Epidoot

Allikas: Vikipeedia
Epidoot
Epidote Alaska.jpg
epidoodikristall Alaskalt
Omadused
Mineraaliklass hantelsilikaadid
Värvus pistaatsiaroheline, kollakasroheline, rohekasmust
Tihedus (g/cm³) 3,46...3,54
Kõvadus 6...6,5
Süngoonia monokliinne
Punktigrupp monokliinne prismaline
Kriips hallikasvalge
Kaksistumine äärmiselt sage
Murdepind karpjas, ebaühtlane
Läige klaasi, vaigu
Kristallooptilised omadused
Optiline telg kaheteljeline
Optiline märk negatiivne
Kaksikmurdumine 0,019...0,046
Pleokroism kollane, roheline, pruun
Interferentsvärvused kuni teist järku
nα 1,715...1,751
nβ 1,725...1,784
nγ 1,734...1,797
nε [1]

Epidoot on monokliinne silikaatne epidoodi rühma kuuluv mineraal. Epidoodi idealiseeritud keemiline valem on Ca2(Fe3+,Al)(Al2O)(OH)(Si2O7)(SiO4). Valemist nähtub, et kristallstruktuuris toimuvad mitmesugused asendumised. Et asenduvate ioonide valentsid on 2 või 3, siis toimub tavaliselt ühe ioonidepaari asendumine teisega, et säiliks neutraalne kogusumma. Epidoodikristallide omadused sõltuvad suurel määral raua sisaldusest mineraalis.

Tüüpiliselt leidub epidooti kiltates ja marmoris, tegemist on sagedase mineraaliga, mis on siiski enamasti aktsessoorne. Kuigi tüüpiliselt esineb seda mineraali moondekivimites, võib seda ette tulla ka moondeprotsessides osalenud tardkivimites, kus vee ja kuumuse mõjul võivad epidoodiks muunduda nii päevakivid, vilgud, pürokseenid, amfiboolid kui ka granaadid. Epidoot on põhimineraal epidosiidi koostises.

Brasiilia ja Austria epidoodikristalle on kasutatud ka vääriskividena. Lisaks neile paikadele leidub epidooti veel arvukates teisteski paikades (teada on üle 7500 leiukoha). Meile lähedasemad esinemiskohad on Soome ja Leedu.

Mineraali eristati esimest korda aastal 1782 Le Bourg-d’Oisansis, aga hiljem peeti seda eksituseks ning epidooti turmaliiniks. Mineraalile andis aastal 1801 nime René-Just Haüy, kes selle ka mineraalina defineeris. Le Bourg-d’Oisansison ka mineraali tüüpesinemispaik. Mineraali nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast epidosis (επίδοσις), mis tähendab lisamist. Põhjuseks on epidoodikristallidele tüüpiline ebavõrdne külgede pikkus. Vahel nimetatakse eksikombel punaseid epidoodikristalle, piemontiidiks, kuna need on piemontiidikristallidest palju sagedasemad.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]