Mine sisu juurde

Rudolf Penno

Allikas: Vikipeedia

Rudolf Penno (12. mai 1896 Undla vald, Virumaa25. november 1951 Stockholm) oli Eesti poliitik.

Ta osales Esimeses maailmasõjas Vene sõjaväes ja Vabadussõjas kaitseliitlase ja Kalevlaste Maleva kompaniiülemana. Pärast sõda oli õpetaja. Ajakirja Uus Talu vastutav toimetaja 1925–1929, Viru Maavolikogu esimees 1930–1934. Eesti Kartulikasvatajate Ühingu esimees alates 1937.

Ta oli II, III (II abiesimees 22. juunist 1926 kuni 2. juulini 1929), IV (II abiesimees 2. juulist 1929 kuni 20. juunini 1932) ja V Riigikogu (I abiesimees 1. detsembrist 1933 kuni 28. septembrini 1934, seejärel kuni 31. detsembrini 1937 esimees) liige. Alates 7. aprillist 1938 oli ta I Riigivolikogu liige (valitud 67. valimisringkonnast). Alates 17. oktoobrist 1939 kuni surmani oli ta Riigivolikogu II abiesimees. Pärast tema surma ei olnud enam Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu kokkukutsumiseks vajalikke Riigivolikogu juhatuse liikmeid.

Ta oli ka Põllutöökoja, Kadrina põllumeeste konvendi ja Ühistegevuskoja I (ühispanganduse) sektsiooni liige.

Rudolf Pennole kuulus talu Undla vallas[1].

II Riigivolikogu vastaskandidaat, vangis, nõustus hakkama agendiks, vabastati, seejärel metsavend Vihula vallas. 1941–1942 teenis Saksa sõjaväes.

Põgenes 1944. aastal Soome kaudu Rootsi. 18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ta Otto Tiefi valitsuse kaubandus-tööstusministriks, kuid ta ei astunud ametisse, jäädes Riigivolikogu juhatuse liikmeks. Alates 1949. aastast oli ta Vabade Eestlaste Põllumajandusliidu esimees.

1922. aastal abiellus ta Alma Elfriede Trubokiga (1900–1978).

Tütar oli Mia Penno (1923–1991), poeg Ado Penno (1925–1944) oli soomepoiss ja langes Jätkusõjas ning eksiilvalitsuse liige Enno Penno oli tema teine poeg.

  1. Kahjutuli R. Penno talus. Rahvaleht, 31. jaanuar 1940, nr. 26, lk. 3.
  • Üks kandidaat – aga erinevused jäävad. Vaba Maa, 6. jaanuar 1938, nr 4, lk 3.
  • Riigikogu esimehe kodus. Vaba Maa 13. detsember 1937, nr 287, lk 4.
  • Aksel Mark. R. Penno valimisstaabis. Teataja, 24. juuli 1955, nr 14, lk 6.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]