Harilik kukerpuu: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 23. rida: | 23. rida: | ||
== Levila ja kasvukoht == |
== Levila ja kasvukoht == |
||
Harilik kukerpuu kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna |
Harilik kukerpuu kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Areaali põhjapiir Euroopas läheb üle Norra, Rootsi ja Soome. Eestis tavaline, sagedamini esineb mandri loodeosas (päikeseküllastel kasvukohtadel metsaservades, üksikute põõsastena jäätmaadel põllupeenardel, eelistades lubjarikkaid muldi) Põhja- ja Lääne-Eestis ning kasvukohana eelistab metsaservi, võsastikke, lodusid.<ref name="E.Laas" /> |
||
==Morfoloogia== |
==Morfoloogia== |
||
[[Pilt:Illustration Berberis vulgaris0.jpg|pisi|paremal|Harilik kukerpuu]] |
[[Pilt:Illustration Berberis vulgaris0.jpg|pisi|paremal|Harilik kukerpuu]] |
||
Taim on |
Taim on 2–3 meetri, harvemini ka 5 meetri kõrgune hargnev [[põõsas]]. Noored [[Võrse|võrsed]] on kollakad või kollakaspunased, vanemad aga hallikad. Taimel on palju lühivõrseid, mis kinnituvad kimpudena. [[Leht|Lehed]] [[äraspidimunajas leht|äraspidimunajad]], [[terav lehetipp|tipul teritunud]], 1,5–3 cm laiused, peen[[saagjas leheserv|saagja]] servaga, peenikeste nõeljate hammastega. Lühivõrsete alusel lihtne või kolmehambuline [[astel]]. Hariliku kukerpuu muundunud lehed moodustavad astlaid, mis on vanematel võrsetel kolmeharulised, noortel aga hargnemata 1–2 cm pikkused. Õitseb mais, juunis. Taime kollane [[õisik]] on [[kobar]]jas ning koosneb 15–25 4–6 cm pikkusest õiest, mis sisaldavad mett. Viljaks piklik (0,8–1–2 cm pikkune), ruljas, punane, söödav [[mari]] kahe, harvem kolme seemnega. Viljad valmivad septembris, oktoobris. 1000 seemne mass 11–13 g.<ref name="E.Laas">E.Laas "Dendroloogia", kirjastus: Valgus, 1986.</ref> |
||
| 37. rida: | 37. rida: | ||
== Kasutamine == |
== Kasutamine == |
||
Kollaste õitega ja dekoratiivsete punaste marjadega kukerpuupõõsaid kasvatatakse ilutaimedena. Taime [[vili|viljad]] on söödavad, kuid erakordselt hapu maitsega. Vanasti kasutati kukerpuu marjadest aurutatud mahla [[Äädikas|äädika]] asemel. Noortest hapudest lehtedest valmistati suppe ja salateid. Võrsetest ja juurte koorest (NB! on teada, et koor on mürgine) saadi kollast värvi, millega värviti villa, nahka ja paberit. <ref name="Rein Sander">Rein Sander "101 EESTI PUUD JA PÕÕSAST",kirjastus: VARRAK, 2011.</ref> Marjade essentsist valmistatakse muu hulgas maiustusi, kõige tuntumad neist on |
Kollaste õitega ja dekoratiivsete punaste marjadega kukerpuupõõsaid kasvatatakse ilutaimedena. Taime [[vili|viljad]] on söödavad, kuid erakordselt hapu maitsega. Vanasti kasutati kukerpuu marjadest aurutatud mahla [[Äädikas|äädika]] asemel. Noortest hapudest lehtedest valmistati suppe ja salateid. Võrsetest ja juurte koorest (NB! on teada, et koor on mürgine) saadi kollast värvi, millega värviti villa, nahka ja paberit. <ref name="Rein Sander">Rein Sander "101 EESTI PUUD JA PÕÕSAST",kirjastus: VARRAK, 2011.</ref> Marjade essentsist valmistatakse muu hulgas maiustusi, kõige tuntumad neist on Barbarissi-nimelised kompvekid. [[Kesk-Aasia]]s ja [[Iraan]]is tuntakse kuivatatud kukerpuumarju ''zerešk''i ehk ''serešk''i nime all, need on levinud lisandiks kohalikus köögis. |
||
Harilikku kukerpuud kasutatakse ka [[ravimtaim]]ena.<ref name="Krista Kaur, Urmas Laansoo, Taimi Puusepp">Krista Kaur, Urmas Laansoo, Taimi Puusepp "VEIDRAD TAIME", kirjastus: CUM LAUDE, 2014.</ref> Droogina kasutatakse lehti (''Folium Berberidis'') ja juurt (''Radix Berberidis''). Lehti kogutakse õitsemise ajal, juuri kevadel, kui pungad veel ei puhke või sügisel, kui viljad on küpsenud. Sellistest taime osadest tehakse teed.<ref name="Urmas Roht" /> Kõik hariliku kukerpuu taimeosad sisaldavad [[Alkaloidid|alkaloide]], neist kõige rohkem [[Berberiin|berberiini]], mida leidub värsketes taimeosades 0,1–1 |
