Enno Penno

Enno Penno (22. aprill 1930 Tallinn – 16. november 2016) oli Eesti poliitik, Vabariigi Valitsuse eksiilis liige.

Ta oli Rudolf Penno ja Alma Penno (sündinud Alma Trubok) poeg.

Penno oli teedeminister Aleksander Warma valitsuses 1. jaanuarist 1962 kuni 1. märtsini 1963 ja 1. märtsil 1990 nimetas Heinrich Mark ta enda järglasena peaministri asetäitjaks. Valitsuse koosseisu ümberkujundamine 20. juunil 1990 loeti uue valitsuse nimetamiseks, kuigi formaalselt uut valitsuse koosseisu ametisse ei nimetatud.

Penno valitsus otsustas 16. juulil 1992 lõpetada oma tegevuse üheaegselt VII Riigikogu esimese istungjärgu algusega 5. oktoobril samal aastal. Kuid sel päeval selgus valitsusele ebameeldiva üllatusena, et majandusminister Mihkel Mathiesen, kes oli tegevuse lõpetamise vastu protesteerinud juba 16. juulil, on 15. septembril nimetanud uue valitsuse.

Enno Penno oli Eesti Rahvusfondi juhatuse liige.

Enno Penno valiti 1966., 1968. ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.

Tunnustused

• 1999 Riigivapi III klassi teenetemärk

Enno Penno valitsus (20. juuni 1990 – 15. september 1992)

• Enno Penno – Peaministri asetäitja.
• Peeter Luksep – Finantsminister
• Johan Ungerson (suri 20. novembril 1991) – Haridusminister
• Aino Lepik von Wirén – Kohtuminister
• Mihkel Mathiesen – Majandusminister
• Helmut Talts (suri 2. juulil 1992) – Põllutööminister
• Aksel Mark – Siseminister
• Ivar Paljak – Sotsiaalminister
• Jüri Toomepuu – Sõjaminister
• Jaan Timusk – Teedeminister
• Olev Olesk – Välisminister
• Arvo Horm – minister
• Ants Pallop – minister

Eelnev Gustav Suits

Haridusministri kohusetäitja 1. jaanuar 1962 – 1. märts 1964

Järgnev Elmar Järvesoo