Eesti hagijas

Allikas: Vikipeedia
Eesti hagijas
Estonian Hound 2.JPG
Rühm 6: hagijad, verejäljekoerad ja sugulastõud
Alarühm 1: hagijad
Alajaotis 2: keskmisekasvulised
Erisus FCI poolt tunnustamata , ülal­esita­tud rühmitus on soovitav
Tüüp hagijas
Töökatsed jah
Kasutus jahikoer
Tunnused
Turja kõrgus 45–52 cm (isane)
42–49 cm (emane)
Pikkuse indeks 108–110 (isane)
110–112 cm (emane)[1]
Kaal 30–40 kg (isane)
22–32 kg (emane)
Kattekarv lühike, ühtlane, jäik ja läikiv[1]
Karvkate ülekaalus on kõrbpiirdega mustalaigulised hagijad[1]
Märkused Eesti hagijas on EKL vapiloom
Tõu kirjeldus EKL lehel
Commons-logo.svg Meediafailid Wikimeedia Commonsis
Koer (Canis lupus familiaris)
Eesti hagijas

Eesti hagijas (inglise Estonian hound, vene эстонская гончая, soome eestinajokoira) on ainus Eestis aretatud koeratõug. Jänese-, rebase- ja ilvesejaht eesti hagijaga pakub jahimehele esteetilist naudingut, sest eesti hagijal on kõlav ja meloodiline hääl. Hävimisohus, sest väikese populatsiooni tõttu on peaaegu kõik viimastel aastatel sündinud kutsikad omavahel sugulased. Eesti hagijas on Eesti Kennelliidu vapiloom.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vanim Eestimaal tegutsenud hagija tõug oli bracke, mille kohta andmeid Kaagveres peetud jahist on pärit aastast 1750.

Siin tarvitati peagu kõiki idahagija tüüpe, alates "vana vene" hagija verega suurest tüübist kuni poola verega kõige väiksema tüübini. Poola hagijad olid head üksikajajad. Paistab, et idahagijate veri kadus siin ikka rohkem lääne vere kasuks. Segati ka hagijaid inglise ratsa-jahikoertega, millisest segust saadi häid järeltulijaid. Nimesid "Kostroma" ja "Poolakas" tarvitati, ilma et nende tundemärgid oleksid selged olnud, üks ja sama hagijate salk koosnes mitmest tüübist. Suuremate hagijasalkadega on nüüd keelatud jahti pidada, jätkub kahest või kolmest heast koerast.

Umbes 1880. aastal toodi inglise hagijaid Baltimaadesse, mis ajast peale poola hagijate pesakondadesse ilmus ka musta-valgekirjusid koeri. Esimene puhtatõuline inglise hagijate kasvandus oli Luke mõisa omanikul v. Knorringil, mille kasvanduse Torma Liphardt üle võttis ning Inglismaalt imporditud värske tõumaterjaliga täiendas. Et nad aga püssijahil liig suure kiiruse, nõrga hääle ja nina ning õrnuse tõttu ei kõlvanud, kadusid nad ühes ratsajahiga. Harva leidus suure inglise ratsajahi salgas koeri, kes külmaga oleksid hästi ajanud. Paremad neist, kes palja maaga tõesti hästi ajasid, olid külmaga saamatud.

Samuti on sisse toodud ka helveetsia (šveitsi) hagijaid. Pärast Esimest maailmasõda toodi Šveitsist üks paar madalaid kollakaskirjusid niederlaufhunde (saksa k. short-legged scent hound). Kahjuks läks emane koer kaduma, nii et seda tõugu esineb meil ainult beagle ja hagija segus, mida aga nii hääle kui ka nina poolest kiidetakse.

Hiljem metskitsejahi arenguga tuli välejalgseist hagijaist loobuda ning siis hakati eelistama lühijalgseid beagle'id. Esimesed importis Inglismaalt Vana-Kuuste omanik v. Sivers. Kuid Vabadussõja päevil haigestusid need koerad marutõppe ning lasti kõik maha. Üksikud järglased, kes neist säilinud, pole enam puhastrassilised. Ka Koerus Preedi mõisas Wredel oli beagle'ite kasvandus, mis hävis juba sõja eelpäevil.

