Elektrooniline maksevahend

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Elektrooniline maksevahend (inglise keeles electronic payment instrument) on maksevahend, mille omaja saab käsutada rahalisi õigusi elektroonilistes kanalites.[1]

Elektrooniliste maksevahenditega saab teha eri finantstoiminguid, näiteks maksta pangakaardiga, kasutada internetipanka ja telefonipanka ning teha seal toiminguid.[2]

Elektroonilised maksevahendid on

  1. pangakaart,
  2. internetipank,
  3. telefoni- ja mobiilipank,
  4. digitaalraha.

Pangakaart[muuda | muuda lähteteksti]

Pangakaart on arveldusarve omanikule finantsasutuse väljastatud elektrooniline maksevahend, millega saab teha kaarditehinguid.[2] Pangakaarte on kahte liiki: deebetkaart ja krediitkaart.

Olemas on ka viipekaardid ja virtuaalkaardid, mis on olemasoleva deebet- ja krediitkaardi edasiarendused ning mis võimaldavad klientidel pangakaardiga mugavamalt ja kiiremalt teha maksetoiminguid.[3][4]

Esimese krediitkaardi töötas välja John Biggins Flatbushi Rahvusvahelisest Pangast 1920ndatel. Kaart kandis nime Charge It ja seda said kasutada vaid selle panga kliendid.[5]

Diners Club International oli esimene asutus, kes pakkus 200 kliendile 1950. aastal New Yorgis eri söögikohtades võimalust maksta ilma sularaha või tšekita. Esimene üldkasutatav krediitkaart väljastati 1951. aastal samuti Ameerika Ühendriikides. Tuntumad rahvusvahelised maksekaartide kaubamärgid on Visa International ja Mastercard International.[6]

1994. aastal hakkasid Eestis kõik suuremad pangad väljastama magnetribaga pangakaarte. Kiipkaarte hakati väljastama 2003. aastal. Rahvusvahelised pangakaardid võeti Eestis kasutusele 2000. aastal.[6]

Viipekaart[muuda | muuda lähteteksti]

Viipekaart annab võimaluse kontaktivabalt ilma pangakaarti ja PIN-koodi makseterminali sisestamata sooritada toiminguid pangaautomaadis või maksta poes ostude eest. Viipemakset saab teha vaid ühe korra ostu kohta. Viipekaardiga toimingu tegemiseks peab viipekaarti viipama ettenähtud ja märgistatud koha juures, pangakaardi andmed loetakse automaatselt. Viipemakseid saab teha igal pool, kus viipemakse märk üleval. Välisriigis viipekaardiga makstes peab enne välja selgitama sihtriigi viipemakse tingimused, sest viipemaksetele on igas riigis kehtestatud oma limiit. Viipemakse limiite või selle funktsiooni väljalülitamist saab seadistada interneti- või telefonipangas.[4]

Viipemaksekaarte hakati Eestis kasutama 2016. aasta suvel, Eestis saab viipekaardiga maksta kuni 25-euroste ostude eest. Viipekaart tuleb asetada kuni 2 cm kaugusele makseterminalist.[4]

Virtuaalkaart[muuda | muuda lähteteksti]

Virtuaalkaart on nagu krediitkaart, kuid füüsiliselt seda ei eksisteeri. Virtuaalkaardiga saab tasuda ostude eest internetikaubamajades, kus aktsepteeritakse Visa kaardimakseid. Virtuaalkaart võimaldab kasutada vaid arveldusarvel olevat raha. Eestis pakub praegu virtuaalkaarti vaid SEB Pank. Virtuaalkaardi saab vormistada internetipangas ja seda saab hakata kasutama kohe.

Virtuaalkaardi omadused:

  • lühike kehtivusaeg 40 päeva;
  • ostu limiidiks võib määrata kuni 3500 eurot;
  • võimalik on osta mitmest internetikauplusest ühe kaardiga või tellida iga ostu jaoks eraldi kaart;
  • virtuaalkaardil on kolmekohaline CVV2-turvatunnus, mis on vajalik ostmiseks ja mis muudab kaardi kasutamise internetis turvaliseks;
  • kaardi saab vormistada vähemalt 18-aastane kodanik.[3]

Internetipank[muuda | muuda lähteteksti]

Internetipangandus (online banking) sai alguse 1981. aastal, kui New York City Bank võimaldas oma nelja panga (Citybank, Chase Manhattan, Chemical Bank ja Manufacturers Hanover) klientidel hakata kasutama panga kaugteenuseid. Inglismaa internetipangadus sai alguse 1983. aastal, kui loodi Homelink.[7]

Eesti esimene offline-lahendusega Telehansa võeti kasutusele 1993. aastal Hansapangas. Eesti Forekspank ja Eesti Hoiupank hakkasid 1996. aastal esimesena pakkuma internetipanga teenused.[8][9]

