Emanuel Lasker

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Emanuel Lasker oma kodus, 1933

Emanuel Lasker (24. detsember 186811. jaanuar 1941) oli Saksa juudisoost maletaja, matemaatik ja filosoof. Lasker oli järjekorras teine male maailmameister ja püsis maailmameistrina rekordilised 27 aastat. Ta oli omal ajal üks kõige domineerivamaid meistreid ja teda peetakse siiamaani üheks tugevaimaks maletajaks, kes kunagi elanud.

Tema mängukaaslased on öelnud, et Lasker mängis tihti psühholoogiliselt ning oma vastaste sõnul tegi ta selleks kohati isegi meelega nõrgemaid käike, et neid segadusse ajada. Aga hilisem analüüs on näidanud, et ta oli oma ajast eespool ning kasutas mitmekesisemat stiili, kui tema aegsed mängijad olid harjunud seda tegema. Lasker tundis avangute teooriat hästi, kuid ta ei olnud tihti sellega päri. Ta avaldas male ajakirju ja viis raamatut. Lasker tegeles ka teiste mängude arendamisega peale male. Ta oli suurepärane bridži mängija ning kirjutas ka mitmetest teistest mängudest, näiteks Go-st. Lasker tegeles ka matemaatikaga ja on tuntud oma kaastöö poolest kumulatiivse algebra vallas. Tema filosoofilised tööd jäid aga suurema tähelepanuta. Lasker suri 72-aastasena New Yorgis neerupõletikku.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Emanuel Lasker noore mehena

Varasemad aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Emanuel Lasker sündis Berlinchenis (praegune Barlinek) Preisimaa kuningriigis, juudisoost kantori lapsena. 11-aastaselt saadeti ta Berliini matemaatikat õppima. Ta elas Berliinis koos oma venna Bertholdiga, kes õpetas teda ka malet mängima. Kuna Berthold oli omal ajal ka tugev maletaja, siis suutis ta ka Laskerit korralikult treenida ning Lasker asus varsti ka kohalikest auhindadega kaardi- ja maleturniiridest osa võtma. Tema ema ja isa olid aga mures, et noor Lasker kulutab liiga palju aega male mängimisele ja liiga vähe õppimisele ning nad soovitasid Bertholdil talle uus kool otsida. Laskeri uue kooli direktoriks osutus aga kohaliku maleklubi president, kes Laskeri malekirge ei kavatsenudki taltsutada. Seega näitas Lasker ka keskkoolis üles suurepäraseid male- ja matemaatikaoskusi. [1] Lasker tõusis kiiresti tippude hulka, kui ta oli võitnud Kaiserhofi kohviku 1888.-1989. aasta talveturniiri ja Hauptturnieri turniiri, mis peeti Saksa Maleföderatsiooni kongressil Breslaus. Sellega teenis ta endale meistritiitli ja sai hakata mängima meistriturniiridel ning sellega algas ka tema kõrgem malekarjäär.

Heade tulemuste jätkuks osales ta rahvusvahelisel Amsterdami turniiril ja saavutas seal teise koha, olles eespool isegi tugevast Isidore Gunsbergist. Oma esimest turniirivõitu jagas ta oma venna Bertholdiga Berliini turniiril. New Yorgi turniiril aastal 1893 võitis ta kõik 13 mängu ning võitis sellega ka turniiri. [2]. See on ka üks vähestest kordadest, kui keegi on nii tugeval turniiril suutnud kõik mängud võita. Aastatel 1889–1893 suutis ta võita kõik peetud matšid selliste tuntud nimede nagu Curt von Bardelebeni, Jacques Miesesi, Henry Birdi, Joseph Blackburne'i ja Berthold Englischi vastu. 1892. aastal asutas Lasker oma esimese maleajakirja The London Chess Fortnightly, mida anti välja 1892. aasta 15. augustist kuni 1893. aasta 30. juulini. Pärast seda suundus ta Ameerika Ühendriikidesse, kus veetis kaks aastat. Lasker soovis korraldada matši ka Siegbert Tarraschiga, kuid too keeldus.