Prantsuse hagijaist tuleksid mainimisele basseed, imporditud Meeksi Knorringi poolt u. 19. sajandi lõpus. Basseesid ristati aga poola hagijatega, mistõttu on see puhas rass Eestis hävinenud.[2][3]

20. sajandi algus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni 1914. aastani kasutati Eestis jahipidamiseks peamiselt kahte tõugu hagijaid – vähem jõukad jahimehed üksikhagijana nn. vene-poola hagijat ja kohalikud mõisnikud inglise rebasehagijaid (foxhound); viimased ajasid karjana ühte ulukit. Mõlema tõu ristamise tulemusena saadi hagijad, keda vastavalt nende värvusele hakati nimetama vene-poola või inglise-vene hagijaks. 1920. aastatel toodi sisse soome hagijaid, kes eelmainitud ristanditega paaritudes andsid kindlalt edasi oma välistunnuseid.[4]

1934. aastaks oli Eestis katastroofiliselt vähenenud jahiloomade arv ja uute määruste vastuvõtmisega püüti vältida üleküttimist. 15. oktoobrist 1937 keelati Eestis jahipidamine hagijatega, kelle turjakõrgus ületab 45 cm. 1940. aastal lubati küll uuesti jahti pidada kuni 55 cm kõrguste hagijatega, kui vastava hagija suhtes oli katseliselt selgitatud, et ta metskitsi ja sokkusid ei aja. See ettekirjutus soosis madalakasvuliste hagijate kasutamist jahil.[5]

1930. aastatel hakati Lääne-Euroopast sisse tooma šveitsi, luzerni, berni ja inglise väikehagijaid. Need tõud ei säilinud puhtana kuigi kaua. Neid hakati samuti ristama kohalike madalakasvuliste hagijatega, et aretada uut hagijatõugu, mis vastaks kõigile kohalikele jahipidamise kommetele ja tingimustele[6]

Tõu kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti hagijat hakati aretama 1947. aastal, kui NSV Liidu Rahvamajanduse ministeerium otsustas, et igal liiduvabariigil peab olema oma tõug. Sel ajal oli Eestis 800–900 isendit, kes põhiliselt olid kohaliku hagija ja beagli ning šveitsi hagija ristandid.[7]

Aastatel 1947–1954 vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat, seal hulgas nii erinevat tõugu puhtatõulisi, ristandeid kui ka tõutuid koeri. 1954. aasta septembriks selgitati välja 48 suhteliselt ühetüübilist väikesekasvulist isendit, kes esitati 24.–26.oktoobril 1954 vastavale spetsialistide komisjonile hindamiseks. Samaks ajaks oli Sergei Smelkov koostanud ka uue hagijatõu standardi projekti ning olemasoleva materjaliga alustati juba aretust. Tõug sai nimetuse “eesti hagijas”. Riiklik kinnitus tõustandardile anti Nõukogude Liidu Põllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsepiirkondade ja Jahimajanduse Peavalitsuse juhataja käskkirjaga nr 161 (27. detsembrist 1954) ning algupärane standard avaldati vene keeles.[8]

Eesti hagijas nõukogude Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Meie jahimehed on tuntud tõukoertekasvatajad. Seda märgiti ära ka Moskvas II üleliidulisel tõukoerte näitusel (1968), kus Harald Mere, Evald Panga, Ahto Veetami, Herman Vahari, Martin Viilase koerad said kõrge hinnangu ja neid autasustati kuldmedalitega.[9]

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna hagijajaht ei ole Eestis enam piisavalt populaarne, siis puudub tõu arenguks ja levikuks vajalik jahimeeste toetus. Sellest tulenevalt on meie rahvustõu aretus vaid väheste entusiastide õlul ning paratamatult ahenevad nii populatsioon kui ka valikuvõimalused.[10]

Peamine küsimus oleks kas eesti hagijat on vaja meie jahitraditsioonide jätkamiseks või hakkame tulevikus kasutama nende maade hagijaid, kus kohaliku hagija aretust on võetud tõsiselt. Hädasti on vaja eesti hagija aretuseks verevahetust, sest Eestis olevatel koertel on kõrge sugulusaste, kuna väga palju on kasutatud aretuseks ühtesid ja samu isaseid. [11]

