Ado Köstner: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 11. jaanuar 2018, kell 15:27

Ado Köstner (13. juuni 1934 Tallinn – 13. oktoober 1993 Tallinn) oli eesti biokeemik, Tallinna Polütehnilise Instituudi professor.

Haridus

Ado Köstner õppis aastatel 1941–1948 Tallinna 27. Mittetäielikus Keskkoolis, lõpetas aastal 1952 hõbemedaliga Nõmme Gümnaasiumi ja aastal 1957 Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna keemiaosakonna orgaanilise keemia erialal cum laude.

Teaduskraad ja kutse

Tehnikakandidaat 1963 (TPI); dotsent 1967; tehnikadoktor 1980 (Moskva Toiduainetetööstuse Tehnoloogia Instituut); professor 1982.

Teenistuskäik

Ado Köstner töötas aastal 1951 Ehitusmaterjalide Tööstuse Ministeeriumi Teadusliku Uurimise kesklaboratooriumis laborandina; samas töötas ta ka ülikooli õppevaheaegadel. Aastatel 1957–1968 töötas ta Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu Ehitusmaterjalide Tööstuse Valitsuse Katsetehases vaneminsenerina. TTÜs 1958–1993: aastatel 1958–1968 töötas ta orgaanilise keemia kateedris assistendi ja vanemõpetajana. Aastatel 1968–1982 töötas ta orgaanilise keemia kateedris dotsendina (olles aastatel 1971–1972 vanemteaduriks). Aastatel 1973–1983 oli ta TPI toiduainete tehnoloogia kateedri juhataja, aastatel 1982–1992 oli ta biokeemia professor; aastatel 1983–1992 oli ta orgaanilise ja biokeemia kateedri juhataja ja professor (aastatel 1990–1991 oli ta biotehnoloogia laboratooriumi peateadur). Aastatel 1992–1993 oli ta keemiainstituudi biotehnoloogia erakorraline professor.

Teadustöö põhisuunad

Põlevkivifenoolide koostis ja biotehnoloogia, ta oli inseneriensümoloogia uurimissuuna rajajaid; ta osales immobiliseeritud penitsilliini amidaasi kasutamisele baseeruva beetalaktaamsete antibiootikumide tootmise teaduslike aluste ja tehnoloogia loomisel. Ta oli tuntud rakendusensümoloogia uurimistöödega väljapool Eestit; tal olid teadussuhted kolleegidega Venemaal, Lätis, Leedus, Soomes, Suurbritannias ja mujal. Avaldas üle 170 publikatsiooni, tal oli 42 autoritunnistust. Tema juhendamisel kaitsti 1 doktoriväitekiri ja 17 kandidaadiväitekirja.

Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus

TPI inseneriensümoloogia uurimisgrupi (hiljem biotehnolooga laboratoorium) rajaja ja teaduslik juhendaja 1971–90; korraldas 1974. a Tallinnas esimese inseneriensümoloogia sümpoosioni; osales biokeemikute maailmakongressidel; kuulus rahvusvaheliste konverentside korralduskomiteedesse; NSV Liidu TA Kunstliku Toidu ja Biotehnoloogia Teadusliku nõukogu, NSV Liidu Riikliku Teaduse ja Tehnika Komitee Peenkeemia nõukogu ja ajakirjade Analytical Letters ning Прикбиохимия и микробиология toimetuskolleegiumi liige; Eesti Biokeemia Seltsi Tallinna osakonna esimees. Tallinna Teadlaste Maja esimees, nõukogu ja diskussioonikomisjoni liige.

Ado Köstner suri 13. oktoobril 1993 Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule^[1].

Isiklikku

Tema onu oli majandusteadlane, poliitik ja diplomaat Nikolai Köstner.

Tunnustused

1977 Nõukogude Eesti preemia (kollektiivi juht)
1978 Eesti NSV teeneline leiutaja
1984 NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näituse kuld- ja pronksmedal
1987 Paul Kogermani nimeline mälestusmedal

Tema kohta

EE 2000, 14; ETBL 2005, 2; EMajBL 2003; Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk 277–278, 462–464; Tallinna Tehnikaülikooli professorid. Tln, 1993, lk 26; Vilu. R. Professor Ado Köstner – vedruga visionäär // Tallinna Tehnikaülikooli aastaraamat 2004, lk 297–299; Ling–Kreen, M. Ado Köstner – õpetaja ja kolleeg // Toit ja toitumine, 14. 2006, lk 46–49.

Viited

↑ http://www.kalmistud.ee/haudi?filter_maetud_eesnimi=Ado&filter_maetud_perenimi=K%C3%B6stner&action=maetud&popup=0&yldotsing=1&filter_maetud_kalmistu=

Kirjandus

Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. TTÜ kirjastus. Tallinn 2008.

[1] ttp://www.kalmistud.ee/haudi?filter_maetud_eesnimi=Ado&filter_maetud_perenimi=K%C3%B6stner&action=maetud&popup=0&yldotsing=1&filter_maetud_kalmistu=

[1]

@@ 9. rida: / 9. rida: @@
 == Teenistuskäik ==
 Ado Köstner töötas aastal [[1951]] Ehitusmaterjalide Tööstuse Ministeeriumi Teadusliku Uurimise kesklaboratooriumis laborandina; samas töötas ta ka ülikooli õppevaheaegadel. Aastatel [[1957]]–[[1968]] töötas ta Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu Ehitusmaterjalide Tööstuse Valitsuse Katsetehases vaneminsenerina.
-[[TTÜs]] 1958–1993: aastatel [[1958]]–[[1968]] töötas ta orgaanilise keemia kateedris assistendi ja vanemõpetajana. Aastatel [[1968]]–[[1982]] töötas ta orgaanilise keemia kateedris dotsendina (olles aastatel [[1971]]–[[1972]] vanemteaduriks). Aastatel [[1973]]–[[1983]] oli ta TPI toiduainete tehnoloogia kateedri juhataja, aastatel [[1982]]–[[1992]] oli ta biokeemia professor; aastatel [[1983]]–[[1992]] oli ta orgaanilise ja biokeemia kateedri juhataja ja professor (aastatel [[1990]]–[[1991]] oli ta biotehnoloogia laboratooriumi peateadur). Aastatel [[1992]]–[[1993]] oli ta keemiainstituudi biotehnoloogia erakorraline professor.
+[[TTÜ]]s 1958–1993: aastatel [[1958]]–[[1968]] töötas ta orgaanilise keemia kateedris assistendi ja vanemõpetajana. Aastatel [[1968]]–[[1982]] töötas ta orgaanilise keemia kateedris dotsendina (olles aastatel [[1971]]–[[1972]] vanemteaduriks). Aastatel [[1973]]–[[1983]] oli ta TPI toiduainete tehnoloogia kateedri juhataja, aastatel [[1982]]–[[1992]] oli ta biokeemia professor; aastatel [[1983]]–[[1992]] oli ta orgaanilise ja biokeemia kateedri juhataja ja professor (aastatel [[1990]]–[[1991]] oli ta biotehnoloogia laboratooriumi peateadur). Aastatel [[1992]]–[[1993]] oli ta keemiainstituudi biotehnoloogia erakorraline professor.
 == Teadustöö põhisuunad ==