Mosaiik

See artikkel on kunsti mõistest; raamatusarjast vaata artiklit Mosaiik (raamatusari).

---

Mosaiik 6. sajandist Ravennas

Mosaiik on kompositsiooniline pinnakaunistus pinnale kinnitatud värvilistest kivi-, klaasi vm tükkidest.

Vanimad näited pärinevad u 3000 eKr. Silmapaistvaim tase saavutati Vana-Kreekas ja Roomas. Bütsantsis eelistati kuldse taustaga mosaiike.

Ajalugu

Muistne Ida

Mosaiigi ajalugu lähtub 4. aastatuhande teisest poolest – ajast, millega on dateeritud losside ning templite ehitised Mesopotaamia sumerite linnades.

Mosaiik oli koostatud põletatud koonusekujulistest savipulkadest suurusega 8–10 cm ning läbimõõduga 1,8 cm, mida pandi savimördi sisse. Kujund kujunes välja nende koonuste otstest, mida värviti, tavaliselt punase, musta ja valge värviga. Olid kasutatud geomeetrilised motiivid: romb, kolmnurk.

Inkrustatsiooni tehnika, mis kandis antiikajal mosaiigitehnika nimetust opus sectile, varasema näitena võib pidada tehise, mida tingimisi nimetatakse "Sõja ja rahu standardiks" (vene keeles Штандарт войны и мира või штандарт из Ура) (2600–2400 aastad e.m.a.).

8. sajandisse e.m.a. peetakse kirjutatuks mosaiigi tehnika kasutuse varasemaid näiteid, mis olid tehtud töötlemata veerisest, mida roomalased põlglikult nimetasid opus barbaricum. Väljakaevamiste käigus olid avastatud ornamenteeritud veerispõrandad Väike-Aasias Idas ning lossis Assüürias, aga kõige rikkam ausammas on Gordioni tellismosaiigid Väike-Aasias.

Antiiksus

Esimesed antiikmosaiigid töötlemata veerisest on leitud Korintosest ning dateeritud 5. sajandi lõppu e.m.a. Need on kontuurkujutised inimestest, loomadest ja mütoloogia olenditest, mis on dekoreeritud geomeetrilise ning taimeornamendiga ning tavaliselt tehtud valgena mustale pinnale, stiililiselt lähedased punase-mustrilisele vaasimaalile. 4. sajandist e.m.a. on sarnased näidised samuti leitud Olynthuses, Sikyonas ja Eretrias. Oluline samm realistlikkuse poole oli tehtud Pella mosaiikidel (4. sajandi lõpus e.m.a.).

Antiikmosaiigi õitseaeg langeb hellenismi ajastule, mil tekkis kivide lahtikaevamise (uuristamise) tehnika ning sai kättesaadavaks värviline klaas, mis tagas kujutiste maalilise realistlikkuse saavutamist ning praktiliselt piiramatu värvigamma kasutamist. Muistsemaks ausammaks, kus oli kasutatud lahtikaevamise ning tesseleerimise tehnika, peetakse Sitsiilia linna Morgantina mosaiike (3. sajand e.m.a.).

Vana-Roomas laoti mosaiigiga villade, losside ning termide põrandaid ning seinu. Rooma mosaiik oli tehtud väga kompaktse klaasi (smaldi) väikestest kuubikutest, kuid üsna sagedane oli ka väikeste kivikeste ning veerise kasutamine.

Rokokoo

Materjalina hakati mosaiikide jaoks laialt kasutama meremolluskite karpe. Selliste mosaiikidega kaunistati interjööre. Euroopas said sel perioodil väga populaarseks mosaiigid helmetest. Helmeid kanti vaha abil paberi ja kartongi peale, kasutades selleks ristpistetikandi skeeme. Selliseid töid on aga säilinud üsna vähe. Saksamaal töötas selle materjaliga aastatel 1750 kuni 1770 van Zelovi manufaktuur ning hiljem kadus täpne teadmine tehnoloogia olemusest. Dekoreeriti nii lamedaid mööblidetaile (näiteks lauaplaate) kui ka ruumilisi esemed (pudeleid, lindude kujusid). Enamik selle manufaktuuri töödest asub Saksamaa muuseumides.

Islam

Mosaiik oli väga laialt kasutuses Idamaade valitsejate losside kujundamisel.

Šekini khaanide loss (vene keeles дворец шекинских ханов) on suurim Aserbaidžaani keskaegse arhitektuuri näide. Šekini khaanide loss, mida peetakse Aserbaidžaani 18. sajandi arhitektuuri üheks väärtuslikest ausammastest, oli ehitatud 1762. aastal. Loss, mis omal ajal oli osa lossiehitiste kompleksist ning oli ka Šekini khaanide residents, kujutab endast kahekorruselist hoonet. Lossi fassaad kujutab endast tõstetavaid restraame šebeke (kirjude väikeste klaasidega) kogumiga. Mitmevärviline šebeke pilt täiendab maalinguid, mis katavad lossi seinu.