Harilikku kukerpuud kasutatakse ka [[ravimtaim]]ena.<ref name="Krista Kaur, Urmas Laansoo, Taimi Puusepp">Krista Kaur, Urmas Laansoo, Taimi Puusepp "VEIDRAD TAIME", kirjastus: CUM LAUDE, 2014.</ref> Droogina kasutatakse lehti (''Folium Berberidis'') ja juurt (''Radix Berberidis''). Lehti kogutakse õitsemise ajal, juuri kevadel, kui pungad veel ei puhke või sügisel, kui viljad on küpsenud. Sellistest taime osadest tehakse teed.<ref name="Urmas Roht" /> Kõik hariliku kukerpuu taimeosad sisaldavad [[Alkaloidid|alkaloide]], neist kõige rohkem [[Berberiin|berberiini]], mida leidub värsketes taimeosades 0,1–1,3%. Berberiin võib peatada verejooksu, alandada vererõhku ning hävitada baktereid. Ka taime kasutatakse maksa ja neerude talitlushäire korral. Taime lehed sisaldavad [[C-vitamiin|C-]] ja [[E-vitamiin|E-vitamiini]], [[Karotenoidid|karotinoide]], orgaanilisi happeid ([[õunhape]], [[sidrunhape]]) ja mineraalsooli.<ref name="Urmas Roht">Urmas Roht "90 kodumaist puittaime", kirjastus: HUMA, 2011.</ref> |
||
==Viited== |
==Viited== |
||
Redaktsioon: 29. jaanuar 2018, kell 22:42
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kukerpuu (perekond) |
| Harilik kukerpuu | |
|---|---|
 Sort Atropurpurea | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Tulikalaadsed Ranunculales |
| Sugukond |
Kukerpuulised Berberidaceae |
| Perekond |
Kukerpuu Berberis |
| Liik |
Harilik kukerpuu |
| Binaarne nimetus | |
|
Berberis vulgaris L. | |
Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) on kukerpuuliste sugukonda kukerpuu perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine ühekojaline põõsaliik.
Rahvapärased nimetused
Barbariis, kukerkuusk, paburitski, paaberits, barbarits, kilgipuu, kassikusepuu, koerakusemarjad, pritspuu, taarirohud, äädikmari.[1]
Levila ja kasvukoht
Harilik kukerpuu kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Areaali põhjapiir Euroopas läheb üle Norra, Rootsi ja Soome. Eestis tavaline, sagedamini esineb mandri loodeosas (päikeseküllastel kasvukohtadel metsaservades, üksikute põõsastena jäätmaadel põllupeenardel, eelistades lubjarikkaid muldi) Põhja- ja Lääne-Eestis ning kasvukohana eelistab metsaservi, võsastikke, lodusid.[2]
Morfoloogia
Taim on 2–3 meetri, harvemini ka 5 meetri kõrgune hargnev põõsas. Noored võrsed on kollakad või kollakaspunased, vanemad aga hallikad. Taimel on palju lühivõrseid, mis kinnituvad kimpudena. Lehed äraspidimunajad, tipul teritunud, 1,5–3 cm laiused, peensaagja servaga, peenikeste nõeljate hammastega. Lühivõrsete alusel lihtne või kolmehambuline astel. Hariliku kukerpuu muundunud lehed moodustavad astlaid, mis on vanematel võrsetel kolmeharulised, noortel aga hargnemata 1–2 cm pikkused. Õitseb mais, juunis. Taime kollane õisik on kobarjas ning koosneb 15–25 4–6 cm pikkusest õiest, mis sisaldavad mett. Viljaks piklik (0,8–1–2 cm pikkune), ruljas, punane, söödav mari kahe, harvem kolme seemnega. Viljad valmivad septembris, oktoobris. 1000 seemne mass 11–13 g.[2]
-
Puhkevad õied -
Õied -
Marjad ja lehed
Kasutamine
Kollaste õitega ja dekoratiivsete punaste marjadega kukerpuupõõsaid kasvatatakse ilutaimedena. Taime viljad on söödavad, kuid erakordselt hapu maitsega. Vanasti kasutati kukerpuu marjadest aurutatud mahla äädika asemel. Noortest hapudest lehtedest valmistati suppe ja salateid. Võrsetest ja juurte koorest (NB! on teada, et koor on mürgine) saadi kollast värvi, millega värviti villa, nahka ja paberit. [3] Marjade essentsist valmistatakse muu hulgas maiustusi, kõige tuntumad neist on Barbarissi-nimelised kompvekid. Kesk-Aasias ja Iraanis tuntakse kuivatatud kukerpuumarju zereški ehk sereški nime all, need on levinud lisandiks kohalikus köögis.
Harilikku kukerpuud kasutatakse ka ravimtaimena.[4] Droogina kasutatakse lehti (Folium Berberidis) ja juurt (Radix Berberidis). Lehti kogutakse õitsemise ajal, juuri kevadel, kui pungad veel ei puhke või sügisel, kui viljad on küpsenud. Sellistest taime osadest tehakse teed.[1] Kõik hariliku kukerpuu taimeosad sisaldavad alkaloide, neist kõige rohkem berberiini, mida leidub värsketes taimeosades 0,1–1,3%. Berberiin võib peatada verejooksu, alandada vererõhku ning hävitada baktereid. Ka taime kasutatakse maksa ja neerude talitlushäire korral. Taime lehed sisaldavad C- ja E-vitamiini, karotinoide, orgaanilisi happeid (õunhape, sidrunhape) ja mineraalsooli.[1]