Organism
Organism (pärineb kr. k. ὀργανισμός – organismos, mis tuleneb sõnast ὄργανον – organon, "tööriist") ehk elusolend ehk elusorganism on elav terviklik rakuline süsteem. Rakkude arvu järgi jaotatakse organisme üherakulisteks ja hulkrakseteks. Organismid jagunevad taksonoomiliselt prokarüootideks ja eukarüootideks. Prokarüoodid liigitatakse omakorda bakteriteks ja arhebakteriteks ehk arhedeks. Eukarüoodid jagunevad protistideks, seenteks, taimedeks ja loomadeks.
Organismi struktuur ja elu organiseerituse tasemed[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Elusloodus#Eluslooduse organiseerituse tasandid
Organismide ehituse algüksus on rakk. Kõik organismid koosnevad rakkudest. Raku arvu järgi eristatakse üherakulisi (1 rakk) ja hulkrakseid (2 rakku või rohkem) organisme. Alamad hulkraksed koosnevad väheeristunud rakkudest, kõrgematel organismidel eristuvad rakud kudedeks. Organismide funktsionaalse struktuuri moodustuvad üherakulistel organismidel organellid, hulkraksetel aga elundid ehk organid. Funktsionaalselt seotud elundid moodustavad elundkonna. Organismid rühmitatakse populatsioonideks ja kooslusteks.
Organismide atribuudid[muuda | muuda lähteteksti]
Organismide peamiste omaduste ehk atribuutide (mida Aristoteles on nimetanud entelehhiateks) hulka kuuluvad
Organismide üldisteks talitluslikeks omadusteks on ka
- metabolism ehk ainevahetus, mis jaotub anabolismiks ja katabolismiks;
- individuaalne areng ehk ontogenees;
- evolutsiooniline areng ehk fülogenees.
Organismide klassifitseerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Organismide tunnuste (atribuutide) uurimine, analüüsimine ja kirjeldamine kuulub süstemaatika (taksonoomia) valdkonda.
- teaduslik klassifikatsioon
- ladinakeelne nomenklatuur (ladinakeelsed täisnimetused)
- liigid
- alamliigid
Organismide eluiga[muuda | muuda lähteteksti]
Organismide eluiga on riigiti ja liigiti väga erinev. Mõned loomad elavad ainult 1 päeva, mitokondrid 2 nädalat, kuid mõned taimed võivad elada tuhandeid aastaid.
Organismides sisalduvad keemilised ühendid[muuda | muuda lähteteksti]
Organismides on kõige enam anorgaanilisi aineid, sest põhiosa, umbes 80% rakkudest moodustab vesi. Enamiku organismide veesisaldus jääb vahemikku 70–95%.
Keemiliste ühendite keskmine sisaldus rakkudes:
| Anorgaanilised ained% | Orgaanilised ained% | |
|---|---|---|
| Vesi 80% | Valgud 14% | |
| Muudd anorgaanilised ühendid (soolad) 1,5% | lipiidid 2% | |
| Sahhariidid 1% | ||
| Nukleiinhapped: RNA 0,7% ja DNA 0,4% | ||
| Madalmolekulaarsed orgaanilised ühendid 0,4% |
Orgaanilistest ainetest on kõige rohkem rakkudes valke. ilmselt on peamine põhjus selles, et neil on rakus täita palju ülesandeid, neil on palju funktsioone. Valkude kõrval on enim esindatud lipiidid (rasvad, õlid ja vahad) ja sahhariidid (glükoos, tärklis, tselluloos). Need ühendid kuuluvad eri rakustruktuuride koostisse ja on organismi põhilised energiaallikad. Ehkki nukleiinhapete sisaldus on suhteliselt väike, on need vajalikud kõikidele rakkudele. DNA on pärilikkuse kandja. Seetõttu peetakse selle esinemist üheks elu tunnuseks. RNA molekulidel on oluline roll päriliku informatsiooni avaldumises.[1]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tago Sarapuu, Bioloogia gümnaasiumile (1. osa) 192 lk Eesti Loodusfoto 2003, ISBN 9985-830-51-2 (lk 24, 25)