Elektromagnetiline ohutus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Elektromagnetkiirguse spekter

Elektromagnetiline ohutus on teaduste süsteem, mis käsitleb elektromagnetilise kiirguse ehk elektromagnetkiirguse (EMK) võimalikku kahju inimestele ja muudele elusorganismidele.

Elektromagnetkiirguse allikad, mille hulka kuuluvad kõrgepingeliinid, televisiooni- ja raadioringhäälingu seadmed, navigatsiooniseadmed, igapäevaelus kasutatavad seadmed, on oluliselt tõstnud elektromagnetilise kiirguse loomulikku tausta. Kohtades, kus paiknevad kõrgepingeliinid, lokaatorid, telekeskused jms, on EMK tase mitmekordistunud. Elektromagnetväljad (EMV) on muutunud tõsiseks ohuks inimestele, loomadele ja taimedele.

Üldised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Elektromagnetiline kiirgus on võimeline teatud tingimustel avaldama negatiivset mõju inimestele, loomadele jm elusorganismidele, samuti on võimalik kahjulik mõju elektroonilistele seadmetele. Elektromagnetiliste väljade erinevad mitteioniseerivate kiirguste tüübid avaldavad erinevat füsioloogilist mõju. Praktikas eristatakse erinevaid väljade ja kiirguste mõjusid: magnetilise välja, mikrolainete, laserkiirguse, elektrilise välja mõju jm.

Seoses suureneva EMK allikate levikuga tavaelus (mikrolainete allikad – mikrolaineahjud, mobiiltelefonid, televisioon, raadio) ning ka tootmisel (raadiolevi, kõrgsagedusliku voolu seadmed), on suurenenud ka EMK normeerimise tähtsus.

EMK-d normeeritakse nii töökeskkonna kui ka elukohtade jaoks.[1]

Vanaaegne elektromagnetvälja tuvastamise seade

EMV mõju elusorganismidele ja sanitaar-hügieeniline normeerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Olenevalt spektri vahemikust eksisteerivad nii riigisisesed kui ka rahvusvahelised EMK hügieenilised normid töö- ja elukeskkonna jaoks.

Kõige kergesti äratuntav EMK suure taseme märk on inimese nahale tekkivad põletushaavad. Kuid tõsisem tervisekahjustus võib mitte ilmne olla aastaid, seda juhul, kui inimene pidevalt viibib kahjulikku EMK tasemega tsoonides.

Nähtav valgus[muuda | muuda lähteteksti]

On olemas hügieenilisi valgustuse norme, samuti on välja töötatud laserkiirguse kasutamisohutuse määratlusi. Tänapäeva suure võimsusega laserid on võimelised põletama inimsilma võrkkesta ja isegi nahka. Normide järgi peavad laseri küljes olema vastavad ohumärgid, kasutamise ajal peab kandma kaitsvaid prille. Samuti on defineeritud ohuklassid, olenevalt lainepikkusest ja võimsusest.

Raadiolained[muuda | muuda lähteteksti]

Olenevalt elektromagnetilise välja spektrivahemikust, on EMV (elektromagnetilise energia voo tihedus) lubatud tasemed määratud normatiivides, mis on paika pandud riigi kompetentsete organite poolt. Need normid võivad erinevates riikides olla oluliselt erinevad.

Nõukogude Liidu ja Lääneriikide hügieenilise teaduse paralleelne areng põhjustas olukorda, kus EMK mõju hindamisel võeti kasutusele erinevaid lähenemisviise. Osad endised NSV Liidu riigid on enamasti säilitanud normeerimist energiavoo tiheduse ühikutes, Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu riikide jaoks on tüüpiline erineelduvuskiiruse (SAR) hindamine.

Viibimine kohas, kus on kõrgendatud elektromagnetvälja tase, tekitab teatud aja jooksul hulka halbu tagajärgi: on märgata üleväsimust, iiveldust, peavalu. Suurte normatiivide ületamiste korral on võimalikud südame- ja ajuhäired, samuti ka kesknärvisüsteemi häired. Kiirgus võib mõjutada inimese psüühikat, tekib ärritavus, inimesel on raskem ennast kontrollida. Samuti on võimalik raskesti ravitavate haiguste tekkimine, näiteks onkoloogilised haigused[2]. On väidetud, et osad haigused võivad tekkida ka nii nõrgast EMK allikast, nagu mobiiltelefon (ajukasvajad), kuid WHO alla kuuluva rahvusvahelise vähiuuringute keskuse IARC tehtud uuringud näitasid, et antud väli ei avalda ohtu inimeste tervisele, samas negatiivse mõju võimalus ei ole välistatud. Mobiiltelefonidele määrati klass 2B, mis tähendab võimalikku kantserogeense ohtu inimestele[3]. Need andmed ei tohiks olla raadiofoobia põhjuseks, kuid ilmne on vajadus uurida põhjalikumalt EMK mõju elusorganismidele.

