Grammofon: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 30. oktoober 2017, kell 04:37

See artikkel räägib plaadimängijast; Getter Jaani singli kohta vaata artiklit Grammofon (laul)

Grammofon (kreeka k sõnadest gramma ’kirjutis’ ja phone ’hääl’, ’heli’) on seade heli taasesitamiseks heliplaadilt. ^[1]

E. Berliner asendas fonograafi silindrilise helikandja (trumli) kettakujulise kandjaga – heliplaadiga – ja patentis selle 1887. aastal (USA patent 372786) nime all Gramophone (saksa kirjakuju Grammophon või Grammofon). Plaadikujulise andmekandja oluline eelis oli võimalus hõlpsalt koopiaid valmistada ja plaatide masstootmist korraldada (fonograafi vahasilindri korral see võimalus praktiliselt puudus). Samuti lihtsustus taasesitusseadme ehitus, sest langes ära vajadus nõela etteandemehhanismi järele (mida vahasilinder vajas ka taasesitamisel).

Ent erinevalt fonograafist oli grammofon ette nähtud üksnes helisalvestise taasesitamiseks. Esitatav heli muutus mõnevõrra puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helivõngete taktis ei muutu mitte vao sügavus (nagu fonograafis), vaid selle rõhtsihis looklemise sagedus (vastavalt heli kõrgusele) ja amplituud (vastavalt heli tugevusele).

Grammofonis libiseb nõel eboniit- või šellakplaati pressitud spiraalselt plaadi keskkoha poole koonduvas vaos, mille peen lainelisus vastab salvestatud helivõnkumistele. Niisuguse mehaanilise fonogrammiga plaadi pöörlemisel kandub nõela võnkumine kõlakarpi paigaldatud membraanile, mis vao lainelisuse järgi võnkudes taastekitab heli. See juhitakse liigendi(te)ga torujuhtme kaudu heli suunavasse ruuporisse, mille abil taasesitatud heli tehakse kuulaja suunal tugevamaks ja sagedusalas ühtlasemaks. (Madalamate sageduste jaoks toimib ruupor ka kõlalauana). Ruupori laienev ristlõige toimib akustilise impedantsi transformaatorina, mis muundab helirõhu muutused helikiiruse muutusteks.

Esimestes grammofonides pandi plaat pöörlema kas käsitsi vändates, vedrumootori abil või mõnedel juhtudel ka vihtidega ajami abil. Pöörlemiskiirus oli erinev ja seda sai mängimisel seadistada. Mõne aja pärast, eriti aga elektriajami kasutuselevõtmise järel kujunes enamkasutatavaks pöörlemiskiirus 78 p/min.

Ühest vedru üleskeeramisest piisas plaadi ühe poole ehk Ø 10 tolli plaadi puhul umbes 3-minutise pala ärakuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904.

Nn kauamängiv vinüülplaat (Ø 12 tolli, 33 p/min) ehk LP-plaat (Long Play) ilmus aastal 1948. Aasta hiljem ilmus ka väiksem versioon (Ø 7 tolli, 45 p/min) ehk nn. singel-plaat. Kasutati ka vahepealset mõõtu (Ø 10 tolli, 33 p/min) plaati ehk EP-plaati (Extended Play).

1920. aastatel hakkati mehhaanilise taasesitussüsteemi (tuntud ka kui akustiline võimendussüsteem) asendama elektrilisega, milles nõel koos helipeaga muundasid mehaanilise võnkumise sellele vastavaks elektrisignaaliks, mida võimendati elektronlampvõimendi ja tehti kuuldavaks valjuhääldi abil. Vedruajami asemel hakati plaadialuse (turntable) pöörlemapanekuks kasutama elektriajamit.

1950. aastatel hakati mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundavat seadet teostama omaette konstruktiivse üksusena plaadimängija nimetuse all. Tavaliselt olid need siis ilma võimsusvõimendi(te) ja kõlari(te)ta, mistõttu neid tuli kasutada koos mõne sobiva elektroakustilise (tavaliselt Hi-Fi) süsteemiga.

