Hellenite kirik: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{viita}} |
{{viita}} |
||
{{pooleli}} |
{{pooleli}} |
||
''' |
'''Hellenistlik kirik''' (ka '''uusplatooniline kirik''', pagana või kreeklaste kirik, ka müsteriumkultus) oli kreeklaste organisatsioon mida kujundati välja tekkiva kristliku kiriku vastu. Hellenistliku kiriku mõistet kasutati 20 sj alguses Rooma impeeriumi usundite uuringutes. <nowiki/> |
||
| ⚫ | |||
[[Platonism]] ja [[uusplatonism]] erinevad oraganiseerumise astme poolest. |
|||
Diocletanus tõstis 259. a. Mithra henoteistlikuks riigijumalaks. Mithra preestrid |
Diocletanus tõstis 259. a. Mithra henoteistlikuks riigijumalaks. Mithra preestrid ei erinenud sisult kristlikest.<ref>[[Oswald Spengler]]. ''Õhtumaa allakäik''. II köide. Tartu 2012, lk 330-331.</ref> |
||
<nowiki> </nowiki>Esimene katse oli uus usund ehitada [[Apollonios Tyanast]] isiku imelugude ümber. Edukam oli [[Jamblichos]], kes kujundas [[uusplatonism]]<nowiki/>ist hellenistliku kiriku. [[Platonism]] ja [[uusplatonism]] erinevad oraganiseerumise astme poolest. |
|||
| ⚫ | |||
=== '''uusplatooniline kirik''' === |
|||
3. sajandi alguses kavandas uusplatoonilise kiriku teoloogia, range rituuali ja preestrite astmestuse Plotinose suurim õpilane [[Jamblichos]]. Jamblichose õpilane keiser Julianus pühendas kogu oma elu uusplatoonilise kiriku riigiusundiks põlistamisele. Ta tahtis luua isegi kloostreid. Leidub pealkirju: ''On vaid üks jumal ja Julianus on tema prohvet''. Olnuks vaja veel umbes 10 aastat, et sellest kirikust oleks saanud ajalooline tõsiasi. Kristlus ei võtnud üle rooma riigi ehitust, vaid uusplatoonilise kiriku ehituse.<ref>[[Oswald Spengler]]. ''Õhtumaa allakäik''. II köide. Tartu 2012, lk 269-270.</ref> |
|||
Alustekstid olid [[Plotinos]]<nowiki/>e ''Enneaadid'' ja [[Porphyrios]]<nowiki/>e ''Hinge tagasipöördumine jumala juurde''. Õpetuses olid Isa (Nous), Poeg ja keskmine olend, mis kujundati välja [[Philon]]<nowiki/>i logose õpetuse pinnal. Plotinos ja [[Origenes]] õppisid sama õpetaja juures. Mõlemad arendasid edasi [[Platon]]<nowiki/>i ja [[Aristoteles]]<nowiki/>e tekste kavakindla teisitimõistmise varal. |
Alustekstid olid [[Plotinos]]<nowiki/>e ''Enneaadid'' ja [[Porphyrios]]<nowiki/>e ''Hinge tagasipöördumine jumala juurde''. Õpetuses olid Isa (Nous), Poeg ja keskmine olend, mis kujundati välja [[Philon]]<nowiki/>i logose õpetuse pinnal. Plotinos ja [[Origenes]] õppisid sama õpetaja juures. Mõlemad arendasid edasi [[Platon]]<nowiki/>i ja [[Aristoteles]]<nowiki/>e tekste kavakindla teisitimõistmise varal. |
||
Redaktsioon: 2. mai 2015, kell 20:58
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Hellenistlik kirik (ka uusplatooniline kirik, pagana või kreeklaste kirik, ka müsteriumkultus) oli kreeklaste organisatsioon mida kujundati välja tekkiva kristliku kiriku vastu. Hellenistliku kiriku mõistet kasutati 20 sj alguses Rooma impeeriumi usundite uuringutes.
2. sj m.a.j algas aramea-kalda päiksereligiooni ja aramea-iraani Mithra kultuse kokkusulamine süsteemiks, millel oli palju eri nimetusi. Hellenistliku kiriku eelkäijad olid uuspütagoorlased (esseenide sarnased).
Diocletanus tõstis 259. a. Mithra henoteistlikuks riigijumalaks. Mithra preestrid ei erinenud sisult kristlikest.[1]
Esimene katse oli uus usund ehitada Apollonios Tyanast isiku imelugude ümber. Edukam oli Jamblichos, kes kujundas uusplatonismist hellenistliku kiriku. Platonism ja uusplatonism erinevad oraganiseerumise astme poolest.
uusplatooniline kirik
3. sajandi alguses kavandas uusplatoonilise kiriku teoloogia, range rituuali ja preestrite astmestuse Plotinose suurim õpilane Jamblichos. Jamblichose õpilane keiser Julianus pühendas kogu oma elu uusplatoonilise kiriku riigiusundiks põlistamisele. Ta tahtis luua isegi kloostreid. Leidub pealkirju: On vaid üks jumal ja Julianus on tema prohvet. Olnuks vaja veel umbes 10 aastat, et sellest kirikust oleks saanud ajalooline tõsiasi. Kristlus ei võtnud üle rooma riigi ehitust, vaid uusplatoonilise kiriku ehituse.[2]
Alustekstid olid Plotinose Enneaadid ja Porphyriose Hinge tagasipöördumine jumala juurde. Õpetuses olid Isa (Nous), Poeg ja keskmine olend, mis kujundati välja Philoni logose õpetuse pinnal. Plotinos ja Origenes õppisid sama õpetaja juures. Mõlemad arendasid edasi Platoni ja Aristotelese tekste kavakindla teisitimõistmise varal.
Uusplatonistliku kiriku juhid ja põhjendajad oli Jamblichos, Proklos, Hierokles. Apolloonios kirjutas Pythagorase eluloo, mis algab ja lõppeb palvega. Proklos, sarnaselt kirikuisadele, soovis, et hävitatakse kõik filosoofilised tekstid, peale Platoni Timaiose ja kaldea oraaklite raamatu, mis olid temale kanoonilised.
Uusplatoonik Asklepiades kirjutas suurteose kõigi teoloogiate võrdsusest. Porphyrios nimetas neljaks jumalikuks elemendiks tõde, lootust, usku ja armastust. Piiskop Synesios muutus uusplatoonilisest kirikuvürstist kristlikuks, ilma vormilise usulise pöördumiseta. Nii sarnased olid uusplatooniline ja kristlik kirik.
Hellenistlik (paganlik) kultuskirik arenes kristliku kultuskirikuga kõrvuti kuni Jamblichose ja Athanasioseni.[3]
Vaata ka
Viited
- ↑ Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, lk 330-331.
- ↑ Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, lk 269-270.
- ↑ Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, lk 291.