Jöns Jacob Berzelius: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 12. juuni 2009, kell 01:41

Jöns Jakob Berzelius

Jöns Jakob Berzelius (20. august 1779 Linköping – 7. august 1848 Stockholm) oli rootsi keemik ja mineraloog, keemiliste elementide kaasaegsete sümbolite autor.

Elulugu

Jöns Jakob sündis Lõuna-Rootsis Östergötlandis kirikuõpetaja peres. Isa suri, kui poiss oli 4-aastane. Ta lõpetas Uppsala ülikooli 1801 arstina.

Ta töötas 30 aastat Stockholmi Meditsiiniinstituudis ja selle eelkäijas Stockholmi Kirurgiakoolis õppejõuna, 1807–1810 kirurgia professorina, aastast 1810, kui moodustati Stockholmi Meditsiiniinstituut, keemia- ja farmaatsiaprofessorina. Tema "Keemia õpik" ("Lärobok i kemien", 1808–1830) tõlgiti paljudesse keeltesse ja see mõjutas kogu 19. sajandi jooksul keemia arengut. 1832 pühendus ta uurimistööle ja õpikute kirjutamisele. Viieköiteline keemiaõpik ilmus 1843–1848. Tema teadustööde koguarv läheneb 250-le.

1835 abiellus 56-aastane Berzelius 24-aastase Johanna Elizabeth (Betty) Poppiusega (1811–1884).

Teadustöö

1808 avastas Berzelius lihastes piimhappe, aga 1812 kaseiini ja fibriini.

1807–1818 määras ta kõigi 49 tollal tuntud keemilise elemendi aatommassi ja avaldas 1828 elementide suhteliste aatommasside tabeli, kus ühikuks oli võetud hapnik aatommassiga 100. Ta avastas, et kõigi elementide aatommass ei ole täisarvuline, ja lükkas sellega ümber Prouti hüpoteesi, et kõik elemendid koosnevad vesinikust.

Berzelius tõi 1814 keemiasse elementide kaasaegsed sümbolid ning ühendite valemid (1817–1830). Ta andis elementidele tänapäeval tuntud lühendid: hapnikule O, rauale Fe ja nii edasi. Samuti hakkas ta molekuli koostises olevat mitut ühe elemendi aatomit märkima numbriga, näiteks H₂O. Erinevus tänapäevasest kirjapildist seisnes vaid selles, et ta tarvitas alaindeksite asemel ülaindekseid.

Berzelius parandas valesti määratud koostisega liitainete valemeid. Ta avastas tseeriumi (1803), seleeni (1817) ja tooriumi (1828), sai 1824 esimesena puhast räni, tema õpilased avastasid tema laboratooriumis liitiumi ja vanaadiumi. Ta tõestas katseliselt John Daltoni aatomiteooria ning aine koostise püsivuse seaduse: anorgaanilised keemilised ühendid koosnevad aatomitest alati kindlas vahekorras.

Ta leiutas terminid "allotroopia", "halogeen", "isomeer" ja "katalüsaator". Esimesena hakkas ta keemilistes katsetes kasutama filterpaberit. Tema katsed elektrolüüsi vallas panid aluse elektrokeemiale. 1838 avastas ta proteiinid.

Berzelius oli aastast 1837 Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liige.

@@ 14. rida: / 14. rida: @@
 avastas Berzelius [[lihas]]tes [[piimhape|piimhappe]], aga [[1812]] [[kaseiin]]i ja [[fibriin]]i.
-–[[1818]] määras ta kõigi 49 tollal tuntud keemilise elemendi [[aatommass]]i ja avaldas [[1828]] elementide suhteliste aatommasside tabeli, kus ühikuks oli võetud [[hapnik]] aatommassiga 100. Ta avastas, et kõigi elementide aatommass ei ole täisarvuline, ja lükkas sellega ümber [[Prousti hüpotees]]i, et kõik elemendid koosnevad [[vesinik]]ust.
+–[[1818]] määras ta kõigi 49 tollal tuntud keemilise elemendi [[aatommass]]i ja avaldas [[1828]] elementide suhteliste aatommasside tabeli, kus ühikuks oli võetud [[hapnik]] aatommassiga 100. Ta avastas, et kõigi elementide aatommass ei ole täisarvuline, ja lükkas sellega ümber [[Prouti hüpotees]]i, et kõik elemendid koosnevad [[vesinik]]ust.
 Berzelius tõi [[1814]] keemiasse elementide kaasaegsed sümbolid ning ühendite [[valem]]id ([[1817]]–[[1830]]). Ta andis elementidele tänapäeval tuntud lühendid: hapnikule O, rauale Fe ja nii edasi. Samuti hakkas ta [[molekul]]i koostises olevat mitut ühe elemendi [[aatom]]it märkima numbriga, näiteks H<sub>2</sub>O. Erinevus tänapäevasest kirjapildist seisnes vaid selles, et ta tarvitas alaindeksite asemel ülaindekseid.