Eesti hagijal puudub praegu FCI tunnustus. Sellega üritavad vahelduva eduga tegeleda Eesti Hagijate Tõuühing ja Eesti Kennelliit. 1997. aastal koostas Eesti Kennelliit oma volikogu istungil Eesti hagija eristaatuse programmi. 12 punktiline programm pidi elavdama inimeste huvi eesti hagija vastu. 1998. aastal asutati tõu aretuse, omanike ja kasvatajate ühendamisega tegelev Eesti Hagijate Tõuühing. 1998 alustati tööd tõustandardi koostamisega, mille kinnitas ametlikult Eesti Kennelliit 8. novembril 2007 (seniajani kehtis nõukogudeaegne tõukirjeldus).[8]

Eesti hagija kui koeratõu rahvusvaheliseks tunnustamiseks tuleb läbi teha aeganõudev ja konkreetsetele nõuetele vastav eeltöö. Nõuded on kehtestanud FCI Peaassamblee Brüsselis 30.–31. mail 1995 ja järelevalveorganiteks on Teaduskomisjon ja Standardikomisjon.[10] Eristaatuse programmis nähti ette eelarvelisi vahendeid eesti hagija tõumaterjali dokumentide kogumiseks Eestis, Venemaal, Soomes ja Lätis, mille põhjal koostada tõu dokumentatsioon ning ajalugu. Vastav ülevaade tuleks edastada FCIsse, et kinnitada eesti hagija ametlik tunnustus selle organisatsiooni poolt. Selleni pole veel jõutud.

Jahi kõrval kasutatakse eesti hagijat järjest rohkem ka koeraspordis (agility, flyball jt). Sõnakuulelikkuseski on ta täiesti konkurentsivõimeline.[12]

Eesti koerad[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjaliku ülevaate eesti hagijatest saab Eesti Jahikoerte Põlvnemise Raamatust, mida peab Eesti Jahikoerte Selts. Siit on võimalik leida tänapäeval järglasi andvate eesti hagijate eellased ka enne 1945. aastat.

2008. aasta seisuga on Eesti Kennelliidu EST-registrisse kantud 662 koera. [13]

Eesti hagijas välismaal[muuda | muuda lähteteksti]

Praeguseks on see väikesekasvuline, visa tööstiiliga ja kõlava ajukilkega tõug eriti populaarne Venemaa Euroopa-osas, kuid teda kasutatakse ja tuntakse ka Läänemere idakaldal ning Soomes.[8]

Venemaa. Tõuraamatusse kantud 529 eesti hagijat, neist viimase viie aasta jooksul 247 koera.[10] Mõnisada eesti hagijat on Venemaal FCI poolt tunnustamata registrites.[14]

Soomes on registreeritud aastatel 1993–2003 kokku 271 eesti hagijat.[14]

Läti. Registreeritud 7 eesti hagijat (seisuga 28. oktoober 2004). Separaatklubina tegutseb Läti Jahikoerte Tõuühing, kellel on korralik käsikirjaline andmebaas, aktiivne jahitegevus ja oma tõuraamat. Lahkhelide tõttu Läti Künoloogilise Föderatsiooniga seda organisatsiooni ametlikult ei tunnustata, kuigi teadaolevalt on suur osa Lätis asuvaid eesti hagijaid just selles tõuraamatus.

Leedu. Seisuga 2. november 2004 ei ole Leedus tõuraamatusse registreeritud ühtegi eesti hagijat.

Ukraina ja Valgevene kohta andmed puuduvad, kuid jahimeeste andmeil kasutatakse eesti hagijat laialt ka suurulukite (metskits, metssiga) jahil.[10]

Eksterjöör ja interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Keskmist kasvu tugevkuiva kehaehitusega. Luustik tugev, lihastik hästi arenenud. Nahk tihe, voltideta. Temperamendilt tasakaalukas, liikuv. Tüübipärane allüür ulukit otsides – galopp ja lai traav, ulukit jälitades – kiire galopp.[15] Eesti hagija tunneb ära valgete käppade järgi, kõhualune on valge ja saba ots valge, lontis kõrvad. Teistest hagijatest eristab teda veel see, et ta on kolmevärviline – pruun, valge, must. Hagija üks omapära ongi, et saba ots peab olema valge, et see jahimehele metsas jälgi ajades silma jääks.[16]