Eestis on kehtestatud töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid, määrus on vastu võetud 25.01.2002 ning see jõustus 01.07.2002. Määruses on seoses raadiolainetega välja toodud:

  • Elektromagnetvälja piirnormid kontrollitavas keskkonnas;
  • Elektromagnetvälja piirnormid mittekontrollitavas keskkonnas;
  • Erandid kontrollitavas (ja mittekontrollitavas) keskkonnas;
  • Tööandja tegevused

Välja on toodud radiolaineid vahemikus 3 kHz kuni 300 GHz ning nende maksimaalne lubatud ekspositsioon (elektromagnetvälja mõju, mis loetakse töötajale kahjutuks).

Ekstreemselt madal radiolainete sagedus (extremely low frequency, ELF)[muuda | muuda lähteteksti]

Need on sagedused vahemikus 3–30 Hz. Need sagedused läbivad inimkeha, tekitades häirivat kipitustunnet kehapiirkondades, kus keha puutub kokku riietusega, eriti kätel. Kui keha on korralikult maandatud, siis võib tunne olla üsna valulik[4].

Lühilaine (shortwave)[muuda | muuda lähteteksti]

Hõlmab keskmisi ja kõrgsagedusi (medium frequency, high frequency). Need sagedused on võimelised ainult soojendama inimeste kudesid, mis on eriti head elektrijuhid (veenid, lihased).

Mobiiltelefonid[muuda | muuda lähteteksti]

GSM- (2G-) võrk töötab sagedustel 900 MHz ja 1800 MHz, 3G-võrk töötab sagedustel 900 MHz ja 2100 MHz[5]. GSM-sagedusel töötava telefoni saatja võimsus on palju tugevam 3G omast, seega saab GSM-telefoniga rääkides suurema doosi kui 3G-telefoniga. Uurimustest võib siiski järeldada suuremat terviseriski 3G-sagedusel töötavatest mobiiltelefonidest, kui GSM-sagedustel. Madalama raadiosagedusega elektromagnetväljad arvatakse keha suhtes olevat leebemad kui kõrgesageduslikud[6].

Mobiiltelefoni ei soovitata hoida taskus, samuti ei soovitata kasutada laadivat telefoni, öösel on mõistlik hoida telefon voodist võimalikult kaugel.

Mikrolained[muuda | muuda lähteteksti]

Madala võimsusega mikrolaineid, mis on alla riigi poolt sätestatud erineelduvuskiiruse taset, peetakse inimese jaoks kahjutuks mitteioniseerivaks kiirguseks. Lained, mis on üle kehtestatud normide, on inimeste organismi jaoks potentsiaalselt kahjulikud. ANSI on kehtestanud normid raadiolainete ja mikrolainete jaoks. Selle järgi on ohutu kiirguse erineelduvuskiiruse piirmäär kuni 4 W/kg. Selle taseme juures toimub saadud energia neeldumine inimkehas ning kahjulikku mõju ei avaldu. Hiljem vähendati seda normi 10 korda, ehk 0,4 W/kg raadio- ja mikrolainete jaoks. Praegu on ohutu piirmäära kohta eriarvamusi. Venemaal ja Ida-Euroopas on piirmäärad palju madalamad kui lääneriikides.

Eriti tundlikud raadiolainete põhjustatud soojenemisele on kaks kehapiirkonda – silmad ja munandid. Põhjuseks on suhteliselt madal vere tase nendes piirkondades, mis oleks võimeline üleliigset soojust neelduda. Uuringutes on selgunud, et lühiajaline ekspositsioon tekitab küülikutel katarakte. Raadiolainete suure doosi saamisel muutub aga sperma ajutiselt steriilseks.

Pikaajaline mikrolainete suurte tasemete ekspositsioon tekitab loomadel samuti katarakte. Täpselt pole põhjust teada, kuid arvatakse, et mikrolained kahjustavad soojustundlikuid ensüüme.

Suure võimsusega mikrolainete ekspositsioon teatavasti tekitab nahale põletushaavu.

Infrapunakiirgus[muuda | muuda lähteteksti]

Infrapunakiirguse lainepikkused, mis on suuremad, kui 750 nm, võivad tekitada muutusi silmaläätsetes. Klaasi- ja metallitööstuste töötajatel tekib pikaajalise ekspositsiooni tõttu katarakte. Seda saab ära jätta kasutades kaitsvaid prille.

Veel üks tähtis punkt on kaugus töölise ja kiirguse allika vahel. Keevitamisel peab keevitaja kasutama spetsiaalsete tumedate klaasidega näomaski, mis kaitseb infrapuna- ja ultraviolettkiirguse eest, ümbritsevatel inimestel võivad aga olla läbipaistvad UV-kiirgusest kaitsvad prillid.

