Galileo (kosmosesond): erinevus redaktsioonide vahel
Neptuunium (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
43. rida: | 43. rida: | ||
Galileo missioon lõpetati 21. septembril 2003 ja sond suunati Jupiteriga kokkupõrkekursile, et vältida planeedi kuude bioloogilist [[Planeetide kaitse|saastamist]]<ref>[http://www.jpl.nasa.gov/missions/galileo/ JPL: Mission to Jupiter - Galileo]</ref>. |
Galileo missioon lõpetati 21. septembril 2003 ja sond suunati Jupiteriga kokkupõrkekursile, et vältida planeedi kuude bioloogilist [[Planeetide kaitse|saastamist]]<ref>[http://www.jpl.nasa.gov/missions/galileo/ JPL: Mission to Jupiter - Galileo]</ref>. |
||
==Ülevaade== |
|||
JPL hakkas missiooniga tegelema 1977. aastal, mil [[Voyageri programm|Voyagere]] valmistati ette stardiks. Esialgu pidi sondi orbiidile viima [[kosmosesüstik Columbia]], missiooni [[STS-23]] raames ja stardi toimumise ajaks oli plaanitud jaanuar 1982, kuid kosmosesüstikutega tekkinud viivitused andsid sondi ehitavale meeskonnale aega juurde. Kui kosmosesüstikute lennud muutusid tavapäraseks, määrati sondi stardiajaks 1984, kuid see lükati 1985. ja seejärel 1986. aastasse. Missiooni nimi oli esialgu Jupiter Orbiter Probe, kuid 1978. aastal sai sondi nimeks Galileo. |
|||
Sond pidi orbiidile minema missiooniga [[STS-61-G]], mida pidi teenindama [[kosmosesüstik Atlantis]]. Orbiidil pidi sond süstiku lastiruumist eralduma ning Maa orbiidilt lahkuma, kasutades [[Inertial Upper Stage]]'i (IUS). Siiski lükkus missioon taas edasi, sest NASA peatas [[Challengeri katastroof]]i järel kõik süstikulennud. Sondi meeskond otsustas süstikulendude seisaku ajal, et Galileo kasutab Jupiteri juurde jõudmiseks möödalende planeetidest, sest selgus, et IUS on Jupiteri juurde jõudmiseks vajaliku kiiruse andmiseks liiga nõrk ja NASA keelas võimsama süsteemi kasutamise. Galileo startis 19. oktoobril 1989, missiooni [[STS-34]] raames, mida teenindas kosmosesüstik Atlantis. |
|||
{{pooleli}} |
|||
==Viited== |
==Viited== |
Redaktsioon: 25. mai 2017, kell 10:34
Galileo Io juures. Pildil on peamine sideantenn täielikult avanenud. | |
Organisatsioon | NASA |
---|---|
Missioonitüüp | Jupiteri sond |
Kaaslane | Jupiter |
Orbiiti sisenemise aeg | 8. detsember 1995 |
Stardi aeg | 18. oktoober 1989 |
Kanderakett | Kosmosesüstik Atlantis |
Stardikompleks | Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleks 39 |
Missiooni kestus | 13 aastat 11 kuud |
Lõpetas tegevuse | 21. september 2003 |
COSPAR ID | 1989-084B |
SATCAT | 20298 |
Mass |
1884 kg (sond) 339 kg (maandur) |
Võimsus | 570 W (sond) |
Galileo oli NASA kosmosesond, mis uuris Jupiteri ja selle kuusid. Sond nimetati Itaalia astronoomi Galileo Galilei järgi ning see koosnes sondist ja maandurist[1].
Galileo startis 18. oktoobril 1989 missiooni STS-34 pardal, mida teenindas kosmosesüstik Atlantis. Sond saabus Jupiteri orbiidile 7. detsembril 1995 ja sai esimeseks Jupiteri orbiidile jäänud tehiskaaslaseks. Galileost eraldus Jupiteri orbiidil maandur, mis planeedi atmosfääri sisenedes mõõtis esmakordselt Jupiteri atmosfääri. Sondil olid tõsised probleemid peamise sideantenniga, mis ei avanenud täielikult ning muutis sondiga suhtlemise keeruliseks[2]. Sellest hoolimata sai Galileo esimeseks asteroidist möödunud kosmosesondiks, kui see möödus 951 Gaspra'st ja samuti avastas sond esimese asteroidi kuu, Dactyli, mis leiti tiirlemas ümber 243 Ida[3]. 1994. aastal jälgis Galileo komeedi Shoemaker-Levy 9 kokkupõrget Jupiteriga.
Galileo uuris missiooni jooksul Jupiteri kuusid, atmosfääri, Ganymedest, Callistot ning Io vulkanismi. Lisaks avastas sond Jupiteri rõngad ja kaardistas planeedi magnetvälja.
Galileo missioon lõpetati 21. septembril 2003 ja sond suunati Jupiteriga kokkupõrkekursile, et vältida planeedi kuude bioloogilist saastamist[4].
Ülevaade
JPL hakkas missiooniga tegelema 1977. aastal, mil Voyagere valmistati ette stardiks. Esialgu pidi sondi orbiidile viima kosmosesüstik Columbia, missiooni STS-23 raames ja stardi toimumise ajaks oli plaanitud jaanuar 1982, kuid kosmosesüstikutega tekkinud viivitused andsid sondi ehitavale meeskonnale aega juurde. Kui kosmosesüstikute lennud muutusid tavapäraseks, määrati sondi stardiajaks 1984, kuid see lükati 1985. ja seejärel 1986. aastasse. Missiooni nimi oli esialgu Jupiter Orbiter Probe, kuid 1978. aastal sai sondi nimeks Galileo.
Sond pidi orbiidile minema missiooniga STS-61-G, mida pidi teenindama kosmosesüstik Atlantis. Orbiidil pidi sond süstiku lastiruumist eralduma ning Maa orbiidilt lahkuma, kasutades Inertial Upper Stage'i (IUS). Siiski lükkus missioon taas edasi, sest NASA peatas Challengeri katastroofi järel kõik süstikulennud. Sondi meeskond otsustas süstikulendude seisaku ajal, et Galileo kasutab Jupiteri juurde jõudmiseks möödalende planeetidest, sest selgus, et IUS on Jupiteri juurde jõudmiseks vajaliku kiiruse andmiseks liiga nõrk ja NASA keelas võimsama süsteemi kasutamise. Galileo startis 19. oktoobril 1989, missiooni STS-34 raames, mida teenindas kosmosesüstik Atlantis.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |