Osoon: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 12. oktoober 2014, kell 14:50

See artikkel on hapniku vormi kohta, telesaate kohta vaata artiklit Osoon (saade).

Osoon ehk trihapnik (O₃) on hapniku allotroopne vorm, mille molekul koosneb kolmest hapniku aatomist.

Normaaltingimustel on osoon sinakas gaas. Ta neelab punast valgust; samuti neelab ta ultraviolettkiirgust. Ultraviolettkiirgust neelab osoon reaktsioonil O₃ + hγ = O₂ + O, mis on pöörduv, kuid O reageerides dihapnikuga eraldub energia soojusena, mitte valgusena.

Osoon on termodünaamiliselt ebastabiilne. Reaktsioonil 2O₃= 3O₂ eraldub soojust, kuid madalal temperatuuril pole see reaktsioon kõrge energiabarjääri tõttu kiire. Vastupidine reaktsioon leiab aset kaudsel teel: kui dihapniku molekul lõhustatakse ultraviolettkiirguse, elektrilahenduse või muu mõjul, tekib osoon hapniku aatomite reageerides allesjäänud dihapniku molekulidega. Sel viisil tekib osoon nii stratosfääris, välgu mõjul kui ka tehislikes osoonigeneraatorites (mis põhinevad elektrivoolu toimel hapnikule või õhule). See reaktsioon ei saa minna lõpuni, sest nii ultraviolettkiirgus kui ka elekter lõhustavad tekkivat osooni, muutes seda tagasi dihapnikuks.

Osoon kondenseerub temperatuuril –112 °C siniseks vedelikuks. Et dihapnik kondenseerub alles temperatuuril –183 °C, saab vedeldamisega eraldada puhast osooni, mis külmub temperatuuril –192 °C. Ent see on ohtlik: et osooni lagunemine on eksotermiline, võib see kulgeda plahvatusega.

Osoon on keemiliselt aktiivne aine ja oksüdeerib paljusid aineid. Ta kahjustab elusorganisme, mõjudes söövitavalt ja ärritavalt. Väikesed osoonikogused võivad inimestele soodsalt mõjuda, sest selle kahjulik mõju mikroorganismidele on tugevam kui kahjulik mõju inimestele.

Osooni võimel neelata ultraviolettkiirgust põhineb atmosfääri ülakihtides asuva osooni kaitsev toime päikeselt lähtuva UV-kiirguse vastu.

Vaata ka

Välislingid

@@ 5. rida: / 5. rida: @@
 [[Normaaltingimused|Normaaltingimustel]] on osoon sinakas [[gaas]]. Ta [[valguse neeldumine|neelab]] punast [[valgus]]t; samuti neelab ta [[ultraviolettkiirgus]]t. Ultraviolettkiirgust neelab osoon reaktsioonil
-O<sub>3</sub> + hγ= O<sub>2</sub> + O, mis on [[pöörduv reaktsioon|pöörduv]], kuid O [[keemiline reaktsioon|reageerides]] [[dihapnik]]uga eraldub [[energia]] [[soojus]]ena, mitte valgusena.
+O<sub>3</sub> + hγ = O<sub>2</sub> + O, mis on [[pöörduv reaktsioon|pöörduv]], kuid O [[keemiline reaktsioon|reageerides]] [[dihapnik]]uga eraldub [[energia]] [[soojus]]ena, mitte valgusena.
 Osoon on [[termodünaamiline ebastabiilsus|termodünaamiliselt ebastabiilne]]. Reaktsioonil
-O<sub>3</sub>=3O<sub>2</sub> eraldub soojust, kuid madalal [[temperatuur]]il pole see reaktsioon kõrge energiabarjääri tõttu kiire. Vastupidine reaktsioon leiab aset kaudsel teel: kui dihapniku molekul lõhustatakse ultraviolettkiirguse, [[elektrilahendus]]e või muu mõjul, tekib osoon hapniku aatomite reageerides alles jäänud dihapniku molekulidega. Sel viisil tekib osoon nii [[stratosfäär]]is, [[välk|välgu]] mõjul kui ka tehislikes [[osonaator|osoonigeneraator]]ites (mis põhinevad [[elektrivool]]u toimel hapnikule või [[õhk|õhule]]). See reaktsioon ei saa minna lõpuni, sest nii ultraviolettkiirgus kui [[elekter]] lõhustavad ka tekkivat osooni, muutes seda tagasi dihapnikuks.
+O<sub>3 </sub>= 3O<sub>2</sub> eraldub soojust, kuid madalal [[temperatuur]]il pole see reaktsioon kõrge energiabarjääri tõttu kiire. Vastupidine reaktsioon leiab aset kaudsel teel: kui dihapniku molekul lõhustatakse ultraviolettkiirguse, [[elektrilahendus]]e või muu mõjul, tekib osoon hapniku aatomite reageerides allesjäänud dihapniku molekulidega. Sel viisil tekib osoon nii [[stratosfäär]]is, [[välk|välgu]] mõjul kui ka tehislikes [[osonaator|osoonigeneraator]]ites (mis põhinevad [[elektrivool]]u toimel hapnikule või [[õhk|õhule]]). See reaktsioon ei saa minna lõpuni, sest nii ultraviolettkiirgus kui ka [[elekter]] lõhustavad tekkivat osooni, muutes seda tagasi dihapnikuks.
-Osoon [[keemistemperatuur|kondenseerub temperatuuril]] –112&deg;[[Celsiuse skaala|C]] siniseks vedelikuks. Et dihapnik kondenseerub alles temperatuuril –183&deg;C, saab vedeldamisega eraldada puhast osooni, mis [[sulamistemperatuur|külmub temperatuuril]] –192 Celsiuse kraadi. Ent see on ohtlik: et osooni lagunemine on [[eksotermiline reaktsioon|eksotermiline]], võib see kulgeda [[plahvatus]]ega.
+Osoon [[keemistemperatuur|kondenseerub temperatuuril]] –112 &deg;[[Celsiuse skaala|C]] siniseks vedelikuks. Et dihapnik kondenseerub alles temperatuuril –183 &deg;C, saab vedeldamisega eraldada puhast osooni, mis [[sulamistemperatuur|külmub temperatuuril]] –192 &#xB0;C. Ent see on ohtlik: et osooni lagunemine on [[eksotermiline reaktsioon|eksotermiline]], võib see kulgeda [[plahvatus]]ega.
-Osoon on [[keemiline aktiivsus|keemiliselt aktiivne]] aine ja [[oksüdatsioon|oksüdeerib]] paljusid [[keemiline aine|aineid]]. Ta kahjustab elus[[organism]]e, mõjudes [[söövitus|söövitavalt]] ja [[ärritus|ärritavalt]]. Väikesed osooni kogused võivad [[inimene|inimestele]] soodsalt mõjuda, sest tema kahjulik mõju [[mikroorganism]]idele on tugevam kui on tema kahjulik mõju inimestele.
+Osoon on [[keemiline aktiivsus|keemiliselt aktiivne]] aine ja [[oksüdatsioon|oksüdeerib]] paljusid [[keemiline aine|aineid]]. Ta kahjustab elus[[organism]]e, mõjudes [[söövitus|söövitavalt]] ja [[ärritus|ärritavalt]]. Väikesed osoonikogused võivad [[inimene|inimestele]] soodsalt mõjuda, sest selle kahjulik mõju [[mikroorganism]]idele on tugevam kui kahjulik mõju inimestele.
 Osooni võimel neelata ultraviolettkiirgust põhineb atmosfääri ülakihtides asuva osooni kaitsev toime [[päike]]selt lähtuva UV-kiirguse vastu.