Iseloom[muuda | muuda lähteteksti]

Käitumine tasakaalukas, elav ja sõbralik.[8] Eesti hagijas on energiline koer. Inimesed mõistavad koera energilisust valesti – temale tuleb pakkuda tegevust – jahikoerale jahti, mängimist. [16]

Jahiomadused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti hagijat iseloomustab töötades tasakaalukus ja eriline visadus nii ulukit otsides kui jälitades, mis tagab pideva ilma katkete ja pausideta aju. Jänese jahil tuleb koeral lahti harutada kõik jänese haagid ja liigne tormakus ei tule siin kasuks, sest liiga hasartne koer tormab haagil pikalt mööda ja selline aju tuleb katkendlik. Need konkreetsed omadused teevad jahi pidamise Eesti hagijaga eriti nauditavaks.[17] Jahtides annab ta osavalt häälega märku, kui jälgi ajab, hagijal on selline naljakas kile ja nuttev hääl, kui saaki näeb.[16]

Pidamine[muuda | muuda lähteteksti]

Hagija pidamisel arvestada, et temaga peab palju tegelema. See tähendab, et jalutamisest üksi ei piisa, ta peab joosta saama. Metsa temaga minna ei saa, sest hagijas paneb nina maha ja jookseb jahti pidades minema.[16]

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti hagijas on terve tõug, teadaolevaid pärilike haigusi ei ole.[18]

Tõuorganisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Tõu aretuse, omanike ja kasvatajate ühendamisega tegeleb Eesti Hagijate Tõuühing, mis loodi 1998. aastal Tartus.

Kennelharrastused[muuda | muuda lähteteksti]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Koolitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sport[muuda | muuda lähteteksti]

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Üritused[muuda | muuda lähteteksti]

Popkultuur[muuda | muuda lähteteksti]

18. oktoobril 2006 andis Eesti Post koostöös Kasahstani Postiga välja margi, millel olid kujutatud eesti hagijas ja kesk-aasia hurt. Eesti hagija modelliks oli Donna aka Triksy.[19]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti oma jahikoer. // Harju Ekspress (2007) 26. jaanuar, lk 8
  • Pikalev, Jaana. Eesti Hagijas sobib rahvuskoeraks. // Äripäev (2007) 25. mai
  • Kohler, Vilja. Meie jahikoer klähvib metsas, mitte kodus. // Tartu Postimees (2006) 6. detsember, lk 8
  • Kallavus, Ene-Helve. Jaapanis tuntakse huvi eesti hagija vastu. // Eesti Jahimees (2006) nr 1/2 lk 36–41
  • Antsov, Piret; Kaska, Veronika. Eesti hagijas. Eesti koerte atlas. Tallinn: Pegasus, 2005. lk 29–30.
  • Kukk, Jüri E. Eesti hagijas ootab tunnustust. // Sakala (2005) 22. november, lk 5
  • Päike, Kaie. Eesti hagijas Tshuvashimaal. // Lemmik (2005), nr 8 lk 38–39
  • Haljas, Paul. Koer on jahimehe sõber ja seltsiline. // Eesti Jahimees (2005), nr 3. lk 16. Märkus: Järgneb nr 5, lk 16–17
  • Männiksoo, Leho. Kolmekordne ümmargune koertemaailmas. // Eesti Jahimees (2005), nr 1/2. lk 13
  • Kallavus, Ene-Helve. Eesti hagijad 2004. aastal – oma 50. juubeliaastal. // Eesti Jahimees (2005), nr 1/2 lk 14–16
  • Kallavus, Ene-Helve. Eesti Hagijate Tõuühingu Rühmanäitus IV, V, VI, VII ja VIII koertele Eesti hagijas 50. // Eesti Jahimees (2004) nr 12, lk 20–23
  • Kallavus, Ene-Helve. Eesti hagijas – 50. // Lemmik (2004) nr 6, lk 20–22
  • Kallavus, Ene-Helve. Pool sajandit eesti hagijat. // Eesti Jahimees (2004) nr 4, lk 16–17
  • Roosioks, Vilve. Eesti hagijas [Tutvustame koeratõuge] // Koer (2004), nr 4, lk 6–7
  • Püttsepp, Juhani. Eesti tõud tõusevad taas. // Eesti Ekspress (2003) 11. september, lk A28–A29
  • Kallavus, Ene-Helve. Kurb lugu eesti hagijatest. // Eesti Jahimees (2003) nr 8/9, lk 58–63
  • Kallavus, Ene-Helve. Eesti hagijad 2002. aastal. // Eesti Jahimees (2003) nr 5, lk 20–21
  • Kallavus, Ene-Helve. Koertel oma olümpiamängud . // Eesti Jahimees (2002), nr 2, lk 18–20
  • Aavik, Erki. Kes on inimese parim sõber? // Eesti Jahimees (2002) nr 7/8, lk 42–45
  • Sikk, Rein. Eestlased said oma hagija tänu Moskvale // Eesti Päevaleht (2002) 8. juuli
  • Haljas, Paul. Eelista eestimaist – Eesti hagijat // Eesti Jahimees (2002) nr 4, lk 28–29.
  • Reitel, Anne. Eesti Jahikoerte Põlvnemisraamatut sirvides . // Eesti Jahimees (2001) nr 10, lk 22–23. Märkus: Järgneb nr 11, lk 22–23; nr 12, lk 22
  • Haljas, Paul. Parim sõber jahiretkel // Eesti Jahimees (2001) nr 1, lk 26.
  • Haljas, Paul. Ilus, töökas, hea häälega jahikoer // Eesti Jahimees (2001) nr 10, lk 24–25.
  • Kerge, Rainer. Eesti hagijas. // Postimees : Extra (1998) 24. oktoober, lk 20