Maailmameistriks saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast seda, kui Tarrasch oli matšist keeldunud, otsustas Lasker korraldada matši hoopis valitseva maailmameistri Wilhelm Steinitziga. Matš mängiti kümne võiduni ning see toimus New Yorgis, Montrealis ja Philadelphias. Steinitz oli varem kuulutanud, et tema võidus pole kahtlustki, aga Lasker suutis esimese mängu võta. Steinitz suutis sellele järgmise mängu võiduga vastata. Järgnesid 4 viiki, kuid siis suutis Lasker viis mängu järjest võita ja Steinitz palus pärast seda nädal aega puhkust, mille ta ka sai. Matši jätkudes suutis Steinitz kaks mängu võita, kuid Lasker võttis pärast seda oma ning võitis matši 10 võidu, 4 viigi ja 5 kaotusega[3]. Seega sai temast teine ametlikult tunnustatud maailmameister. Ta kaitses tiitlit Steinitzi vastu 1896.–1897. aastal, kui saavutas 10 võitu, 5 viiki ja 2 kaotust[3].

27 aastat maailmameister[muuda | muuda lähteteksti]

1894. aasta matši tulemusena ei hinnatud Laskeri tugevust veel väga kõrgelt, mille üheks põhjuseks peeti ka seda, et Lasker polnud veel kahe teise kahe tugevaima maletajaga (Siegbert Tarrasch ja Mihhail Tšigorin) veel mänginud. 1894. aasta mängu kommenteerides arvas Tarrasch, et Lasker võitis vaid seetõttu, et Steinitz oli juba vana. Olenemata kriitikast, suutis Lasker võita peaaegu kõik peetud matšid ajavahemikul 1896–1914, millest kolmes kaitses ta ka oma maailmameistritiitlit. Kõigepealt tegi ta seda Marshalli vastu, 1907. aastal. Marshalli aggressivne mängustiil ei toonud talle Laskeri vastu mitte ühtegi võitu ning Lasker võitis üldskooriga 11½–3½ (8 võitu, 7 viiki)[3]. Pärast seda kaitses ta maailmameistritiitlit 1908. aastal Tarraschi vastu. Tarraschi arvates olid males kindlad printsiibid, mille järgi tuli mängida. Tema arvates oli males tugevusemõõdikuks loogika, mitte tõhusus. Nende põhimõtete tõttu pidas ta Laskerit teise järgu mängijaks, kes tema sõnul võitis mänge vaid kahtlaste trikkide abil. Matš algas Laskerile hästi, kui ta suutis esimesest viiest mängust võita neli, mängides taolist tüüpi malet, mida Tarrasch ei mõistnud. Lõppkokkuvõttes võitis Lasker matši pärast 8 võitu, 5 viiki ja 3 kaotust [3]. Tarrasch aga süüdistas oma kaotuses ilma [4].

Lasker mängis 1910. aastal maailmameistritiitli matši ka Carl Schlechteriga, kes oli tuntud oma rahumeelse loomu ning agressiivsuse puudumise poolest (tema karjääri jooksul lõppesid pea 80% tema mängudest viigiga). Matš pidi algselt koosnema 30 mängust, kuid rahaliste probleemide tõttu lühendati see kümnele. Võitja pidi olema see, kes saavutab esimesena kahepunktilise edu. Matši alguses püüdis Lasker rünnata, kuid Schlechteril ei olnud kaitsmisega raskusi ja neli esimest mängu lõppesid viigiga. Viienda mängu võitis aga Schlechter ning järgnesid neli viiki ja enne viimast mängu oli skoor 5-4 Schlechteri kasuks. Schlechter suutis viimases mängus saavutada edu, kuid mängis selle maha ning kaotas lõpuks mängu ning matš jäi viiki [5]. See tähendas, et Lasker jäi edasi maailmameistriks. 1910. aastal suutis Lasker Pariisis taas oma maailmameistritiitlit kaitsta, kui ta mängis Dawid Janowski vastu. Lasker tundis Janowski stiili, kes oli väga agressiivse ja ründava taktikaga mängija. Lasker kasutas seda tema vastu ning valis kindla kaitsvama stiili ning võitis matši kindlalt, laskmata Janowskil võita ainsatki mängu. Lõppskooriks jäi 9½–1½ (8 võitu ja 3 viiki)[3]. Janowski ei mõistnud Laskeri käike ning pärast oma kolme kaotatud mängu oli ta Edward Laskerile kurtnud: „Teie nimekaim mängib nii idiootselt, et ma ei suuda tema mõtlemise ajal isegi malelauale pilku heita.“[6] Järgnenud Esimese maailmasõja aastatel Lasker malega eriti ei tegelenud ning mängis vaid ühe matši ja ühe turniiri.

