Muudatused

Jump to navigation Jump to search
resümee puudub
 
== Pärisorjus Eestis ==
===Muinasaeg===
[[Tartu ülikool]]i juubeliaktusel 29. novembril 1981 peetud kõnes ütles [[Edgar V. Saks]]:
 
"On vastuvaidlematu fakt, et n.n. maatamehed juba Eesti ajaloo algusest peale põlvenesid sõjavangidest ja nende järeltulijaist, n.n. “Glebae ad scripti”, s.o. Eesti taludes sulastena töötavaist pärisorjadest.
 
Pärisorjus aga Saaremaal kestis edasi, ilmselt mujalt sisseveetavate orjade osas. On kaugelt õigem eestlasi nimetada orjapidajaiks orjade asemel. Eesti taluperemees võis oma orja müüa või maha lüüa! Kõige olulisem järeldus sellest on, et pärisorjad Eestis polnud eestlased. Seda rõhutas Saaremaa ajaloo uurija pastor Körber juba möödunud sajandil, märkides, et “orjad Eestis olid väike osa rahvast ja pealegi ei kuulunud põlisrahva, eestlaste hulka”. Olid teistest rahvastest sõjavangid, ka naised ja lapsed, keda sõjakäikudel toodi sõjasaagina kaasa.<ref>[[Sinu Eest Isamaa]], 1982, nr. 15.</ref>."
===Taani ja Liivimaa ordu aeg===
Eestis hakkas pärisorjus tekkima alates 13. sajandist, kui peale vallutamist andsid [[maahärra]]d oma [[vasall]]idele [[kodukariõigus]]e ja [[1315]]. aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Harju ja Virumaal.
 
 
15. sajandil sai alguse ka talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus [[vallasvara]]le, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks.
===Rootsi aeg===
 
[[Liivimaa sõda|Liivimaa sõja]] ja [[Rootsi-Poola sõda|Rootsi-Poola sõja]] tulemusel läksid Eesti alad Rootsi riigile.
[[1671]]. aastal anti välja [[maapolitseikorraldus]]e seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi.
 
Seoses Rootsi valitsemise ajal toimunud [[mõisate reduktsioon]]iga määras Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. [[1681]]. aastal andis Rootsi kuningas [[Karl XI]] välja edikti Liivimaale ja Eestimaale kroonumõisate talupoegade senise staatuse muutmiseks, kuulutades kroonumõisate talupojad 14. sajandist kujunenud rüütlimõisate mõisnikest olulises sõltuvuses olevast pärisorjusest priiks, kuulutades nad vabaks analoogselt Rootsi talupoegadega ning lubades neil valida vabalt tegevusala ja asuda õppima koolidesse. Kroonutalupoegade pärisorjus likvideeriti eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. Pärisorjusliku elukorralduse likvideerimise ajaks oli Rootsi riik reduktseerinud 5/6 maadest Liivi- ja 1/2 Eestimaal<ref>[[Aleksander Loit]], [http://www.kleio.ee/wp-content/uploads/2012/01/1-15-1996.pdf Pärisorjuse kaotamise Eestis Rootsi ajal], Kleio, 16 (1996) </ref>.
Seoses Rootsi valitsemise ajal toimunud [[mõisate reduktsioon]]iga määras
Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. [[1681]]. aastal kaotati Liivimaa ja [[1687]]. aastal Eestimaa riigimõisates kroonutalupoegade pärisorjus eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. Riigimõisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Reglementide alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale, kuni kuningani välja.
 
Riigimõisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Reglementide alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale, kuni kuningani välja. Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas.
 
Tegelikkuses ei jõudnud rootslaste alustatud reformid juurduda, kuna [[Põhjasõda|Põhjasõjaga]] läks Eesti ala Venemaa valdusse ja pärisorjus taastati kõikjal.
{{Vaata|Rootsi aeg}}
 
===Venemaa keisririigi aeg===
[[Põhjasõda|Põhjasõja]] järel Venemaa keisririigiga liidetud Eesti alal 18. sajandil pärisorjuse tugevnemine jätkus ja seda toetas ka [[1739]]. aastal välja antud [[Roseni deklaratsioon]].
 
Pärisorjus kaotati 1816. aastal [[Eestimaa talurahvaseadused|Eestimaal]] ja 1819. aastal [[Liivimaa talurahvaseadused|Liivimaa talurahvaseadusega]], kuid kehtima jäid paljudki pärisorjusega kaasnevad igandid nagu [[teoorjus]], liikumiskitsendused (likvideeriti alles [[1863]]. aasta [[passiseadus]]ega), piiratud [[kodukariõigus]] (muudeti ära aastal [[1865]]) ja [[raudvara]]. 1868. aastal keelustati teoorjus.
 
[[Tartu ülikool]]i juubeliaktusel 29. novembril 1981 peetud kõnes ütles [[Edgar V. Saks]]:
 
"On vastuvaidlematu fakt, et n.n. maatamehed juba Eesti ajaloo algusest peale põlvenesid sõjavangidest ja nende järeltulijaist, n.n. “Glebae ad scripti”, s.o. Eesti taludes sulastena töötavaist pärisorjadest.
 
Pärisorjus aga Saaremaal kestis edasi, ilmselt mujalt sisseveetavate orjade osas. On kaugelt õigem eestlasi nimetada orjapidajaiks orjade asemel. Eesti taluperemees võis oma orja müüa või maha lüüa! Kõige olulisem järeldus sellest on, et pärisorjad Eestis polnud eestlased. Seda rõhutas Saaremaa ajaloo uurija pastor Körber juba möödunud sajandil, märkides, et “orjad Eestis olid väike osa rahvast ja pealegi ei kuulunud põlisrahva, eestlaste hulka”. Olid teistest rahvastest sõjavangid, ka naised ja lapsed, keda sõjakäikudel toodi sõjasaagina kaasa.<ref>[[Sinu Eest Isamaa]], 1982, nr. 15.</ref>."
 
== Pärisorjus Venemaal ==
54 203

muudatust

Navigeerimismenüü