Endel Pihelgas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Endel Johannes Pihelgas (7. november 1927 Rae vald, Harjumaa22. jaanuar 1997 Tartu) oli Eesti metsateadlane.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Endel Pihelgas oli töölise poeg.[1]

Ta lõpetas aastal 1946 Tallinna 2. Keskkooli, 1951 Tartu Ülikooli metsandusteaduskonna (Tallinna metsamajandi Viimsi metskonna 1948–1950. a. metsakultuurid ja paealade metsastamise küsimusi), bioloogiakandidaat (1956, Eesti Põllumajandusakadeemia), väitekiri "Loometsade raiestike ökoloogilised tingimused ja neile vastavad kultiveerimise meetodid", põllumajandusdoktor (1973, EPA), väitekiri "Hariliku männi selektsiooni alused Eesti NSV tingimustes". Oli 1951–1953 EPA metsakultuuride kateedri assistent, 1953–1960 vanemõpetaja, 1960–1973 metsakasvatuse ja metsakultuuride kateedri dotsent, 1973–1992 metsakasvatuse kateedri juhataja (aastast 1976 professor), 1985–1989 ühtlasi metsandus- ja maaparandusteaduskonna dekaan, 1992–1993 metsakasvatuse õppetooli juhataja, aastast 1994 emeriitprofessor. Õpetas metsakultuure, -melioratsiooni, -botaanikat, -selektsiooni ja -kasvatust, ulukite bioloogiat ja jahindust; koostanud õppevahendeid.[1]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Nii tema esimene abikaasa Dagmar Pihelgas (1929–1977) kui ka teine abikaasa Nilla Pihelgas (1929–2016) oli arst.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkonnad: peamiselt loometsade majandamine, metsaselektsioon, seemneteadus ja metsakultuurid. Uuris ka maipõrnika kahjustusi männikultuurides ja Loode-Eesti looalade metsastamise võimalusi. Välmis männi geograafia muutlikkuse selgitamiseks ainulaadsed katsed, sedastas, et harilik mänd koosneb geograafilistest rassidest. Koostas plusspuude eraldamise juhendi. Selgitas sobivaimad pookimisviisid ja -ajad ning lõi vegetatiivsete seemlate rajamise põhialused. Pihelga doktoriväitekiri on Eestis põhjalikem uurimus metsanduses rakendatava valikaretuse kohta. Käinud uurimisekspeditsioonidel Kaug-Idas, Siberis, Kasahstanis, Kaukaasias, Karjalas jm. Oli Eesti NSV Teaduste Akadeemia geneetika ja selektsiooni nõukogu liige, NSV Liidu Agrotööstuskoondise metsakasvatuse sektsiooni esimees. Üle 70 teadustrükise, sh 8 monograafiat.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hariliku männi selektsioon. Tallinn, 1963
  • Hariliku männi vegetatiivsete seemneistanduste rajamisest. Tartu, 1967
  • Ioniseerivate kiirguste mõju männiseemnele. Tartu, 1969
  • Geneetika ja selektsioon metsamajanduses. Tallinn, 1970
  • Dependence of seed and culture properties of Scots pines on site types of mother stands. // Estonian contribution to the IBP, VIII. Tartu, 1975
  • Plusspuude genotüüpide uurimisest. Tartu, 1977
  • О влиянии географического происхождения семян на рост культур сосны в условиях Эстонской ССР. // Сб. научн. тр. ЭСХА. Трт, 1975
  • Географические опытные культуры сосны обыкновенной в Эстонской ССР. // Сб. геогр. опыты в лесной селекции Прибалтики. Рига, 1982
  • Metsabioloogia. Tallinn, 1983, 2. trükk 1985
  • Seed stands and plus trees. // Genetics of Scots Pine. Budapest, 1991.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppe-teadusliku koosseisu bio-bibliograafiline teatmeteos 1951–1981. Trt, 1981, 103–104v
  • Eesti Põllumajanduse Akadeemia töötajad ja vilistlased 1981–1990. Trt, 1991, II, 140–141
  • Eesti Põllumajandusülikool: audoktorid, töötajad ja vilistlased 1991–1995. Trt, 1996, 113
  • EE 14, 370
  • Metsamajandus (1978) 158
  • Edasi (1977) 8. XI
  • Rahva Hääl (1980) 6. II
  • Laas, E. In memoriam. Endel Pihelgas. // EM 3 (1997), 10–11
  • TRÜ metsandusteaduskond 1946–1951. Tartu, 2000, 22–23.
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.