Maailmameistritiitli kaotamine[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aastal leppisid José Raúl Capablanca ja Lasker kokku maailmameistritiitli matši korraldamises aasta hiljem. Matš toimus 1921. aasta märtsist kuni aprillini. Pärast nelja viiki tegi Lasker viiendas mängu lõppmängu ajal rumala vea ning Capablanca sai esimese võidu. Capablanca kindel stiil tagas talle järgnevalt veel 4 viiki. Kümnendas ja üheteistkümnendas mängus suutis Capablanca taas Laskerit võita ja pärast kahte viiki ja Capablanca neljateistkümnenda mängu võitu andis Lasker alla ning kaotas sellega oma maailmameistritiitli[3].

Dr. Emanuel Lasker, 1929

Hilisemad aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast maailmameistritiitli kaotamist oli ta juba 53-aastane ja ei pidanud enam ühtegi tõsist matši. Ta mängis edasi vaid turniiridel ning suutis võita 1924. aasta New Yorgi turniiri ja jäi Jefim Bogoljubovi järel 1925. aastal Moskvas teiseks. Pärast seda teatas ta, et teeb tõsise malemängimisega lõpparve. Hiljem andis ta välja mitu teost, näiteks Lehrbuch des Schachspiels (hiljem inglise keeles Lasker's Manual of Chess), Das verständige Kartenspiel, Mängude Entsüklopeedia, Brettspiele der Võlker ja Das Bridgespiel. Ta mängis hiljem ka professionaalsel tasemel bridži ning esindas Saksamaad rahvusvahelistel võistlustel. Pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaal ja juutide diskrimineerimise algust lahkus Lasker koos naisega Saksamaalt. Nad suundusid algul Nõukogude Liitu, kus Lasker ütles Saksa kodakondsusest lahti ning sai Nõukogude Liidu kodakondsuse. Lasker hakkas seal taas malega tegelema ning võttis osa ka turniiridest, selleks et raha teenida. Ta ei suutnud ühtegi turniiri enam võita, küll aga saavutas ta kõrgeid kohti ning tema saavutust Moskva 1935. aasta turniiril, kus ta ei kaotanud kordagi ning sai Mihhail Botvinniku järel teise koha, on nimetatud bioloogiliseks imeks, kuna Lasker oli siis juba 66-aastane[7].

1937. aastal otsustasid Laskerid Ameerika Ühendriikidesse minna. Emanuel Lasker suri New Yorgis 1941. aasta 11. jaanuaril, 72 aasta vanusena.

Mängustiil[muuda | muuda lähteteksti]

Lasker kasutas psühholoogilist mängumeetodit[8], mille käigus ta arvestas mängides mitte ainult hetkeseisu mängulaual, vaid ka subjektiivsete vastase isiksuseomadustega. Richard Réti analüüsis pikalt Laskeri mängustiili tema mängude varal ning kirjutas pikalt sellest, kuidas Lasker mängis meelega nõrgemaid käike, et oma vastast heidutada[9]. Lasker eitas sellist käitumisviisi ja suurem osa kaasaegsetest malekirjanikest on temaga nõus. Tema tollal teistele imelikuna tundunud käigud on praegu tavaline malepraktika. Nende hulka kuuluvad näiteks g2-g4 etturi edasilüke Sitsiilia kaitse draakonivariandis või ohverdused positsioonilise edu saavutamiseks. Taolised taktikalised liigutused ei olnud veel ajakohased ja põhjustasid tihti sarnaseid reaktsioone nagu eelmainitud Tarraschi ja Janowski seisukohad.

