Aleksander Tõnisson

See artikkel räägib sõjaväelasest; sanitaartehnikaettevõtja kohta vaata artiklit Aleksander Tõnisson (ettevõtja)

---

Fail:Aleksander Tonisson.jpg

Aleksander Tõnisson

Aleksander Tõnisson VR I/1 (17. aprill 1875 Pööra küla, Härjanurme vald (Kursi kihelkond), Tartumaa – 30. juuni 1941 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane, kindralmajor. 1934–1939 Tartu linnapea. 1939–1940 Tallinna ülemlinnapea.

Hariduskäik

• Eesti Aleksandri linnakool Põltsamaal
• 1897–1899 Vilno sõjakool (junkrukool)

Sõjaväeline teenistuskäik

Teenistuskäik Vene sõjaväes

Sõjaväe teenistusse astus 30. august 1896 II järgu vabatahtlikuna. Pärast Vilno junkrukooli lõpetamist ülendati ta alamleitnandiks 29. oktoober 1899.

Selle peale teenis 113. jalaväe polgus noorema ohwitserina kuni 30. august 1900 ja bataljoni adjutandina kuni 1904 aasta sügiseni, siis polgu kohtu asjaajajana ja mobilisatsiooni jaoskonna ülemana.

1905 võttis osa ühes 1. kütipolguga Vene-Jaapani sõjast rooduülemana.

Sellejärgi teenis Riia õpebataljonis kuni 1909 aasta sügiseni, siis jälle 113. jalawäe polgus õpekomando ülemana ja roodu komanderina kuni 24. juuli 1914.

Suurest ilmasõjast Esimeses maailmasõjas wõttis osa bataljoni ülemana ja wiimati ka polgu ülema abilisena. Ülesnäidatud wahwuse eest lahinguwäljal ja omandatud teenuste eest on talle Wene sõjawäes 6 aumärki mõõkadega annetatud. 1916. ülendati polkovnikuks.

Teenistuskäik Eesti rahvuslikes väeosades ja Eesti Vabariigi sõjaväes

Kui pärast tsaariwalitsuse kukutamist 1917 aasta kewadel Eesti rahwuslikku sõjawäge looma hakati, kutsuti polkownik Tõnisson 1. Eesti polgu ülemaks, missugusesse ametisse ta 9. mai 1917 astus. Sama aasta 6. detsember nimetati ta 1. Eesti diwiisi brigaadiülemaks. Võttis 1. Eesti polgu ülemana osa lahingutegevusest Riia rindel, Muhumaal ja Haapsalu piirkonnas Lääne Eesti rannikul Pärnust Paldiskini. Oli formaalselt kõikide Wene vägede juhataja selles piirkonnas.

Enamlaste wõimule peasemine Wenemaal ja Wene sõjawäe lagunemine 1917 aasta wiimasel weerandil ei jätnud ka Eesti sõjawäe kohta oma mõju awaldamata. Et distsipliini ja korda noores sõjawäes alal hoida tuli polkownik Tõnissonil wäljastpoolt sissetikkuwa enamlise woolu wastu wõidelda. Kihutajatel läks siiski korda üht osa sõjawäge enamliseks muuta, milleks enamliste Läti wäeosade Tartus wiibimine tublisti kaasa aitas. Wiimaks wõeti polkownik Tõnisson enamlaste poolt wangi.

Saksa okupatsiooni ajal wõttis Tõnisson Eesti põrandaalusest omakaitse loomisest elawalt osa.

Pärast Saksa wägede lahkumist 1918 ülendas Ajutine Valitsus teda kindralmajoriks ja nimetas Eesti sõjawäe ülemjuhatajaks. Tõepoolest aga ei olnud seda sõjawäge veel olemaski ja kindral Tõnissonil tuli ainult siit-sealt kokkuastunud wabatahtlikute salkadega, kelledel pealegi sõjariistad puudusid, sissetungiwatele enamlistele wägedele wastu astuda.

Kui pärast kindral Laidoneri Tallinna jõudmist detsembtris 1918 wägede ülemjuhatus tema kätte üsaldati, juhtis kindralmajor Tõnisson Vabadussõjas 1. diviisi ülemana sõjategevust Viru rindel, kus oma kõige suuremad wõidud wõitis - Rakwere ja iseäranis Narwa said tagasiwõetud kuulmata lühikese aja jooksul. 1919. aasta detsembris määrati Viru rinde ülemaks. Desarmeeris ning interneeris edukalt taudidest nakatatud Loodearmeed.

Pärast Vabadussõda oli Tõnisson vaheldumisi 3. ja 1. diviisi ülem, ühtlasi ka Sõjanõukogu liige. 1920 juulist oktoobrini sõjaminister. 1932. aasta novenbrist 1933. aasta maini kaitseminister, määrati 1933 kaitseministri nõukogu alaliseks liikmeks. 1934 läks erru.

Poliitiline tegevus

1934–1939 Tartu linnapea. 1939 valiti Tartu linnavolinikuks. 1939–1940 Tallinna ülemlinnapea. 1937 Rahvuskogu liige ja abiesimees. I Riiginõukogu liige. Isamaliidu liige.

Isiklikku

1917 sügisel sattus teravasse vastuollu kohaliku enamliku vooluga, vangistati ja saadeti Petrogradi, kus mõisteti surma. Pääses aga õnneliku juhuse läbi. 1918 kevadel naasis kodumaale. Sama aasta suvel varjas ta end Saksa okupatsioonivõimude eest Soomes.

1940 arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt. Lasti Patarei vanglas maha. Abikaasa ja noorem poeg Leo küüditati 1941. aastal Kirovi oblastisse, vanemale pojale Aleksandrile (Leksile) määrati karistuseks 25+5 aastat.

Varia

Tõnisson kuulus korp! Sakalasse.

Jõhvi keskväljaku haljasalal on Aleksander Tõnissoni monument.

Kirjandus

• Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi. Koostajad Leo Tõnisson, Leho Lõhmus. Tallinn, SE & JS, 2004.
• Tartu linnapea jutuajamine ajakirjanikele. Kaja, 4. mai 1934, nr. 103, lk. 4.
• A. Tõnisson asus Tallinna linnaomavalitsust juhtima. Uus Eesti, 22. detsember 1939, nr. 349, lk. 6.
• Esimese diwiisi ülem kinralmajor Tõnisson. Sõjaasjanduse ajakiri SÕDUR nr 17 (12. juuli 1919.a.) lk.1

Välislingid

• Koppel, Margit-Mariann. Kindralmajor Aleksander Tõnissoni sünnitalu sai mälestuskivi. // Kultuur ja Elu