Kopter

Eurokopter Delfiin päästetöödel

Kopter (varem helikopter, kreeka keeles ἕλιξ 'keere, spiraal' + πτερόν 'tiib') on õhust raskem õhusõiduk, mis kasutab tõste- ja veojõu tekitamiseks vähemalt üht rõhttasandilähedases asendis pöörlevat tiivikut.

Tiiviku koosseisus on pöörlevate labadega rootor.

Eristatakse ühe, kahe ja mitme tiivikuga koptereid. Omakorda ühe tiivikuga kopterid jagunevad sabas asuva tüürpropelleriga kopteriteks ja tiiviku labade otstes paiknevate reaktiivmootoritega kopteriteks. Kui kopteril on kaks tiivikut, siis võivad need asuda teineteise taga, kõrval või kohal. Viimast olukorda nimetatakse tandemtiivikuks. Lisaks võivad kopteri tiivikud olla lõikuvate telgedega.

Kopter saab õhku tõusta ja maanduda vertikaalselt, kasutades lennuliikluseks kohandamata, sealhulgas looduslikke maandumisplatse, samuti "rippuda õhus" ühe koha peal. Lennusuuna muutmiseks vajalik pöörderaadius on võrreldes lennukiga väga väike ja õhus paigal seisval kopteril puudub. Kõik see lubab kopterit peale transpordi kasutada ehitutel (kopterkraanana), päästeteenistuses, põllumajanduses ja sõjanduses (sealhulgas dessantides ja allveelaevatõrjeoperatsioonides).

Kopteri kiirus on kuni 400 km/h, lennukaugus kuni 2000 km ja kandevõime kuni 40 t.

Ajalugu

Esimesed teated vertikaalset õhkutõusu kasutavate seadmete kohta pärinevad Hiinast umbes 400 eKr, kus lapsed mängisid bambusest valmistatud lendavate mänguasjadega.

Esimene kopterilaadse masina visand omistatakse Leonardo da Vincile. Tema märkmed lasevad oletada, et ta valmistas väikseid lennumasinate mudeleid, aga need pöörlesid koos tiivikuga ja pole andmeid, et ta oleks püüdnud valmistada mudeleid, millel üksnes tiivik pöörleb, aga mudeli muu osa mitte.

Poola kopter PZL SW-4 (PZL-Świdnik)

Kopter Bell 407

1754 leiutas Mihhail Lomonossov väikese kahe kõrvutise tiivikuga vedru jõul töötava seadme, mis suutis tõsta mõningaid kergeid esemeid. Lomonossov demonstreeris seda Venemaa Teaduste Akadeemias ja soovitas kasutada meteoroloogiainstrumentide tõstmiseks.

Sõna "helikopter" leiutas 1861 prantsuse leiutaja Gustave de Ponton d'Amécourt, kes demonstreeris avalikkusele väikest auru jõul töötavat mudelit. Kuigi ta võttis esimesena lennumasinates kasutusele uudse metalli, alumiiniumi, ei tõusnud tema mudel kunagi maapinnalt õhku.

1901 kasutas slovaki leiutaja Ján Bahýl sisepõlemismootoriga kopterit, mis oli mehitamata. See tõusis poole meetri kõrgusele. 5. mail 1905 tõusis see 4 m kõrgusele ja läbis üle 1,5 km.

1906 ehitasid vennad Jacques ja Louis Breguet esimese lendava masina, mis suutis inimest kanda. Nad nimetasid selle güroplaaniks number 1. Kuupäevades ei ole siin täit kindlust, aga millalgi 14. augusti ja 29. septembri 1907 vahel tõstis see piloodi minutiks ajaks umbes 6 dm kõrgusele. Kuid güroplaan number 1 osutus äärmiselt ebastabiilseks ja tema raami igasse nurka oli vaja üht meest, kes sellest kinni hoiaks, et ta ümber ei läheks. Sellepärast loetakse güroplaani nr. 1 lendu kopteri esimeseks mehitatud lennuks, aga mitte vabaks või kõrvalise abita lennuks.

Samal aastal projekteeris ja ehitas prantsuse leiutaja Paul Cornu Cornu kopteri. See kasutas kaht vastassuunas pöörlevat 6 m pikkust rootorit, mille pani pöörlema 18 kW võimsusega mootor. 13. novembril 1907 tõstis see leiutaja 3 dm kõrgusele ja hoidis teda seal paarkümmend sekundit. See oli kopteri esimene vaba, kõrvalise abita mehitatud lend. Cornu kopter tegi veel mitu lendu ja tõusis isegi 2 m kõrgusele, aga osutus liiga ebastabiilseks ja jäeti sellepärast maha.

Välislingid

• Kopteri aerodünaamika (inglise keeles)