Troika (hobuveok)

Troika ehk vene troika (vene keeles русская тройка) on Venemaal ja selle lähikonnas kasutusel olev kolmehobuserakend. Troikarakendi keskmine hobune rakendatakse aisade ja rangidega, kõrvalseisvad hobused rangide või soridega. Eelistakse sorirakendeid, sest sorid annavad kõrvalolevatele hobustele dekoratiivsuse.

Ajalugu

Narva ja Peterburi vaheline postikulgla

Aleksandr Orlovski. Reisija kibitkas

Narva ja Peterburi vaheline postitrakt oli Venemaa keisririigi esimene regulaarposti "näidispostiliin". Seoses sellega koostas Narva posti peajärelevaataja, polkovnik A. Volkov 3. novembril 1770 järgmise dokumendi: "Расписание в какое время по скольку почтовых лошадей в упряжки брать проезжающим по Нарвской дороге по новоучрежденным почтовым станам". See nägi ette, et talveperioodil (1. detsembrist kuni 15. märtsini) ja suveperioodil (15. märtsist kuni 15. septembrini) oli kahele ja kolmele reisijale ette nähtud postikibitka ette rakendada kaks hobust, kolmele reisijale aga kolm hobust. Ülejäänud aastaaegadel oli ette nähtud ühele reisijale kaks hobust ja kahele reisijale kolm hobust ning kolmele inimesele neli hobust . Peterburi ja Narva postitrakti kohta käiv dokument on esimene Venemaa keisririigi postialane dokument, kus lubatakse postiveoks kolm hobust ette rakendada. Hobused rakendati postikibitka ette järgmiselt: keskele loogahobune ja tema kõrvale kõrvalseisvad hobused. Niiviisi sündiski klassikaline vene troika.

Troikast kujuneb Venemaa keisririigi peamine postiveovahend

Troikarakendist kujunes Venemaa keisririigi feldjäägrite ja postikullerite sõiduvahend, kellel oli vaja kiiresti postisaadetis adressaadini viia. Esialgu sõideti troikadega Peterburist Tsarskoje-Selosse ja Narva, aga edaspidi jõudis troikasõit inimeste igapäevaellu. Termin troika võeti Venemaa keisririigi postidokumentides kasutusele 1807. aastal. Postipoisid sõitsid troikadega suhteliselt kiiresti. Venemaa keisririigis oli postiveoreeglites ette nähtud, et kesmiselt oli troika kiirus postitraktidel järgmine: sügisel oli keskmine kiirus kaheksa versta tunnis, kevadel kümme versta tunnis, aga talvel, mil troikarakendit kasutati saani ees, oli keskmine kiirus kaksteist versta tunnis. Need kiirusepiirangud ei kehtinud feldjäägritele ja kulleritele, nemad võisid kihutada nii kiiresti kui võimalik. Aleksandr Puškini andmetel võis väga hea ja kiire troika arenda kiirust 45 kilomeetri tunnis ja vahel koguni rohkem. Muidugi ei jõua ükski troika pidevalt sellist maksimaalset kiirust arenda, aga lühikest aega võib see sõitjatele anda sellise tunde, et troika "lendab" teel – siit tulebki Nikolai Gogoli poolt kasutusele võetud troika kirjanduslik nimetus "troikalind".

Troikadega sõit muutus Venemaal väga populaarseks – troikaga sõitsid riigiametnikud, eraisikud ja kõik, kes hindasid kiiret sõitu. Aga lõpuks tekitas see Venemaa teedel paraja segaduse, postijaamade ülemad ja personal ei saanud enam aru, kas maanteel sõidab kulleritroika või teeb kohalik mõisnik oma isikliku troikaga lõbusõitu. Nimelt oli probleemiks see, et kõik ühiskonnakihid soovisid sõita loogakelladega kaunistatud hoburakenditega. Selleks, et olukorda kontrolli alla saada, võttis Venemaa valitsus 18. detsembril 1836 vastu seaduse, et postiveokid varustatakse 1837. aastast alates kelladega ja keelatakse eraisikutel kellade kasutamine. Selle seaduse järgi kohustati eraisikuid vabastama tee postiveokile ning hoidma end teepeenra parempoolsele küljele.

