Iisraeli relvaost

Iisraeli relvaost oli Mart Laari valitsuse ajal tehtud tehing, kus Eesti riik ostis Iisraeli riigifirmalt TAAS relvastust ja varustust 785 miljoni krooni eest. Kaitseväele saadi Galil-tüüpi automaate, kergekuulipildujaid, miinipildujaid, püssigranaate, õhutõrjekahureid. Summa tuli tasuda aastaks 2000. Kaupade viimane partii pidi saabuma 1995. aastal, kuid viimane lepingu alusel saabunud relvakogus saabus Eestisse alles 5 aastat hiljem, 2000. aastal.

1993. aastal nõustusid vähesed peale Iisraeli Eestile seaduslikult relvi müüma, seepärast tuli leppida nii kõrge hinna kui ka halva kvaliteediga.

Juba 1992. aasta juulis volitas Tiit Vähi valitsus Eesti kaubandusesindajat Iisraelis Leonid Apananskit pidama relvaostu läbirääkimisi. Kuid ettevõtmise elluviimine jäi uue valitsuse juhi Mart Laari hooleks. Sama aasta oktoobris külastasid kolonel Laaneots, Apananski ja Toomas Puura mitut Iisraeli relvatehast. Relvaostuleping Iisraeli riigifirmaga TAAS Israel Industries Ltd sõlmiti 1993. aasta 7. jaanuaril. Juba sama aasta 5. veebruaril tegi Eesti valitsus kiire ühekordse ettemakse 5 miljonit dollarit, milleks võttis 8-protsendilise laenu endale kuuluvast Põhja-Eesti Pangast. Lepingu sõlmimise päeval kirjutati alla ka seitse võlakirja lepingu ülejäänud summa 55,4 miljoni dollari ulatuses. Teade valitsuse kavatsusest Iisraelist relvi osta jõudis ajakirjandusse juba 15. jaanuaril, 22. mail kinnitas seda avalikult ka kaitseväe juhataja Aleksander Einseln.

Esimene relvakogus (püssid, automaadid, granaadiheitjad, miinipildujad, kahurid, kaitsevestid, näokaitsega kiivrid) toodi kohale lennukiga 17. mail 1993. 1993. aasta suvel käis Mart Laar ka Iisraelis koos Tiit Pruuli, Toomas Sildmäe ja Leonid Apananskiga, mille kohta Eesti ajakirjandus oletas, et just peaminister käis tol korral oma lepingupreemia raha turvalisse kohta ära paigutamas. Teine lennukiga toodud relvalast saabus 3. veebruaril 1994.

Tallinna sadamas avati 23. jaanuaril 1994. aastal 50 Iisraelist saabunud merekonteinerit. Selgus, et nendesse pakitud õhutõrjekahurid olid silmnähtavalt kasutamiskõlbmatud, kuigi nende hinnaks oli märgitud 5 miljonit dollarit ehk umbes 70 miljonit krooni. Pärast ekspertide esmahinnangut võttis Kaitseministeerium ühendust relvafirma TAASiga, mille asepresidendilt saabus juba järgmisel päeval üllatava vastus, et Tallinna saabunud 50 töökorras õhutõrjekahuri näol on tegemist kingitusega.

Koos kahuritega saabus Eestisse 210 vene päritolu kuulipildujat, mida meie pool polnud üldse tellinud. Relvi uuriv komisjon avastas, et kahurite torudel ja nende muudel koostisosadel olid erinevad numbrid, mis viitas sellele, et need olid kokku pandud mitme erineva kahuri osadest. Kõigele lisaks olid need kuni 27 aasta vanused relvad mõlkis ja valesti reguleeritud. Värske värviga kaetud mürsud olid nähtavate kahjustustega. Vananenud laskemoon oli pärit aastaist 1971 ja 1981.

Komisjon otsustas Iisraelilt nõuda Eestile kingitud relvade ärakoristamist. Otsusele kirjutas alla riigikaitsekomisjoni esimees Rein Helme. Oli muidki puudusi: kontroll-laskmistel ei valgustanud ükski proovitud valgustusmiinidest; automaatide Galil komplektis puudusid sihiku reguleerimise võtmed; 81-mm miinipildujad saabusid ilma lasketabeliteta jne.

Välislinke

• Kuidas hindate täna 1993. aasta Iisraeli relvatehingut? Päevaleht 01. veebruar 2000