Agility

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib koeraspordist, kassispordi kohta vaata artiklit Kasside agility.

Agility Tounier.JPG

Agility[1][2][3] on koerasport, kus koerad võistlevad koerajuhi käskude järgi takistusraja läbimises. Võistluse eesmärk on koerte liikuvuse ja arukuse arendamine, õpetades neid ületama erinevaid takistusi. Agility kui hariva ja sportliku tegevuse abil sotsialiseeritakse koeri ning see nõuab koera ja koerajuhi vahelist head koostööd.

Võistlusklassid ja -rühmad[muuda | muuda lähteteksti]

Agility jaotatakse kolme võistlusklassi:

  • Agility (AG-1) / Hüpped (H-1) 1. klass – koertele, kes ei ole saavutanud veel agility sertifikaati;
  • Agility (AG-2) / Hüpped (H-2) 2. klass – koertele, kes on juba saavutanud agility sertifikaadi;
  • Agility (AG-3) / Hüpped (H-3) 3. klass – koertele, kes on kolm korda läbinud veatult 2. klassi võistlusraja.

Võistlusklasside rajad erinevad pikkuse, raskusastme ja raja soorituskiiruse poolest. Soorituskiiruse alusel määratakse ideaalaeg.

Koerad on jagatud kolme võistlusrühma:

  • Mini – koerad, kes on väikesekasvulised ja turjakõrgusega alla 35 cm;
  • Midi – koerad, kes on keskmist kasvu ja turjakõrgusega 35–42,99 cm;
  • Maksi – koerad, kes on suurekasvulised ja turjakõrgusega alates 43 cm.

Koer saab kuuluda vaid ühte võistlusrühma. Märge koera turjakõrguse kohta tehakse võistlusraamatusse. Koera turjakõrgust võib mõõta FCI poolt tunnustatud tõukohtunik või agility kohtunik, kes märgib selle võistlusraamatusse.

Võistlusrada[muuda | muuda lähteteksti]

Võistlusrada koosneb erinevatest takistustest, mille paigutus määrab raja raskusastme ja läbimise nõutava kiiruse. Koer peab läbima raja ideaalaja piires ning ületama takistused õiges järjekorras. Võistlusplatsi suurus peab olema rahvusvahelistel võistlustel vähemalt 30 × 40 m ja rahvuslikel võistlustel 20 × 40 m või vähemalt 800 m². Võistlusraja pikkus on 100–200 meetrit. Sõltuvalt võistlusklassist peab koer sooritama 15–20 takistust, millest vähemalt seitse on hüppetakistused.

Hüppetakistused[muuda | muuda lähteteksti]

Takistus: tõke/aed

Tõke/Aed on agility põhitakistus.[4] Aia lati kõrgus on vastavalt võistlusrühmale mini 25–35 cm, midi 35–45 cm ja maksi 55–65 cm. Aia latt ei või olla kindlalt fikseeritud, see peab olema kergesti mahalükatav.[5]

Müür erineb aiast kinnise hüppelati osa poolest. Hüppelati peal on lahtised osad, mis käppadega puudutades maha kukuvad.[4] Müüri kõrgus mini võistlusrühmas 25–35 cm, midi 35–45 cm ja maksi 55–65 cm. Müüri laius on maksimaalselt 120 cm ja paksus 20 cm.[5]

Takistus: rõngas

Rõngas on tavaliselt rippuv autorehv, millest tuleb koeral läbi hüpata. Rõngast läbi hüppamise õpetamiseks peaks olema abiline.[4] Rõnga ava läbimõõt on 38–60 cm. Ava keskpunkti kõrgus maast vastavalt võistlusrühmale mini/midi 55 cm ja maksi 80 cm.[5]

Takistus: kaugushüpe

Kaugushüppe takistus koosneb 4–5 madalast osast, mis asetatakse suuruse järjekorras nii, et esimene osa on kõige väiksem ja viimane kõige suurem. Pikkushüppes peab koer hüppama pika ja madala hüppe.[4] Pikkushüppe takistus koosneb kahest kuni viiest osast. Pikkushüppe pikkus mini 40–50 cm (2 osa), midi 70–90 cm (3–4 osa) ja maksi 120–150 cm (4–5 osa). Pikkushüppe takistuse laius on 120 cm. Takistuse osad asetatakse tõusvas joones: madalaim takistus ette (15 cm) ja kõrgeim taha (28 cm). Takistuse igasse nurka on paigutatud 120 cm kõrgused postid.[5]