Venemaa keisririigis rajati postijaamade hooned klassitsismiajastul, lähtudes ülevenemaalistest tüüpfassaadidest. Selliseid hooneid leidub ka Eestis, sest Balti kubermange läbis Venemaa keisririigi Suur Postitee ehk Miitavi–Riia–Peterburi postitrakt pikkusega 335 versta. Sellel teel oli 17 postijaama.

Postijaamas teenindati eelisjärjekorras feldjäägreid ja postikullereid. Hobuseid anti reisijatele vastavalt sellele, missugune oli nende ühiskondlik positsioon, kõik olenes inimese seisusest, mille määratles Teenistusastmete tabel.

Postitroikade rakendites olid levinumateks hobusteks vjatka tõugu hobused. Rikkad mõisnikud ja kaupmehed eelistasid troikarakendis suursuguseid orlovi traavleid.

Postitroikade hiilgeaeaja lõpetas Venemaal raudteede ehitamine, mis viis selleni, et paljud postijaamad suleti ning postijaamapidajad ja postipoisid kaotasid oma igapäevase töö. Paljud postipoisid ehk venepäraselt jamžik'id suundusid linnadesse, kus vajati igapäevaselt voorimehi. Aga osa endiseid postipoisse sulandus pärast postijaamde sulgemist talupoegkonna hulka.

Troikast kujuneb Venemaa kultuuri sümbol

Venemaa keisririigi aegne foto: paraadtroikarakmetega esinduslik troika hoovis

Seoses raudteede massilise rajamisega kaotas loogakellade kasutamise piirang oma tähtsuse ja eraisikud hakkasid oma troikade lookadele kinnitama kellasid. Troika traavlite kaela riputati kuljused. Kuljused olid levinud sellepärast, et kuljustele ei rakendunud riiklikud kasutuspiirangud. Sellel ajastul kujunes troikast niinimetatud ямская гармонь, mida võiks eesti keelde tõlkida kui 'postipoisi karmoška' – rikkalikult kuljuste ja loogakelladega ehitud paraadrakmetes troika.

19. sajandil ja 20. sajandi alguses loodi palju laule ja romansse troikadest ja postipoistest. Näiteks Boriss Kustodijev maalis sellal maale, mis kujutasid troikasõite laatatel ja vastlapidustustel.

Troikade võiduajamised Venemaa keisririigis

2. juulil 1847 aastal toimusid Hodõnka väljal vene troikade võiduajamised. Selleks puhuks oli Hodõnka väljale maha pandud kolme versta pikkune ringtee. Sellest sündmusest on säilinud V. Kopteva kirjeldus:

Peaaegu et iga päev sõitsid ja läksid Moskva elanikud avarale Hodõnka väljale, et imetleda väga häid traavleid, kes kaunilt ja kiirelt kihutasid jooksu ajal. Aga 2. juulil tuli väljale ja sõitis kohale veelgi rohkem uudishimulikke: nad täitsid tihedalt kogu välja, nad ronisid majade katustele, mis asusid raja ääres, ronisid korstnatele, hõivasid tarad, ja kõik nad ootasid üksmeelselt kõrgendatud tähelepanuga rahvalikku vaatemängu – tuliste ja kiirete troikade sõitu. Sõit koosnes üheteistkümnest ringist, see teeb 33 versta. Esimeseks tuli nelja pretendendi hulgast kaupmeees Karaulovile kuuluv postitroika, läbides distantsi ajaga 1 tund, 21 minutit ja 11 sekundit.

1911. aasta Festival of Empire'l võisid londonlased näha helehalli troikat. Londonlastele esitletud troika oli suurpärane. Loogahobuseks oli orlovi traavel Ratnik Turetski (Ратник Турецкий), kes oli eelnevalt võitnud võiduajamistel Venemaa keisririigi auhinna. Kõrvalseisvateks hobusteks olid streletski tõugu hobused. Londoni näitusel sai see troika esimese auhinna.

