Lubi: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 28. rida: | 28. rida: | ||
===Ajalugu=== |
===Ajalugu=== |
||
[[File:Limestone quarry.jpg|thumb|right|228px|<center> {{PAGENAME}} ]] |
|||
Lubja kasutamine ehituses oli tuntud juba [[Mesopotaamia]]s, [[Vana-Egiptus]]es, [[Vana-Kreeka]]s jm. On väidetud, et lubja tootmisel ja kasutamisel toimuvad [[Keemiline reaktsioon|keemilised reaktsioonid]] olid üldse esimesed inimkonna poolt teadlikult kasutusele võetud keemilised reaktsioonid. |
Lubja kasutamine ehituses oli tuntud juba [[Mesopotaamia]]s, [[Vana-Egiptus]]es, [[Vana-Kreeka]]s jm. On väidetud, et lubja tootmisel ja kasutamisel toimuvad [[Keemiline reaktsioon|keemilised reaktsioonid]] olid üldse esimesed inimkonna poolt teadlikult kasutusele võetud keemilised reaktsioonid. |
||
Redaktsioon: 7. juuni 2015, kell 09:58
Lubi on kivide liitmiseks ja kivistuvates segudes kasutatav ehitusmaterjal.
Mõisted lubiaine, lubjasisaldus, lubjarikkus, lubjakivi jmt viitavad vastava aine või materjali kaltsiumkarbonaadi (CaCO3) sisaldusele.
Lubi võib tehnoloogilises protsessis esineda kahe erineva keemilise ainena:
- kaltsiumoksiid (CaO) ehk kustutamata lubi,
- kaltsiumhüdroksiid (Ca(OH)2) ehk kustutatud lubi,
Lupja toodetakse valdavalt kaltsiumkarbonaadist koosnevast lubjakivist. Lubjakivi kuumutamisel muutub lubjakivi kustutamata lubjaks, keemiliselt kaltsiumoksiidiks (CaO). Kustutamata lubi "kustutatakse" vee lisamisega. Lubja kustutamisel toimub soojust eraldav keemiline reaktsioon, kaltsiumoksiidi hüdraatumine ning selle tulemusena moodustub kaltsiumhüdroksiid ehk kustutatud lubi, mida ehitustööstuses kasutatakse lubjapiimana või muul kujul mördi- ja krohvisegudes, värvides jm.
Ehitusmaterjalina kasutatav kustutatud lubi ehk kaltsiumhüdroksiid (Ca(OH)2) reageerib ajapikku õhus leiduva süsihappegaasiga (CO2) ning muutub kõvaks ja vastupidavaks (st.taastab oma esialgse seisundi), teisi kivimeid siduvaks kaltsiumkarbonaadiks ehk kaltsiidiks (CaCO3). Kaltsiit on lubjakivi, marmori ja kriidi põhiline koostisosa.
Keemilised reaktsioonid
- Lubjapõletamine ehk lubjakivi põletamine:
- CaCO3 → CaO + CO2
- Lubja kustutamine:
- CaO + H2O → Ca(OH)2
- Lubja kivistumine:
- Ca(OH)2 + CO2 → CaCO3 + H2O
Ajalugu
Lubja kasutamine ehituses oli tuntud juba Mesopotaamias, Vana-Egiptuses, Vana-Kreekas jm. On väidetud, et lubja tootmisel ja kasutamisel toimuvad keemilised reaktsioonid olid üldse esimesed inimkonna poolt teadlikult kasutusele võetud keemilised reaktsioonid.
Lubi on savi ja kipsi kõrval üks vanimaid ehituses kasutatavaid sideaineid. Eestisse jõudis lubja tarvitamise ja põletamise oskus 13. sajandil Saksa ja Skandinaavia ehitusmeistrite kaudu. Keskaegsed kirikud ja kaitserajatised on esimesed kiviehitised Eestis, kus nii mördi kui värvi sideainena kasutati kohalikku lupja.
18. sajandi lõpuni toodeti lupja vaid vähestes piirkondades üle Eesti, kuid 18.-19. sajandi vahetuseks laienes see märgatavalt. 1867. aastal oli Eesti aladel 304 lubjaahju. Lubja ja tõrva põletamine oli 19. sajandi lõpuni peamiselt mõisate kõrvaltegevusalaks. Tööd tegid talupojad, kes seal saadud oskusi kasutades hakkasid 19. sajandi teisel poolel põletusahjusid rajama ka talude juurde. Laialdane lubjapõletus taludes oli Eestis valdav 19. sajandi lõpuni, mil turule jõudis tsement. Kustutamata lubi ehk kaltsiumoksiid on tsemendi tootmisel oluliseks komponendiks tänapäevalgi. 1990. aastate alguses taaskäivitati endisaegne lubjapõletus Saaremaal Lümandas.
Lupja põletati käsitsi murtud ning sorteeritud võimalikult puhtast lubjakivist (paekivi) silindri-kujulistes 2–5 m kõrgustes ja 2–4 m läbimõõduga paksuseinalistes ahjudes, mida köeti puudega. Esimesed 2–3 ööpäeva toimus nõrga tulega vee väljaaurustamine; edasi 5–8 ööpäeva kõrgel temperatuuril (900 kraadi C) toimus lubjakivist lubja teke; ja lõpuks, 2–3 ööpäeva nõudis ahju jahutamine. Vältida tuli lubja liigpikka kuumutamist, „surnuks põletamist”. Hilisemates lubjatehastes võeti kasutusele šaht- ja pöördahjud (Rakke, Männiku).
Põletatud lupja kustutati basseinides rohke veega. Kustutatud lubi jäeti basseinidesse, kus liigne vesi laudade vahelt maa sisse imbus, pastana laagerduma ja nii võis see pealt kaetuna säilida aastaid. Lupja võis kustutada ka pulbriks, kui vaid hädatarvilikul hulgal vett lisati, kuid saadus oli vähesobiv koheseks ehituslubjana kasutamiseks; reeglina läks see müügiks. Kustutatud lubi muutub õhuga kokkupuutel ajapikku uuesti kõvaks ja vastupidavaks teisi kivimeid siduvaks lubjakiviks.