Capablanca sõnul tundis Lasker avanguid hästi ning pööras erilist tähelepanu Steinitzi edasiarendustele, kuna ta ei nõustunud suurema osaga tolleaegsest avanguteooriast. Capablanca arvates polnud Laskeril tegelikult kindlat välja kujunenud stiili, kuna ta oli nii paindlik, et suutis mängida ükskõik mismoodi: ta oli suurepärane kaitsja, aga ka efektiivne ründaja.[10] Lisaks sellele, et ta oli matšides tugev, oli ta veelgi tugevam turniiridel, mida demonstreerib selgelt see, et isegi, kui ta oli maailmameistritiitli kaotanud, suutis ta alati Capablancat turniiridel edestada. Alles 1936. aastal, kui Lasker oli 67-aastane ja nende maailmameistrivõistluse matšist oli möödunud 15 aastat, suutis Capablanca temast turniiril ettepoole jääda.

Pärand malemaailmale[muuda | muuda lähteteksti]

Lasker ei asutanud ühtegi malekooli, aga tema mängustiil on avaldanud tugevat mõju hilisematele maletajatele nagu Mihhail Tal ja Viktor Kortšnoi. Ta on aga andnud oma panuse avanguteooriasse ning temanimelised variatsioonid esinevad nii lipugambiidis, Evansi gambiidis kui ka Prantsuse kaitse McCutcheoni variandis.

Akadeemilised saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

Laskeri talent ei peitunud ainult males. Tema vanemad tundsid Laskeris ära tema intellektuaalsed võimed, eriti matemaatika vallas, ning nad saatsid teismelise Laskeri Berliini õppima. Ta lõpetas keskkooli Landsberg an der Wartes (praegune Gorzów Wielkopolski linn Poolas). Edasi õppis ta matemaatikat ja filosoofiat Berliini, Göttingeni ja Heidelbergi ülikoolides. 1895. aastal avaldas Lasker kaks matemaatikateemalist artiklit ajakirjas Nature. 1901. aastal sooritas ta David Hilberti juhendamisel Erlangenis doktoritöö „Über Reihem auf der Convergenzgrenze“ ja see avaldati samal aastal Londoni Kuningliku Seltsi kaudu. Doktorikraadi matemaatikas sai ta 1902. aastal. Tema kõige tähtsam töö matemaatika vallas on tema avaldatud teoreem, millest sai hiljem tänu Emmy Noetheri edasiarendustele praeguse algebra ja algebralise geomeetria fundamentaalse tähtsusega osa.[1] Lasker on lühikest aega olnud matemaatika õppejõud New Orleansi Tulane'i ülikoolis ja Manchesteri Victoria Ülikoolis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 J J O'Connor, E F Robertson. "Emanuel Lasker". Inglise.
  2. ""Ready for a big chess match"". The New York Times, 11. märts 1894. Inglise.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Margus Sööt. "Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu". Eesti Maleliit. Eesti.
  4. Giffard Niolas. Le Guide des Échecs (Prantsuse kl), Éditions Robert Laffont, 1993. lk 394
  5. "Laskeri ja Schlechteri mäng".
  6. Giffard Niolas. Le Guide des Échecs (Prantsuse kl), Éditions Robert Laffont, 1993. lk 400
  7. Reuben Fine. "The World's Great Chess Games". 1976. Inglise. lk 51
  8. Smirnov Ilja. "Male maailmameistriks tulevad vaid omamoodi hullud". 23. oktoober 2011.
  9. Réti, Richard. Masters of the Chessboard (Inglise kl), Dover Publications, 1976. lk 133
  10. José Raúl Capablanca. "The Ideal Style of the Masters". Mundial, Mai, 1927. Uruguay. Inglise tõlge Hispaania keelest.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]