Kui 1980. aastatel jõudis müügile CD-plaadimängija, tuli eri tüüpi plaadimängijate eristamiseks võtta kasutusele pikem nimetus vinüülplaadimängija (vinüül, täpsemalt polüvinüülkloriid, on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast). Tavaliselt mõeldakse plaadimängija all siiski kõiki mehhaanilise analooghelisalvestusega plaatide taasesitamise seadmeid ja digitaalsete plaatide CD-de mängijaid nimetatakse CD-mängijateks (CD-player).

Plaadimängija võis ka kuuluda raadiovastuvõtjaga ühte seadmesse ja aparaati tunti siis radioolana.

Viited

↑ http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=grammofon&F=M

Vaata ka

[1] ttp://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=grammofon&F=M

[1]

@@ 5. rida: / 5. rida: @@
 '''Grammofon''' (kreeka k sõnadest ''gramma'' ’kirjutis’ ja ''phone'' ’hääl’, ’heli’) on [[seade]] heli taasesitamiseks [[heliplaat|heliplaadilt]]. <ref>http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=grammofon&F=M </ref>
-[[:en:Emile Berliner|E. Berliner]] asendas [[fonograaf]]i silindrilise [[helikandja]] (trumli) kettakujulise kandjaga – [[heliplaat|heliplaadiga]] – ja patentis selle 1887. aastal  (USA patent 372786) nime all ''Gramophone'' (saksa kirjakuju ''Grammophon'' või ''Grammofon''). Plaadikujulise andmekandja oluline eelis oli võimalus hõlpsalt koopiaid valmistada ja plaatide masstootmist korraldada (fonograafi vahasilindri korral see võimalus puudus), samuti lihtsustus seadme ehitus, sest langes ära vajadus nõela etteandemehhanismi järele. Ent erinevalt fonograafist oli grammofon ette nähtud üksnes helisalvestise esitamiseks. Esitatav heli muutus puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helivõngete taktis ei muutu mitte vao sügavus (nagu fonograafis), vaid selle rõhtsihis looklemise sagedus (vastavalt heli kõrgusele) ja amplituud (vastavalt heli tugevusele).
+[[:en:Emile Berliner|E. Berliner]] asendas [[fonograaf]]i silindrilise [[helikandja]] (trumli) kettakujulise kandjaga – [[heliplaat|heliplaadiga]] – ja patentis selle 1887. aastal  (USA patent 372786) nime all ''Gramophone'' (saksa kirjakuju ''Grammophon'' või ''Grammofon''). Plaadikujulise andmekandja oluline eelis oli võimalus hõlpsalt koopiaid valmistada ja plaatide masstootmist korraldada (fonograafi vahasilindri korral see võimalus praktiliselt puudus). Samuti lihtsustus taasesitusseadme ehitus, sest langes ära vajadus nõela etteandemehhanismi järele (mida vahasilinder vajas ka taasesitamisel).
+Ent erinevalt fonograafist oli grammofon ette nähtud üksnes helisalvestise taasesitamiseks. Esitatav heli muutus mõnevõrra puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helivõngete taktis ei muutu mitte vao sügavus (nagu fonograafis), vaid selle rõhtsihis looklemise sagedus (vastavalt heli kõrgusele) ja amplituud (vastavalt heli tugevusele).
-Grammofonis libises nõel [[eboniit]]- või [[šellak]]plaati pressitud spiraalses vaos, mille lainelisus jäljendab helivõnkeid.  Niisuguse mehaanilise [[fonogramm]]iga plaadi pöörlemisel kandub nõela võnkumine membraanile, millega ühendatud kõlakarbis tekkiv nõrk heli tugevneb ruuporis. Selle laienev ristlõige toimib akustise [[impedants]]i [[transformaator]]ina, mis muundab helirõhu muutused helikiiruse muutusteks.