Troikarakendi kultuur NSV Liidus

1957. aastal toimus Moskva hipodroomil vene troika sõidu tšempionaat. Tšempionaadi võitjaks tuli Moskva hipodroomi troika, mille loogahobuseks oli Nagib (Нагиб) ja troikajuhiks Aleksandr Roštšin (Александр Романович Рощин, 1907-1977).

1959 aasatal tegi tuntud troikasõidu meister Vladimir Fomin (Владимир Иванович Фомин, 1928-2010) Ameerika ühendriikides ja Euroopa suurlinnades troikaga demonstratsioonsõite-tol korral esines ta New Yorgis, Ottawas, Leipzigis ja Budapestis.

Kümme aastat hiljem esines Ameerika Ühendriikides edukalt tema poolt väljaõpetatud helehallide orlovi traavlitega troika. Ajakirjandus nimetas troikat: "Hallideks liiliateks aasal." ja Fomin tituleeriti pressi poolt vene troikade kuningaks.

Troikarakendi kultuur kaasaegsel Venemaal

Venemaa praeguse aja troikarakend

1990. aasatel oli vene troika sõidu kultuuris ja orlovi traavlite kasvatuses Venemaal suur langus, kuid alates 2000. aastast võib rääkida uuest tõusust. Praegusel ajal peetakse Venemaal hipodroomidel võistlusi, mille komponentideks on troikade võidujooks ja vigursõit.

Troikarakendi komponendid

Look

Vene troika kõige esinduslikum ja pilkupüüdvaim detail on loogahobuse look. Hästi valmistatud look teenis omanikku mitukümmend aastat või koguni sada aastat ja pärandati isalt pojale. Kõige vanemad troikarakendi rangid olid kaunistatud sisselõigatud geomeetriliste kujunditega, milleks olid rombid, kolmnurgad, ringid ja jooned.

19. sajandil oli Venemaa postipoiste hulgas suur nõudlus ilusate ja dekoratiivsete lookade järele. 1840. aastatel lauldi Venemaal populaarset rahvalaulu, mis algas järgmiste sõnadega: "Золотую дугу заложить не могу". Sel ajal olid moes kullaläikelised loogad. Need pidid visuaalselt looma efekti, et look nagu "põleks" kauguses ja eristuks hästi metsa või põllu taustal. Hiljem hakati kuldsetele lookadele kandma musta ja punase värviga taimornamente, mis kujutasid lillevarsi ja sakilisi taimelehti.

1860. aastatel toimus lookade moes muutus – kuldset värvi loogad suruti välja maalingutega lookade poolt. Maalingutega lookadel kujutati siniseid viinamarjakobaraid, punaseid roose ja rohelisi lehti.

19. sajandi lõpus maitse jälle muutus – raske look asendus peenikese loogaga. Selliste lookade puhul jäi vähe ruumi sisselõigetele ja kunstilisele puulõikele. Sel ajal kujutati musta värvi loogal värvikirevaid naturalistlikke lillekimpusid. Kokkuvõttes halvenes sel ajal maitse ja asi läks koguni niikaugele, et ühevärviline look kaunistati lihtsalt erivärviliste lintidega.

Troika rakmed

Troika rakmed valmistati Venemaal reeglina musta värvi naharibadest. Rakmed kaunistati väikeste metallplaadikestega ja sadade metall-litritega. Troikarakmete kõige iseloomulikumaks detailiks olid nahkribade otsas olevad tutid. Rikkalikult kaunistatud rakmeid kutsutigi Venemaal paraadtroikarakmeteks (упряжь троечная парадная).

Troika loogakellad ja kuljused ning sedelgakellad

Eesti rahva kultuuris tunneme me loogakella aisakella nime all. Aga kui juttu tuleb vene troikast, siis peaks kasutama sõna loogakell, sest troikarakendis kinnitati loogakellad nahkribaga loogahobuse looga ülemise osa külge.