Eestis on võimalik internetipangas ööpäev läbi teha kõiki pangatehinguid lihtsalt ja turvaliselt. Internetipanga kasutamiseks peab sõlmima teenusepakkuja juures lepingu ning sisse logimiseks kasutama ID-kaarti, Smart ID-d, Mobiil-ID-d, PIN-kalkulaatorit või paroolikaarti (kehtib kuni 2019. aasta alguseni). Internetipangas saab hea ülevaate oma rahast, tehingutest, laenudest, liisingust ja väärtpaberikontodest. Samuti saab taotleda laenu, liisingut, küsida kindlustuspakkumisi, sõlmida lepinguid, teha riiklikke ja rahvusvahelisi rahaülekandeid (makseid), määrata pangakaardi limiite, koostada ning jälgida isiklikku ja pere eelarvet, sõlmida kogumiskonto lepingut.[10]

Telefoni- ja mobiilipangandus[muuda | muuda lähteteksti]

Telefoni- ja mobiilipanganduse teenust saab kasutada ööpäev läbi. Mobiilipanganduse teenuse kasutamiseks on vaja alla laadida rakendus ja tagada internetiühendus. See on kiire viis saada ülevaade oma finantsasjadest.[11]

Esimese telefonipanganduse teenuse maailmas võttis 1984. aastal kasutusele Girobank Inglismaal. 2000ndate alguses internetipanganduse levikuga jäi telefonipangandus tagaplaanile ning seda varjutas veelgi mobiilipanganduse levik 2010. aastatel.

Eestis on mobiilipangandust arendanud SEB Pank ja Swedbank, kes 2000. aasta suvel tulid välja uute rakendustega maksete tegemiseks mobiili vahendusel.[12] Mobiilipangas on võimalik vaadata konto seisu, blokeerida kadunud pangakaart, tasuda veebipoe ostude eest, muuta pangakaardi limiite, teha ülekandeid.

Digitaalraha[muuda | muuda lähteteksti]

Digitaalraha, mis jaguneb virtuaal- ja krüptorahaks, on kindlas vääringus digitaalne makseühik. Virtuaalrahal ei ole üldjuhul mingit katet, seda haldab infotehnoloogia arendaja ja seda kasutatakse tavaliselt arvutimängudes.

Krüptorahaks nimetatakse rahasüsteemi, mis on üles ehitatud blokiahelasüsteemile. Krüptovaluuta on turvatud krüptogaafia alusel ehk matemaatiliselt pikkade arvude jadana. Krüptorahaga saab arveldada anonüümselt. Krüptoraha bitcoin avalikustati 2009. aastal. Ethereumi krüptoraha avalikustati 2015. aastal.[13][14] Krüptorahast kõige tuntumad on bitcoin, Ethereum, NEO ja Ripple.[15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Runnel, T. (2005). Elektroonilise maksevahendi abil omaja tahteta tehtud tehing. Juridica, 6, 367–375. [1]
  2. 2,0 2,1 Swedbank. (s.a.). Pangandusterminid
  3. 3,0 3,1 Virtuaalkaart | SEB. (s.a.)
  4. 4,0 4,1 4,2 Tellige viipekaardimärgistus! (s.a.)
  5. Bielski, L. (2008). Eight Tech Innovations that took banking into the 21st century. ABA Banking Journal, 86–89.
  6. 6,0 6,1 Eesti Pank (2009). Näitus "Meie igapäevane pangakaart": 22. september 2009– 15. veebruar 2010, Narva. Tallinn: Eesti Panga Muuseum.
  7. History of Online Banking: How Internet Banking Went Mainstream. (2018). [2]
  8. Luštšik, O. (2003). E-pangandus Eestis: kiire kasvu põhjused ja tegurid. Kroon&Majandus, 3, Eesti Pank.
  9. Kalvet, T. (2007). Eesti infoühiskonna arengud alates 1990. aastatest. 30. (s.a.). PRAXIS. [3]
  10. Erakliendi internetipank | SEB. (s.a.)
  11. Radu, M. E. (2015). Electronic money – payment instrument nowadays. Knowledge Horizons, 7 (3), 7.
  12. Küts, C. (2015). Mobiilipanganduse kasutamine Eestis. (Bakalaureusetöö). Tartu Ülikool. Tartu
  13. Tarbijaveeb – minuraha.ee | Virtuaalraha. (s.a.). https://www.minuraha.ee/virtuaalraha/
  14. Käärmann, E. (2018). Krüptovaluutade olemus ja klassifikatsioon finantsturgudelkaubeldavate varade seas. (Bakalaureusetöö). Tartu Ülikool, Tartu.
  15. Penzes, O. (2017). Cryptocurrencies: The New Species Articles and Surveys. Nova Law Review, 42, 417–448