Johann Friedrich Herbart

Johann Friedrich Herbart

Johann Friedrich Herbart (4. mai 1776 Oldenburg – 14. august 1841 Göttingen) oli saksa filosoof, psühholoog ja pedagoogika akadeemilise distsipliini rajaja. Tema hariduslik teooria oli alguseks pedagoogika hariduse levikule nii Ameerika Ühendriikides kui ka mujal. Ta arendas välja psühholoogilise kontseptsiooni, mis sisaldas nii empiirilist kui ka matemaatikalist ja metafüüsikalist poolt.

Elulugu

Herbart sündis Saksamaal Oldenburgis ja oli pere ainus laps. Ta oli koduõppel kuni 12-aastaseks saamiseni, seejärel astus gümnaasiumi. Hiljem õppis Jena Ülikoolis – sel ajal seostati selle õppeasutusega selliseid suurmehi nagu Johann Gottfried Herder, Johann Gottlieb Fichte, Johann Wolfgang von Goethe ja Friedrich von Schiller. Väidevalt oli just Schilleri "Briefe über die ästhetische Erziehung des Menschen" teos, mis andis tõuke Herbarti filosoofia- ja pedagoogikahuvile.

Karjäär

1797. aastal, vastu enda tahtmist ja ema sunnil, võttis Herbart vastu tööpakkumise tuutorina ja õpetas kolm aastat Šveitsis Interlakeni kuberneri von Steigeri lapsi. Ta andis laste isale iga kuu oma tegemiste ja laste arengu kohta aru. Ta külastas Johann Heinrich Pestalozzi rajatud kooli ja sellest inspireerituna andis 1802. aastal välja raamatu "Pestalozzis Idee eines A B C der Anschauung".

Pärast Saksamaale naasmist keskendus ta doktoriõpingutele Göttingeni ülikoolis ja sai kraadi 1802. Pärast seda andis ta ülikoolis nii filosoofia- kui ka pedagoogika loenguid. 1809. aastal võttis ta vastu eelnevalt Kanti juhitud rolli Königsbergi ülikoolis. Ta publitseeris nii metafüüsika kui psühholoogia teemadel, lisaks organiseeris pedagoogilise seminari edasijõudnud tudengitele. Herbert lõi näidiskoolid, kus tema ja ta õpilased katsetasid tema pedagoogilisi ideid, seejärel neid kritiseerides ja parandades.

Herbart lahkus Köningsbergist 1933, väidetavalt tekkisid valitsuse ja tema pedagoogiliste maailmavaadete vahel lahkarvamused. Oma tööd jätkas ta Göttingeni ülikoolis, kuhu ta jäi oma elu kaheksaks viimaseks aastaks. 1835 avaldas ta "Umriss von pädagogischen Vorlesungen", milles proovis ühitada oma varasemaid pedagoogilisi töid uuemate psühholoogiliste töödega. Oma viimase loengu andis Herbert kaks päeva enne oma surma.

Herbartinism

Herbarti haridusteooriat teatakse kui herbartinismi. Põhiideeks on, et õpetamises on viis etappi:

• ettevalmistus – protsess, mille käigus uus materjal seostatakse juba varem teadaoleva infoga;
• esitlus – uue info esitlus otseste kokkupuudete kaudu;
• seostamine – assimilatsiooni kaudu uue idee võrdlus varasemate ideedega ning nende erinevuste ja sarnasuste leidmine;
• üldistamine;
• kasutamine – uue info kasutamine sellisel viisil, et seda oleks võimalik interpreteerida igapäevaellu.

Teosed

• "Pestalozzis Idee eines A B C der Anschauung" (“Pestalozzi’s Idea of an A B C of Sense Perception”), 1802
• "Über die ästhetische Darstellung der Welt als das Hauptgeschäft der Erziehung" ("On the Aesthetic Representation of the World as the Principal Function of Education"), 1804
• "Allgemeine Pädagogik aus dem Zweck der Erziehung abgeleitet" ("General Pedagogics Derived from the Purpose of Education"), 1806
• "Hauptpunkte der Metaphysik" ("Main Points of Metaphysics"), 1806
• "Allgemeine Praktische Philosophie" ("General Practical Philosophy"), 1808
• "Psychologie als Wissenschaft: neugegründet auf Erfahrung, Metaphysik und Mathematik" ("Psychology as a Science: on the New Foundations of Experience, Metaphysics and Mathematics"), 1824–1825
• "Allgemeine Metaphysik nebst den Anfängen der Philosophischen Naturlehre" ("General Metaphysics, together with the First Principles of a Philosophical Theory of Nature"), 1828–1929

Viited

• Johann Herbart (1776–1841) - Career, Contribution