Iha (filosoofia)
Iha on ilma igasuguse ettemääratud sihi või eesmärgita, lõputuid vorme võttev muutlik mitteteadvuse osa, mida kapitalismis kasutatakse reklaamitööstuses.
Jacques Lacanil (1901–1981) iha ei pärine seksist, vaid on seotud meie teadvustamatusega (nt soovidega). Seks ei vaigista iha. Ükski meie teadvustatud ihaesemetest, kaasa arvatud seksiobjektid, ei too täielikku rahuldust, mida nad lubavad. Juba Sigmund Freudil seksuaaltung ei leia kunagi täielikku rahuldust. Lacan pidas selle põhjuseks inimkeha allutamist seadustandvale keelele, mis on teadvuse korralduse alus. Kehas tekkiv tühik või iha pole seksuaalne, aga iha püüab lakkamatult seda tühikut täita, kinnitudes mitmesugustele rahuldust pakkuvatele esemetele või nähtustele. Siit vajadus erinevate armumiste või üha uute naiste, tekstide, telefonide, autode ja alkoholi järele. Aga tühikut pole võimalik täita ja ihalemine muudkui jätkub. Tegelikult ongi see eimillegi iha.[1]
Félix Guattari (1930–1992) arvates kapitalismi eesmärk on hõlmata terve maailm, ehk muuta iha viimse jäägini vahetusväärtuseks.
Gilles Deleuzel (1925–1995) kapitalistlik ühiskond on iha ja tootmise metsik, julmalt inimesi ärakasutav ülimasin, milles maad ja inimesed on haagitud kapitalivoogude külge ning määratletud nende järgi vahendina. Inimene pole enam seotud maaga vaid iha kaudu ainulise tarbimismasinaga või hargmaise tarbimisühiskonnaga (globaalkapitalism).
Teoses "Anti-Oidipus" (1972; e.k 2017) Deleuze ja Guattari kirjeldavad kahte iha suunda, paranoidset ja skisoidset. Paranoidsed on vormid ja tervikud (näiteks isamaa, rahvus, rass, aga ka indiviid ise kui tervik). Skisoidsed on ühendamised ja teisendamised, mis jäävad tervikutest ettepoole ning mille varal neid vorme toodetakse. Nende skisoanalüüs ongi iha uute vormidega katsetamine.
Iva on selles, kas iha toodab suletud ühiskonda (sulguvad vormid, inimeste liikumispiirangud, viha, hirmuvalitsus, represseerimine) või avatud ühiskonda (avatud vormid, looming, liikumivabadus, sõnavabadus, kapitalimi ohjamine).
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Leho Lamus. "Mõtlemise mõistevõrk", lk 153-154.