Loogakell võeti kasutusele 1770. aastatel. Esialgu üritati Venemaa postipoistele õpetada ka postisarve kasutamist. Selleks kutsuti kohale koguni Klaipedast pärit postipoiss, kelle ülesandeks oli õpetada oma Peterburi koleegidele postisarve kasutamist. Aga postisarve kasutuselevõtmine edenes visalt – Venemaa postipoisid armastasid teatada oma kohalejõudmisest vilega. Neid trahviti küll selle eest, aga ikkagi läks nii, et postisarv jäi pelgalt sümboolseks elemendiks Venemaa postitalituses.

Loogakellad võeti Venemaa postipoiste poolt suure vaimustusega omaks ja asendasid edukalt postisarve. Venemaal räägiti kellade kohta rahvalikke legende: postipoisikellad pärinevat Novgorodi veetše kella tükkidest. Seega sümboliseeris loogakell rahvale vabadust ja sõltumatust.

Venemaa kõige kuulsam loogakellade valmistamise keskus oli Valdai. Valdai loogakellade edu põhjuseks oli see, et Valdai asus Peterburi ja Moskva postitrakti keskel. Ning aasatel 1817–1834 kaeti see tee esmakordselt kõvakattega.

Troika looga külge kinnitati reeglina kolm loogakella, looga keskele kinnitati suurem kell ja tema kõrvale seoti väiksemad.

Kuljuserihma külge kinnitati 7, 9 või 11 kuljust.

Kõige hiljem võeti kasutusele sedelgakell – siis, kui troikasõidu kultuur hakkas juba hääbuma. Täpset aega pole teada, kas see toimus 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Sedelgakella kohta on teada, et Moskva voorimehed sõitsid nendega veel 20. sajandi 1930. aastatel. Troikarakendis kasutati sedelgakella kõrvalseisvate hobuste sedelgate küljes.

Sedelgakella heliorgan oli metallist (pronksist või terasest) sfääriline 6–8 cm läbimõõduga poolkera, mille sees olid helitekitavad tilad. Valmistati kahe, kolme ja koguni nelja helielemendiga sedelgakellasid.

Kirjandus

• Татьяна Константиновна Ливанова. "Лошади". Москва: издательство Астрель, 2004 ISBN 5-17-005955-8
• Т. К. Ливанова, М. А. Ливанова. "Все о лошади". Москва: издательство АСТ-ПРЕСС СКД, 2003 ISBN 5-94464-059-6
• А. А. Ганулич, А. М. Ползунова. "Лошадь в русской упряжке: Основы сборки и управления". Москва: издательство Аквариум Принт, 2016, ISBN 978-5-4238-0321-6
• А. Ганулич, А. Ползунова. "История Центрального московского ипподрома: Традиции и современность". Москва: издательство Аквариум Принт, 2015 ISBN 978-5-4238-0288-2
• А. К. Ганулич. "Слышен звон бубенцов издалека…". Москва: издательство Советская Россия, 1990, ISBN 5-268-00817-x
• Виктор Семенович Моня. "Мчатся тройки по России: колокола, колокольчики и бубенчики". Санкт-Петербург: издательство Серебряный век, 2008 ISBN 978-5-902238-42-3
• Публ. и авт. вступ. ст. О. В. Фомина "Каталог русской упряжи: Шорная торговля И. И. Климова". Москва: издательство Грифон,2014, ISBN 978-5-98862-163-8
• Борис Викторович Раушенбах, Юрий Васильевич Пухначев. "Колокола: История и современность". Москва: издательство Наука, 1985
• Александр Николаевич Вигилев. "История отечественной почты" (Вторая часть). Москва: Издательство Связь,1979
• А. К. Ганулич. "Поддужный колокольчик", журнал "Наука и жизнь", номер журнала 7, 1982 год, Москва: издательство Правда, ISSN 0028-1263