Ultraviolettkiirgus[muuda | muuda lähteteksti]

Ultraviolettvalgus, eriti UV-B, on võimeline tekitama katarakte. Enamasti filtreerub UV-kiirgus ülemistes atmosfäärikihtides. Lennukite pilootidel on kataraktide saamise võimalus kõige suurem, sest UV-kiirgust on ülemistes atmosfäärikihtides rohkem[7].

Oletatakse, et tulevikus saab kataraktide esinemiste protsent olema suurem, kuna osoonikiht väheneb ning on märgata UV-kiirguse suurenemise tendentsi[8].

Lühiajaline ultraviolettkiirgust sisaldavat päikesevalguse ekspositsioon tekitab põletushaavu juba paari tunniga. Pikaajaline UV-kiirguse saamine päikese käest võib tekitada melanoome ja teisi nahahaigusi. Nahavähk, kõige levinum vähitüüp, tuleneb samuti mitteioniseerivast UV-B kiirgusest. UV-kiired võivad samuti tekitada nahakortse, tedretähti jm. Peale päikese saab UV-kiirgust eredatest laualampidest ja solaariumist. Kusjuures kahju on kogunev, seega püsivad efektid ei pruugi kohe alguses nähtavad olla.

UV-kiirgus lühemal lainepikkusel, kui 300 nm, võib tekitada sarvkesta epiteeli. Kõige sagedamini on see tingitud suurel kõrgusel asuva päikese mõjust ning kohtades, kus lühikesed lained on kergesti peegeldatavad eredatelt pindadelt nagu lumi, vesi või liiv.

Ioniseeriv kiirgus[muuda | muuda lähteteksti]

Ioniseeriv kiirgus võib indutseerida kiirgusest põhjustatud vähi teket, mille täpsed toimemehhanismid pole käesoleval ajal selged, arvatakse, et kiirgusdoosid kumuleeruvad ja toimivad kantserogeenina, algatades ja/või kiirendades kasvajalisi protsesse ja soodustades kasvajaliste vohangute üleminekut vähiks.

Elektromagnetilise ohutuse tagamine ja kontroll[muuda | muuda lähteteksti]

Peamiseks õigusaktiks on Kiirgusseadus, millest lähtuvad valitsuse ja keskkonnaministri täpsustused kehtivatesse määrustesse.

Kiirgusohutusalast tegevust korraldab Keskkonnaministeerium Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni kaudu:

  • Keskkonnaministeerium töötab välja kiirgusalase poliitika ning tegeleb õigusloomega.
  • Keskkonnaamet annab kiirgustegevuslubasid, teeb kiirgusseiret ning haldab hädaolukorra teavitamise ehk varajase hoiatamise süsteemi.
  • Keskkonnainspektsioon teostab kiirgustegevuste üle järelevalvet.

Töökeskkonna elektromagnetilise ohutuse tagamise eesmärgil peab kontrolli teostama tööandja[1]:

  1. tegema kindlaks (kaardistama) kaitstaval alal mõjuvate elektromagnetväljade tasemed ja kõrgendatud terviseriskiga piirkonnad;
  2. keelama töö kontrollimata raadiosageduslike seadmetega;
  3. taotlema raadiosageduslike seadmete tarnijatelt infot tekitatava kiirgusvälja ja selle mõju vähendamise võimaluste kohta. Juhul kui selline info puudub või ei ole usaldusväärne, korraldama seadme elektromagnetvälja parameetrite mõõtmised;
  4. kontrollima vähemalt kord 3 aasta jooksul raadiosageduslike seadmete kiirgusvälja taset. Juhul kui seadme konstruktsiooni, ekraneerimist või kasutamisviisi on muudetud, viima läbi täiendavad elektromagnetvälja parameetrite mõõtmised;
  5. võtma tarvitusele abinõud töökoha elektromagnetilise kiirguse vähendamiseks võimalikult madalale tasemele;
  6. märgistama ohtlike raadiosageduslike kiirgusväljade piirkonnad asjakohaste ohutusmärkidega;
  7. kui tehniliste ühiskaitsevahenditega ei ole võimalik kiirgusvälja taset piirnormini vähendada, andma töötajale asjakohased isikukaitsevahendid;
  8. hindama ja kontrollima töötajate ekspositsiooni vähendamiseks kasutusele võetud abinõude efektiivsust.

Kaitse elektromagnetvälja mõjude eest[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ekraneerimine ehk varjestus. Võib olla aktiivne või passiivne. Ekraneeritakse kas EMV allikat või kaitset vajavaid objekte;
  • EMV allikate eemaldamine töötsoonist või enda lähedusest;
  • Seadmete konstruktiivne uuendamine ja täiendamine elektromagnetvälja vähendamise eesmärgil;
  • Töötajate ja elanikude EMV mõjutsooni läheduses viibimisaja lühendamine;
  • Mobiilseadmete taskutes kandmise (reproduktiivse funktsiooni säilitamiseks) ja pikaajaliste kõnede vältimine;
  • Magamistubade vabastamine EMV objektidest (nt seadmete vooluringist väljavõtmine).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]