Elektronõrk vastastikmõju
Elektronõrk vastastikmõju ehk elektronõrk interaktsioon on osakestefüüsikas matemaatiline ja kontseptuaalne kombinatsioon kahest fundamentaalsest vastastikmõjust; elektromagnetilisest ja nõrgast vastastikmõjust. Need kaks vastastikmõju on tavalisel,aatomi- ja isegi tuumaenergia tasemel väga erinevad. Elektromagnetilisel vastastikmõju on piiramatu leviulatusega ja seda on lihtne jälgida makroskoopilisel tasemel, samas kui nõrk vastastikmõju avaldub ainult mikroskoopilisel, aatomituuma tasemel. Kuid nagu kirjeldas Enrico Fermi beetalagunemise selgitamisel, kasvab nõrga vastastikmõju intensiivsus kiiresti koos energiaga (seega temperatuuriga, mille juures seda vaadeldakse). Elektromagnetiline vastastikmõju suureneb samuti koos selle energiaga, kuid palju aeglasemalt. Seega jõuavad need kaks vastastikmõju (jõudu) umbes saja GeV energia juures samasse suurusjärku ja neid võib siis käsitleda ühe elektronõrga vastastikmõjuna.
Niisugune energiaseisund tekkis Suure Paugu järgsel varajasel perioodil, kui universumi temperatuur oli ligikaudu 1015 K; eraldumine kaheks praeguseks interaktsiooniks toimus kvarkide perioodil.
Sheldon Glashow, Abdus Salam ja Steven Weinberg, kes selle teooria 1960. aastatel välja töötasid, said 1979. a Nobeli füüsikaauhinna uurngute eest, mis viisid elektronõrga interaktsiooni teooriani.