</ref> |
1944. a. treeniti Ida-Preisimaal Dallwitzis valgevene rahvusest parašütiste-diversante tegutsemaks rinde tagalas, Vituškast sai Saksa armee major. Üksust nimetati "Mustaks kassiks" ("''Чорны кот''"). 17./18. novembri öösel 1944 visati 27-meheline üksus, mida juhtis Vituška langevarjudega Vilniuse lähedal alla. Nõukogude Liidu versiooni kohaselt tapeti ta Nõukogude julgeoleku poolt 7. jaanuaril 1945 Rudnitski metsas.<ref>https://beldumka.belta.by/isfiles/000167_910754.pdf</ref> <ref>https://bydc.info/news/530-zhiv-ili-mjortv-mikhail-vitushko-dokumenty</ref> |
||
Teise, valgevene pagulaste versiooni kohaselt juhtis ta [[1944]]. aastast [[Nõukogude Liit|Nõukogude]]-vastast [[sissisõda]] nn [[Valgevene Vabastusarmee|Valgevene Vabastusrinde]] eesotsas peamiselt Valgevene kesk- ja lääneosas, kuid ka mujal. Pärast aktiivse vastupanu lõppemist [[1956]]. aastal lahkus osa sissidest Läände või legaliseerus Valgevenes. Ka Vituška lahkus Nõukogude Liidust 1950. aastal, põgenedes üle Poola Lääne-Saksamaale. Tal õnnestus ennast Lääne-Euroopas varjata Nõukogude luure eest ja elas kõrge vanuseni Saksamaal, kus tema poja teatel suri Alpides asuvas sanatooriumis 27. aprillil 2006.<ref>http://www.nashaniva.by/index.php?c=ar&i=2534</ref> Selle versiooni kohta mingeid vettpidavaid tõendeid pole. Tänapäevases Valgevenes esindab seda valgevene ajaloolane Sergei Jorš (''Сяргей Іванавіч Ёрш'') (s. 1972), tema väiteid on kahtluse alla seatud ka Lukašenka diktatuuri oponeerivates väljaannetes.<ref>https://budzma.by/news/yak-dva-chalavyeki-prydumali-mif-pra-mikhala-vitushku.html</ref> |
Teise, valgevene pagulaste versiooni kohaselt juhtis ta [[1944]]. aastast [[Nõukogude Liit|Nõukogude]]-vastast [[sissisõda]] nn [[Valgevene Vabastusarmee|Valgevene Vabastusrinde]] eesotsas peamiselt Valgevene kesk- ja lääneosas, kuid ka mujal. Pärast aktiivse vastupanu lõppemist [[1956]]. aastal lahkus osa sissidest Läände või legaliseerus Valgevenes. Ka Vituška lahkus Nõukogude Liidust 1950. aastal, põgenedes üle Poola Lääne-Saksamaale. Tal õnnestus ennast Lääne-Euroopas varjata Nõukogude luure eest ja elas kõrge vanuseni Saksamaal, kus tema poja teatel suri Alpides asuvas sanatooriumis 27. aprillil 2006.<ref>http://www.nashaniva.by/index.php?c=ar&i=2534</ref> Selle versiooni kohta mingeid vettpidavaid tõendeid pole. Tänapäevases Valgevenes esindab seda valgevene ajaloolane [[Sergei Jorš]] (''Сяргей Іванавіч Ёрш'') (s. 1972), tema väiteid on kahtluse alla seatud ka Lukašenka diktatuuri oponeerivates väljaannetes.<ref>https://budzma.by/news/yak-dva-chalavyeki-prydumali-mif-pra-mikhala-vitushku.html</ref> |
||
==Välislingid== |
==Välislingid== |
||
Redaktsioon: 17. september 2020, kell 16:35
Michał Vituška (valgevene Міхал Вітушка; 5. november 1907 Niaśviž – 7. jaanuar 1945 Rudnitski mets Valgevenes, teistel andmetel 27. aprill 2006 München) oli valgevene poliitik ja sõjaväelane (kindral), Teise maailmasõja järel nõukogudevastase vastuspanuliikumise juht Valgevenes.
Elukäik ja tegevus
Lõpetas valgevene gümnaasiumi Vilniuses. Õppis seejärel Praha Karli Ülikoolis ja Varssavi Tehnikaülikoolis, kus astus valgevene rahvuslikkku liikumisse. Juhtis aastatel 1932-39 Valgevene üliõpilasorganisatsioonide liitu. Pärast Teise maailmasõja algust septembris 1939 läks Varssavist tagasi oma kodukanti Niasviži (nüüd kuulus Nõukogude Liidule), kus töötas algul miilitsas, seejärel tee-ehitusel. Talvel 1940 vahistati Nõukogude julgeoleku poolt koos nõbu Dmitri Kasmovitšiga sidemete eest Valgevene natsionalistlike organisatsioonidega välismaal. Nad vabastati tänu sugulase, Nõukogude salateenistuste veterani professor A. Prokoptšuki eestkoostele. Pärast Saksamaa rünnakut N Liidule juunis 1941 organiseeris omakaitse loomist Polesjes. Seejärel sügiseni 1941 Minski valgevene politsei ülema asetäitja. Aastatel 1942–1943 osales partisanidevastastes operatsioonides Brjanski- ja Smolenskimaal ninmg Mahiloŭ ümbruses.
Kuulus 1942. a. augustis loodud illegaalse Valgevene Sõltumatuse Partei (Беларуская Незалежніцкая Партыя) ja Valgevene Rahva Omaabi juhtide hulka. Juunis 1944 võttis osa Teise Valgevene Kongressi tööst, oli osaline sakslastevastase ülestõusu kavandamises eesmärgiga taasluua Valgevene Rahvavabariik.
1944. a. treeniti Ida-Preisimaal Dallwitzis valgevene rahvusest parašütiste-diversante tegutsemaks rinde tagalas, Vituškast sai Saksa armee major. Üksust nimetati "Mustaks kassiks" ("Чорны кот"). 17./18. novembri öösel 1944 visati 27-meheline üksus, mida juhtis Vituška langevarjudega Vilniuse lähedal alla. Nõukogude Liidu versiooni kohaselt tapeti ta Nõukogude julgeoleku poolt 7. jaanuaril 1945 Rudnitski metsas.[1] [2]
Teise, valgevene pagulaste versiooni kohaselt juhtis ta 1944. aastast Nõukogude-vastast sissisõda nn Valgevene Vabastusrinde eesotsas peamiselt Valgevene kesk- ja lääneosas, kuid ka mujal. Pärast aktiivse vastupanu lõppemist 1956. aastal lahkus osa sissidest Läände või legaliseerus Valgevenes. Ka Vituška lahkus Nõukogude Liidust 1950. aastal, põgenedes üle Poola Lääne-Saksamaale. Tal õnnestus ennast Lääne-Euroopas varjata Nõukogude luure eest ja elas kõrge vanuseni Saksamaal, kus tema poja teatel suri Alpides asuvas sanatooriumis 27. aprillil 2006.[3] Selle versiooni kohta mingeid vettpidavaid tõendeid pole. Tänapäevases Valgevenes esindab seda valgevene ajaloolane Sergei Jorš (Сяргей Іванавіч Ёрш) (s. 1972), tema väiteid on kahtluse alla seatud ka Lukašenka diktatuuri oponeerivates väljaannetes.[4]
Välislingid
- http://slounik.org/32043.html (entsüklopeediaartikkel valgevene keeles)
- Сяргей Ёрш "Адважны генэрал" (valgevene keeles)
- Lühimärge Vituška tegevuse kohta (inglise keeles)