Ene Pill
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) |
Ene Pill (sündinud 19. detsembril 1958 Tallinnas) on eesti psühholoog.[1]
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Ene Pill on ehitusinseneri tütar.[1]
Pill lõpetas 1977. aastal Tallinna 22. Keskkooli, 1982. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika-füüsika erialal ja 1991. aastal Tartu Riikliku Ülikooli sotsiaalpsühholoogia erialal. 1999. aastal kaitses ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis (TPÜ) väitekirja "Kadettide ja riigikaitseametite töötajate isikuprofiilide võrdlus" (juhendaja Eha Rüütel) ja sai psühholoogiamagistriks ning 2010. aastal kaitses Tallinna Ülikoolis väitekirja "Loodusstiimulitega audio-visuaalse retseptiiv-projektiivse programmi mõju üliõpilaste enesetundele igapäevastes tingimustes" (juhendaja Eha Rüütel) ja sai terviseteaduste magistrikraadi kunstiteraapiate erialal. Ta täiendas end 1991–2005 mitmesugustel erialakursustel, sealhulgas suhtlemistreenerite kursustel (1998, 2005), üldhariduskooli juhtimise alal (2003), kunstiteraapias (2005) jm.[1]
1991–1992 oli Ene Pill TPÜ personalitöötaja ja sotsiaaltöö kateedri vanemlaborant, 1993–1994 Riigikaitse Akadeemia haridusmetoodik, 1994–1999 õppeosakonna juhataja, 1999–2000 TPÜ terviseuuringute labori teadur, 2001–2006 Tallinna Haridusameti peaspetsialist/peanalüütik, 2006–2009 OÜ Inscape Baltic koolituskonsultant, 2009–2011 Rehabilitatsioonikeskus Adeli Eesti OÜ psühholoog ning alates 2008. aastast Tallinna Perekeskuses psühholoog. Ühtlasi on ta laste tugikeskuse Tähetorn vabatahtlik psühholoog-nõustaja.[1]
Pill on Loovteraapiate Ühingu, Eesti Suhtlemistreenerite Ühingu ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu liige ning MTÜ Q-klubi juhatuse liige.[1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Ene Pilli peamised uurimisvaldkonnad on kutsevalik ja seda mõjutavad tegurid, probleemsed lapsed, koolistress, kunstiteraapia võimalused haigete rehabilitatsioonis ja töös probleemsete lastega. Ta on rakendanud kunstiteraapia võtteid insuldijärgsete patsientide rehabilitatsioonil.[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
Üle 10 teadustrükise, sh 3 monograafia (kaasautor).[1]
- Kooliõpilaste elu-olu regionaalsed erinevused (kaasautorid E. Rüütel, M. Ratnik) // Tervise edendamine Eestis IV. Tartu 2000
- Eneseväärtuse taustategurid gümnaasiumiõpilaste elus (kaasautor E. Rüütel). // Tervise edendamine Eestis V. Tartu 2001
- Ohvrite vajadused. Kuriteoohvrite vajaduste uuring Harju maakonna elanike hulgas (kaasautorid E. Rüütel, M. Heidmets). Tallinn 2002
- Ohvriabi käsiraamat (kaasautor). Tallinn 2002
- Vanemate mõju kutsevalikule – Tallinna koolinoorte näitel 2003. aasta kevadel (kaasautor I. Hunt). // Psühholoogia rakendus ja rakenduspsühholoogia Tallinn 2003
- Lastevanemate rahulolu kooliga, 2004. aasta kevad (kaasautorid E. Heinla, R. Tambet). Tallinn 2004
- Kas tänapäeva ühiskond mehistab naisi? (kaasautor I. Hunt). // Human Awareness and Behaviour in a Changing World. Tallinn 2004
- Vaimse tervise probleemide märkamine ja ennetamine koolis (kaasautor). Tallinn 2008
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.