Eksternalism

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eksternalism on filosoofiliste seisukohtade kogum, mille kohaselt sõltub vaimne tegevus vähemalt osaliselt vaimuvälisest maailmast, vastanduses seejuures internalismile. Eksternalismist lähtuvalt on võimalik selgitada mitmes filosoofilises distsipliinis esilekerkivaid probleeme. Näiteks on epistemoloogias internalismi ja eksternalismi eristus seotud uskumuse õigustatusega, moraalifilosoofias moraalimotivatsiooniga jne. Eksternalistlik lähenemine on eriline selle poolest, et see välistab levinud kartesiaanliku vaimu ja keha eristuse, väites, et vaimutöö on oma põhiolemuses sõltuv välisest ehk kehaga tajutavast maailmast. Klassikaline näide eksternalismi kasuks on järgmine: Oletame, et olend X-il saab olla omadus K. See, kas X-il on omadus K, sõltub eksternalismi järgi X-i seosest välismaailmaga ehk on võimalik, et eksisteerib kaks loomu poolest identset olendit, kellest vaid ühel on omadus K, kuna need kaks olendit paiknevad erinevates keskkondades.[1]

Eksternalism filosoofia eri harudes[muuda | muuda lähteteksti]

Alljärgnev on loetelu põhilistest filosoofilisest distsipliinidest, kust võib leida eksternalistliku (ja internalistliku) komponendi:

Epistemoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Ühe levinuma epistemoloogilise teadmise definitsiooni järgi on teadmine õigustatud tõene uskumus. Eksternalismist lähtuvalt määrab uskumuse õigustatuse mitte ainult mõtleja sisemine tunnetus, vaid ka välised faktorid. Sellele vastanduva internalistliku mõtteviisi kohaselt sõltub mõtleja epistemoloogiline staatus vaid sisemaailmast. Eksternalist võib väita, et vastupidiselt internalistlikule käsitlusele ei ole inimesel ligipääsu nende faktide juurde, mis määravad uskumuse õigustuse või inimese õigustusliku võime, seega faktid tulenevad välismaailmast, mis tõestab eksternalismi teesi.[2]

Üheks tähtsamaks filosoofiliseks sõnavõtuks, mis tekitas epistemoloogias internalismi ja eksternalismi vahelise tulise diskussiooni, oli Edmund Gettieri 1963. aastal ilmunud artikkel „Kas õigustatud tõene uskumus on teadmine?“[3]. Antud artiklis tõi Gettier välja mitu olukorda, kus inimesel on õigustatud tõene uskumus, kuid ei oma siiski asjakohast teadmist (vt ka Gettieri probleem). Internalistid jäid kindlaks sellele, et teadmise jaoks on tarvilik uskumuse õigustatus ning et õigustatus tuleneb täielikult inimese mõttetööst. Eksternalistid olid nõus vastu võtma vaid ühe neist väidetest, heites teise seejuures kõrvale: teadmise jaoks ei ole kas tarvilik uskumuse õigustatus või ei tulene õigustatus internalistlikest faktoritest.[4] Austraalia filosoof David M. Armstrong esitas oma eksternalistliku teooria näitlikustamiseks nn termomeetrimudeli (thermometer model): hea termomeeter annab meile täpse ja usaldusväärse ülevaate sellest, milline on temperatuur. Nõnda on Armstrongi järgi ka uskumuse tõesus eeldus tuletamatule teadmisele (non-inferential knowledge). Selle mudeli eesmärk on anda mõista, et tuletamatu teadmise mõistmine sarnaneb termomeetri näidu mõistmisele.[5][4]

Semantika[muuda | muuda lähteteksti]

Semantilise eksternalismi on USA filosoof Hilary Putnam sõnastanud lühikese loosungina: „Tähendused lihtsalt ei ole inimese peas!“ („Meanings just ain't in the head!“)[6]. Semantilisest vaatepunktist lähtuvalt õõnestab eksternalism teesi, mille kohaselt inimene suudab oma mõtte sisust introspektiivselt (ehk ilma väliste mõjutuste ega teadmiste abita) aru saada. Selle mõtteviisi näitlikustamiseks kujutas Putnam oma 1975. aastal ilmunud teoses „Tähenduse tähendus“ („The Meaning of „Meaning““) mõtteeksperimendi kaudu olukorda, kus aastal 1750 eksisteerib Maaga paralleelselt planeet Kaksikmaa (Twin Earth), mis on igas mõttes Maaga identne, kuid ühendi H₂O asemel on planeedil nn kaksikvesi (twin water), ühend nimetusega XYZ, mis on igas mõttes veega identne. Kui Maa elanik aastal 1750 ütleb sõna vesi, mõtleb ta selle all keemilist ühendit H₂O, kuigi ta seda ei teadusta, samamoodi mõtleb Kaksikmaa elanik sõna vesi all ühendit XYZ.[1][7] See tuleneb sellest, et loomulikku liiki terminitel nagu vesi on peidetud deiktiline aspekt, seega nende tähendus sõltub sarnaselt asesõnadele või määrsõnadele kontekstist.

Moraalifilosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Internalismi ja eksternalismi vaheline debatt avaldub ka moraalifilosoofias. Selles valdkonnas on põhiline rõhuasetus moraaliotsustuste ja moraalse motivatsiooni küsimusel. Eristatakse motivatsioonilist (või moraalset) internalismi ja eksternalismi. Internalismi pooldaja põhiline argument on, et esmase moraaliotsustuse, näiteks „F oleks moraalselt õige tegu“, ja F-i tegemiseks vajaliku motivatsiooni tekkimise vahel on põhjuslik seos. Eksternalist lükkab selle ümber, väites, et sellist seost ei ole.[8] Eksternalismi järgi ilmneb moraalne motivatsioon siis, kui moraaliotsustus kombineerub ihaga. Seejuures on tarvilik, et vastava moraaliotsustuse sisu ühtiks iha sisuga.[9] Moraalse internalisti ja eksternalisti vahelises debatis on tihti üheks teemaks amoraalsuse küsimus. Eksternalistlik käsitlus ei välista kontseptuaalses plaanis amoralisti olemasolu võimalikkust, kuna amoralist küll teadustab endale moraalinormide olemasolu, kuid valib nende mittejärgimise. Internalistliku käsitluse järgi on amoraalsus võimatu.

Tegevusfilosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Bernard Williams tõi oma 1979. aastal ilmunud teoses „Internal and External Reasons“ välja seesmiste ja väliste põhjenduste vahelise eristuse. Seesmine ehk internalistlik põhjendus on inimese subjektiivne põhjus mingi tegevuse läbiviimiseks. See lähtub inimese enda eesmärkidest, ihadest jne. Väline põhjendus ei sõltu indiviidist endast, vaid teda ümbritsevast maailmast.[10] Näiteks võib tuua Sally, kellel on kindel soov mürki juues sooritada enesetapp. Mürgijoomise põhjendus on seesmine, kuna see lähtub tema subjektiivsest soovist end ära tappa. Saab aga seejuures väita, et Sallyl on lisaks seesmisele põhjusele ka väline põhjendus. Näiteks võib Sally kultuuriruumis enesetapp olla kategooriliselt keelatud. Leidub filosoofe, kelle jaoks ongi olemas vaid välised põhjendused. Sellist suunda nimetatakse põhjuste eksternalismiks (Externalism about reasons/reasons externalism).[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Lau, J., Deutsch, M. "Externalism About Mental Content". The Stanford Encyclopedia of Philosophy, Winter 2016 Edition. Vaadatud 6. oktoober 2018. Inglise.
  2. Brown, J. Externalism in Mind and Epistemology. Goldberg, S. G. (Toim). (2007). Internalism and Externalism in Semantics and Epistemology. Oxford: Oxford University Press. 
  3. Gettier, E. L. (1998). tlk. Unt, A. "Kas õigustatud tõene uskumus on teadmine?". Akadeemia. 4/1998: 754–757. 
  4. 4,0 4,1 Poston, T. "Internalism and Externalism in Epistemology". The Internet Encyclopedia of Philosophy, (n.d.). Vaadatud 6. oktoober 2018. Inglise.
  5. Armstrong, D. M. (1974). Belief, Truth and Knowledge. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 162–175. 
  6. Putnam, H. (1973). "Meaning and Reference". The Journal of Philosophy 70 (No. 19): 699–711. 
  7. Smith, B. "Internalism and Externalism in the Philosophy of Mind and Language". The Internet Encyclopedia of Philosophy, (n.d.). Vaadatud 6. oktoober 2018. Inglise.
  8. Kahn, L. "Internalism and Externalism about Moral Judgment". Vaadatud 25. oktoober 2018. Inglise.
  9. 9,0 9,1 Rosati, Connie S. "Moral Motivation". The Stanford Encyclopedia of Philosophy, (Winter 2016 Edition). Vaadatud 25. oktoober 2018. Inglise.
  10. Williams, B. (1981). Internal and External Reasons. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 101–113.