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 A. Essenson (koostaja). Koer. Tallinn: Valgus, 1985, lk 211.
  2. Tehver, G. Koer : tõud, pidamine, tervishoid ja haigused. Tallinn. 1937. 116 – 117 lk.
  3. Ottinger, R. Hagijas. // Eesti Mets (1938) nr. 2, lk. 73–74.
  4. Pihlamäe, U. Eesti Hagijas // Jaht ja ulukid. Eesti NSV Jahimeeste Seltsi aastaraamat 1969–1972. Tallinn : Valgus, lk 271–272.
  5. Eesti oma jahikoer. // Harju Ekspress (2007) 26. jaanuar, lk. 8
  6. Pihlamäe, U. Eesti Hagijas // Jaht ja ulukid. Eesti NSV Jahimeeste Seltsi aastaraamat 1969–1972. Tallinn : Valgus, lk 271–272.
  7. Eesti oma jahikoer. // Harju Ekspress (2007) 26. jaanuar, lk. 8
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Eesti hagijas / Tõustandard
  9. Visa töö leidis tunnustust. // Informatsioonileht [Eesti NSV Jahimeeste Selts] (1968) nr. 1, lk. 5.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Päike, Kaie. Eesti hagijas Tshuvashimaal. // Lemmik (2005), nr. 8 lk. 38–39
  11. Haljas, Paul. Eelista eestimaist – Eesti hagijat
  12. Antsov, Piret; Kaska, Veronika. Eesti hagijas. Eesti koerte atlas. Tallinn: Pegasus, 2005. lk. 29–30.
  13. Eesti Kennelliidu EST-register
  14. 14,0 14,1 Kennel Jahisarv / Tõu ajalugu
  15. Eesti hagija kirjeldus
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 Pikalev, Jaana. Eesti Hagijas sobib rahvuskoeraks. // Äripäev (2007) 25. mai
  17. Andres Ummik. Eesti hagija jahiomadused
  18. Antsov, Piret; Kaska, Veronika. Eesti hagijas. Eesti koerte atlas. Tallinn: Pegasus, 2005. lk. 29–30.
  19. Eesti Hagijas MTÜ / Sündmused

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti tõuorganisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti hagija kennelid[muuda | muuda lähteteksti]

Blogi[muuda | muuda lähteteksti]

WWW[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Video[muuda | muuda lähteteksti]