18. sajandi teisel poolel arenes Šekini khaaniriigis kõrgelt maalikunst, mis on otseselt seotud arhitektuuri ja ehitamisega. Kõik suured arhitektuurilised ehitised Šeki linnas olid rikkalt kaunistatud seinamaalinguga, mis tol ajal oli kõige populaarsem maalitehnika liik. Selle tunnistuseks on Šekini khaanide lossi maali näidised, mis säilisid meie aegadeni ning ei minetatud oma maalilist väljendusrikkust. Seinamaalingud olid pühendatud erinevatele teemadele: jahi metsloomade peale ning lahingute stseenid, taime- ja geomeetrilised ornamendid, pildid, mis olid tehtud "Hamse" (vene keeles «Хамсе» või Пятерица), geniaalse Aserbaidžaani luuletaja Nizami Gändževi, motiividel, stseenid lossielust, olmejoonised talupoegade elust jne. Rohkem kasutati selliseid värvi, nagu sinine, punane, kuldne, kollane. Šekini khaanide lossi saali plafoonil on šifreeritud andeka maalija Abbasi Kuli nimi. Tasub mainida, et lossi seinad olid mitu korda restaureeritud, selle pärast siin võib leida maalinguid, mis olid tehtud erineval ajal elavate meistritega.

Prantsuse mosaiik

Üheks üsna tuntud Prantsuse mosaiikidest oli Emaux de Briare mosaiik. Briari portselanist helmeste ning hiljem ka mosaiigi valmistamise tehas oli avatud 1837 aastal. On olemas palju Briari mosaiigist tehtud kunstiteoseid. Tuntud kunstnik / maalija Eugène Samuel Grasset, üks suurimaid Prantsuse moderni voolu figuure, kasutas seda oma mitmesuguste tööde loomisel. See mosaiik on toodetud tänapäevani ning on üks vähestest täielikult säilinud Prantsuse tootmistest.

Uueaegse Venemaa mosaiik

Mosaiigi taassündiga Venemaal tegeles M. Lomonossov. Aga Lomonossovi mosaiigitöö polnud pärast oma looja surma jätku saanud. Mosaiigikunst oli taas unustatud.

Selle pärast 1840 aastatel, kui tekis Püha Isaaki katedraali maali-ikoonide mosaiigiks ümbertegemise küsimus, vene valitsus pidi lähetama Peterburi Kunstide Akadeemia vilistlasi Rooma - õppima Vatikani mosaiigi stuudio meistritel. Teisest küljest, Roomast Peterburi olid kutsutud smaltide tootmise organiseerimiseks tehnoloogid-klaasisulatajad.

1851. aastal vene tudengid naasid kodumaale ja selleks ajaks itaallastega oli nende jaoks organiseeritud smalti tootmine. Seda aasta peetakse Peterburi Kunstide Akadeemia Mosaiigistuudio avamise kuupäevaks.

Kuigi stuudio oli spetsiaalselt organiseeritud Isaaki mosaiikide loomiseks, mis kestis 66 aastat ning polnud revolutsiooniliste sündmuste pärast lõpetatud, ta täitis ka teisi tellimusi: mosaiike Verelunastaja katedraali ikonostaasi jaoks Peterburis, Veelunastaja katedraali ikonostaasi mosaiike, Kristuse Lunastaja Katedraali ornamentaalmosaiike Moskvas, kuninga perekonna liikmete mosaiikportreid ning eratellimusi.

Stuudio praktiseeris lao nn. "otsest viisi", mis lasi saavutada piltide maalilist realistlikkust, aga oli üsna kulukas aja ning loomulikult ka teede poolest.

Selle pärast, Akadeemia üritas leida viisi seda probleemi lahendamiseks. Selleks ta komandeerib 1888 aastal oma töötajaid, kelle hulgas oli ka A. Frolov, Veneetsiasse, kus Antonio Salviatiga oli loodud ning edukalt kasutatud teine, majanduslikult kasulikum viis mosaiigilaoks. Tema ajal mosaiigid olid laotud peegelpildil esiküljega ajutise aluse peale, millel neid transporditi neile ettenähtud koha peale, kus neid ka laoti. Selline viis sai "vastupidise" või "Veneetsia" nimetuse.

Kuna selline kogemus polnud Akadeemia poolt vastu võetud, A. Frolov avas oma stuudio, mis juba tema venna ajal sai kõige edukamaks ennerevolutsioonilise Venemaa mosaiigi stuudioks, ning edaspidi paneb aluseid nõukogude mosaiigikunstile.

Vaata ka

• vitraaž