+Grammofonis libiseb nõel [[eboniit]]- või [[šellak]]plaati pressitud spiraalselt plaadi keskkoha poole koonduvas vaos, mille peen lainelisus vastab salvestatud helivõnkumistele. Niisuguse mehaanilise [[fonogramm]]iga plaadi pöörlemisel kandub nõela võnkumine kõlakarpi paigaldatud membraanile, mis vao lainelisuse järgi võnkudes taastekitab heli. See juhitakse liigendi(te)ga torujuhtme kaudu heli suunavasse ruuporisse, mille abil taasesitatud heli tehakse kuulaja suunal tugevamaks ja sagedusalas ühtlasemaks. (Madalamate sageduste jaoks toimib ruupor ka kõlalauana). Ruupori laienev ristlõige toimib akustilise [[impedants]]i [[transformaator]]ina, mis muundab helirõhu muutused helikiiruse muutusteks.
-Esimestes grammofonides pani plaadi pöörlema kiirusega 78 p/min üleskeeratav vedru. Ühest  üleskeeramisest piisas ühepoolselt plaadilt (Ø 10 tolli) umbes 3-minutise pala ärakuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904, nn kauamängiv vinüülplaat (Ø 12 tolli, 33 p/min) 1948.
+Esimestes grammofonides pandi plaat pöörlema kas käsitsi vändates, vedrumootori abil või mõnedel juhtudel ka vihtidega ajami abil. Pöörlemiskiirus oli erinev ja seda sai mängimisel seadistada. Mõne aja pärast, eriti aga elektriajami kasutuselevõtmise järel  kujunes enamkasutatavaks pöörlemiskiirus 78 p/min.
-. aastatel hakkas akustiline võimendussüsteem asenduma elektrilisega: nõelaga  helipea muundas mehaanilise võnkumise [[elektrisignaal]]iks, mida võimendas [[elektronlamp]]võimendi ja tegi kuuldavaks [[valjuhääldi]]. Vedruajam asendus [[elektriajam]]iga.
+Ühest  vedru üleskeeramisest piisas plaadi ühe poole ehk Ø 10 tolli plaadi puhul umbes 3-minutise pala ärakuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904.
-. aastatel muutus mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundav seade (ilma [[võimsusvõimendi]] ja [[kõlar]]ita) omaette üksuseks plaadimängija nimetuse all. Kui 1980. aastatel  jõudis müügile  [[CD]]-plaadimängija, tuli võtta kasutusele pikem nimetus [[vinüülplaadimängija]] (vinüül, täpsemalt [[polüvinüülkloriid]], on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast).
+Nn kauamängiv vinüülplaat (Ø 12 tolli, 33 p/min) ehk LP-plaat (Long Play) ilmus aastal 1948. Aasta hiljem ilmus ka väiksem versioon (Ø 7 tolli, 45 p/min) ehk nn. singel-plaat. Kasutati ka vahepealset mõõtu (Ø 10 tolli, 33 p/min) plaati ehk EP-plaati (Extended Play).
+. aastatel hakkati mehhaanilise taasesitussüsteemi (tuntud ka kui akustiline võimendussüsteem) asendama elektrilisega, milles nõel koos helipeaga muundasid mehaanilise võnkumise sellele vastavaks [[elektrisignaal]]iks, mida võimendati [[elektronlamp]]võimendi ja tehti kuuldavaks [[valjuhääldi]] abil. Vedruajami asemel hakati plaadialuse (''turntable'') pöörlemapanekuks kasutama [[elektriajam]]<nowiki/>it.
+. aastatel hakati mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundavat seadet teostama omaette konstruktiivse üksusena plaadimängija nimetuse all. Tavaliselt olid need siis ilma [[võimsusvõimendi]](te) ja [[kõlar|kõlari(te)ta]], mistõttu neid tuli kasutada koos mõne sobiva elektroakustilise (tavaliselt Hi-Fi) süsteemiga.
+Kui 1980. aastatel  jõudis müügile  [[CD]]-plaadimängija, tuli eri tüüpi plaadimängijate eristamiseks võtta kasutusele pikem nimetus [[vinüülplaadimängija]] (vinüül, täpsemalt [[polüvinüülkloriid]], on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast). Tavaliselt mõeldakse plaadimängija all siiski kõiki mehhaanilise analooghelisalvestusega plaatide taasesitamise seadmeid ja digitaalsete plaatide CD-de mängijaid nimetatakse CD-mängijateks (''CD-player'').
 Plaadimängija võis ka kuuluda raadiovastuvõtjaga ühte seadmesse ja aparaati tunti siis radioolana.