Wilhelm Steinitz: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
P
parandasin skripti abil kriipsud
PResümee puudub
P (parandasin skripti abil kriipsud)
{{keeletoimeta}}
[[Pilt: Wilhelm_Steinitz2.jpg|thumb|Wilhelm Steinitz]]'''Wilhelm Steinitz''', hiljem '''Willaim Steinitz''' (18. mai [[1836]] – 12.august [[1900]]) oli [[Austria]] ja hiljem [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] maletaja ja esimene ametlik [[male]] maailmameister aastatel 1886-18941886–1894. Steinitz kaotas oma maailmameistritiitli aastal 1894 [[Emanuel Lasker|Emanuel Laskerile]].
Kuigi Steinitz saavutas maailma parima tiitli oma ründava mängustiiliga, mis oli tema ajajärgule omane, arendas ta hiljem välja uudsema positsioonilise mängustiili, millega ta tuli avalikkuse ette 1873. aastal. Ta suutis demonstreerida oma uue stiili paremust eelneva stiili üle, kuid taoline mängustiil tekitas malemaailmas palju furoori ning mõned pidasid seda stiili argpükslikuks. Steinitz suutis aga näidata, et tema uus stiil oli samuti võimeline üles seadma tugevaid rünnakuid nagu eelnevgi stiil.
Steinitz oli tugev teoreetik ning ka tuntud malekirjanik ja suutis oma idead innukalt kaitsta. Debatist hoolimata oli tema stiil 1890-aastate alguseks juba malemaailma juurdunud ning teda on koos [[Paul Morphy|Paul Morphyga]] peetud kaasaaegse positsioonmale üheks loojaks<ref>Eesti Entsüklopeediakirjastus ''Eesti Entsüklopeedia 8'', Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 1995.</ref>. Ta suri 1900. aastal haiglas südamerabandusse.
 
===Tõus tippu===
Steinitz esindas Austriat 1862. aasta Londoni maleturniiril. Ta saavutas 14 mängija hulgas 6. koha ning otsustas pärast turniiri korraldada omavahelise matši turniiril 5. koha saanud [[Serafino Dubois|Serafino Dubois'iga]]. Pärast matši võitu (5 võitu, 1 viik, 3 kaotust), otsustas ta malega professionaalselt tegelema hakata ning asus elama [[London|Londonisse]]. Ajavahemikus 1862-631862–63 suutis ta võita mitmeid tolle aja nimekaimaid [[Suurbritannia|Suubritannias]] resideeruvaid mängijaid, sealhulgas [[Joseph Henry Blackburn|Joseph Henry Blackburni]], [[Frederick Deacon|Frederick Deaconi]] ja [[Augustus Mongredien|Augustus Mongredieni]]. Nende edusammude najal suutis ta kerkida maailma tippnimede hulka ning korraldas siis 1866. aastal matši [[Adolf Anderssen|Adolf Andersseniga]], keda peeti tol ajal maailma tugevaimaks aktiivseks mängijaks, kuna ta oli suutnud võita 1851. ja 1862. aasta Londoni maleturniiri ja kuna [[Paul Morphy]] oli malemaailmast eemaldunud.
Steinitz suutis matši 8 võidu ja 6 kaotusega võita, kusjuures pärast 12. mängu oli seis 6-6 viigis, kuid Steinitz suutis viimased kaks mängu võita. Selle tulemusena hakati teda pidama maailma tugevaimaks maletajaks.
Sellele järgnevalt suutis Steinitz võita kõik tähtsamad matšid aastatel 1862-18921862–1892. Pärast Andersseni alistamist suutis ta matšides alistada ka [[Henry Bird|Henry Birdi]] 1866. aastal (7 võitu, 5 viiki, 5 kaotust) ja ka [[Johannes Zukertort|Jonahhes Zukertorti]] aastal 1872 (7 võitu, 4 viiki, 1 kaotus). Kuid turniiridel tippu jõudmine võttis veel aega. 1867. aastal sai ta Pariisi turniirilt 3. koha ja [[Dundee]] 1868. ja [[Baden-Baden|Baden-Badeni]] 1870. aasta turniiridelt 2. koha. Oma esimese suurturniiri võitis ta Londonis aastal 1872.
 
===Esimene malemaailmameister===
Kuni aastani 1872 oli Steinitz edu saavutanud, kasutades väga ründavat taktikat nagu ajale omane. Ta oli selle stiiliga mänginud ennast maailma esinumbriks ja kasutas seda stiili ka aastal 1872 kui ta Zukertorti võitis. Kuid 1873. aastal tema mängustiil muutus. Ta hakkas rohkem rõhku panema positsioonilistele mänguelementidele, näiteks etturi struktuuridele, mänguruumile, kindlatele ratsuväljadele, kahe oda edule jne. Kuigi ta oli tihti valmis mängima keerulisi kaitseid, selleks, et oma ideede mängitavust demonstreerida, suutis ta siiski veenvalt näidata, et taoline mängustiil pole mitte ainult mängitav, vaid pakub ka võimalusi tugevate rünnakute loomiseks.
 
Oma üheksa aastalise pausi ajal (1873-821873–82) ja kogu oma hilisema karjääri jooksul propageeris Steinitz oma malekirjutisi ja oma teooriaid. Suurbritannias tegi ta seda juhtiva spordiajakirja The Fieldi kaudu ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse suundudes asutas ta seal "International Chess Magazine" ja hakkas selle peatoimetajaks. Paljud tolleaegsed malekirjanikud arvasid, et tema uus mängustiil ja käitumine on argpükslik. Adolf Anderssen kirjeldas Steinnitzi stiili järgnevalt: "Kolisch on maanteeröövel ja ähvardab sind püstoliga. Steinitz on aga taskuvaras, kes varastab sinult etturi ja võidab sellega mängu." <ref>{{netiviide | URL = http://query.nytimes.com/mem/archive-free/pdf?_r=1&res=9B00EED81639E233A25750C2A9679C94669FD7CF&oref=slogin | Pealkiri = Steinitz, the Chess Champion | Autor = | Failitüüp = | Täpsustus = | Väljaanne = The New York Times| Aeg = Jaanuar, 1887| Keel = Inglise}}</ref>
Steinitzi teooria hakkas juurduma pärast seda, kui ta oli seda stiili kasutades 1886. aastal maailmameistriks tulnud ning enne tema 1894. aasta matši Laskeriga, tunnustas tema mängustiili, teooriaid ning spordimehelikkust [11] isegi [[The New York Times]], kes oli eelnevalt avaldanud tema stiili ja isiku suhtes ründavaid artikleid.
Oma uuendusliku stiili ja selleteemaliste kirjutiste tõttu peetakse Steinitzit koos Paul Morphyga kaasaaegse male rajajateks.[60]
23 611

muudatust

Navigeerimismenüü