Takistus: laud

Laud on neljal jalal seisev tasapind. Koera ülesanne on hüpata laua peale, püsida seal viis sekundit juhi (võistlusel kohtuniku) määratud asendis kas seistes, lamades või istudes. Võistlusel määrab kohtunik kaks suunda, kust koer võib takistusele hüpata. Juhul kui koer hüppab takistusele valest suunast, loetakse see takistuse läbimisest keeldumiseks, millele järgneb 5 veapunkti.[4] Mõõdud mini/midi 90 × 90 cm (kõrgus 35 cm) ja maksi 120 × 120 cm (kõrgus 60 cm). Laua pind peab olema kaetud libisemiskindla kattega.[5]

Ruut on samasugune takistus nagu laud, kuid maa peale joonistatud. Ruut on 120 × 120 cm suurune ala, kus koer peab püsima viis sekundit kohtuniku määratud asendis. Koer peab terve kehaga olema ruudus (saba võib jääda välja). Ruudu kohta kehtivad samad reeglid nagu laua kohta, ka õpetamise meetod on sarnane.[4]

Kontakttakistused[muuda | muuda lähteteksti]

Kontaktesemeid peetakse agility's üheks raskemaks osaks, sest koer peab tajuma, et kontaktalast ei tohi üle hüpata, vaid seda peab kindlasti puudutama. Seetõttu tuleb õpetamisel olla järjekindel ja tähelepanelik.[4]

Takistus: A-takistus

A-takistus võib näida palju raskemana, kui see üldiselt on. Enamik koeri naudib A-takistuse läbimist. A-takistuse õpetamine ei nõua väga suurt pingutust juhul, kui tegemist on enesekindla koeraga.[4] Koosneb kahest A-kujuliselt asetatud karestatud, libisemist takistavate liistudega kaldpinnast, mille laius üleval 90 cm ja jalamil 90–115 cm. Kõrgus maapinnast mini/midi 170 cm ja maksi 190 cm (90° nurga all). Kontaktpinna pikkus on 106 cm.[5]

Takistus: poom

Poom võib koera hirmutada, sest maast vaadates paistab poom kõrguvat taevani. Poomi läbimisel tuleks jälgida, et koer sealt alla ei hüppaks, vaid rahulikult jookseks ja kontaktala läbiks.[4] Poomi kõrgus 120–135 cm. Poomi osad peavad olema karestatud, libisemist takistavate liistudega, 360–420 cm pikad ja laiusega 30 cm. Kontaktpinna pikkus 90 cm.[5]

Takistus: kiik

Kiik on saanud nii mõnelegi koerale komistuskiviks, kuna selle läbimisel on tasakaalupunkt, kus kiik allapoole liigub, ning koerale on vaja õpetada liikumise aeglustamist, et kiik tugeva põrgatusega alla ei kukuks. Jälgitakse, et koer ilma loata iseseisvalt ühelegi takistusele ei jookseks. Kiige tugev põrgatus võib tekitada koeras vastakaid tundeid, mistõttu enamik loomadest kohe kiigelt alla hüppab ja edaspidi sellele astumast keeldub.[4] Kiigelaud peab olema karestatud, 365–425 cm pikk ja 30 cm lai. Libisemist takistavate liistude kinnitamine ei ole lubatud. Kiige jalase kõrgus peab moodustama 1/6 kiigelaua kogupikkusest. Kiik peab olema tasakaalus. Kontaktpinna pikkus 90 cm. Koer peab kiige ületamisel mõlemad kontaktpinnad läbima.[5]

Läbitavad takistused[muuda | muuda lähteteksti]

Takistus: avatunnel

Avatunnel võib maapinnal asetseda sirgelt või kujundina (nt hobuserauakujuliselt). Tunnelit võib teha pikemaks ja lühemaks. Koera ülesandeks on tunnelist läbi minna. Suuremad tõud peavad end jalgadest allapoole laskma, et tunnelist läbi mahtuda.[4] Tunneli läbimõõt on 60 cm ja pikkus 3–6 m. Tunnel peab olema painduv, võimaldamaks erinevate käänakute moodustamist.[5]

Takistus: kott-tunnel

Kott-tunnelit iseloomustab 90 cm pikkune kõvast materjalist sisenemise osa ja kolme meetri pikkune riidest osa. Koti kõrgus on 60 cm. Enne kui koerale koti läbimise õpetamist alustatakse, peab ta oskama iseseisvalt sooritada tunnelit. Koeral ei lubata iseseisvalt kotti siseneda, sest ta võib koti läbimisel kergesti takerduda ja hiljem seda seetõttu karta.[4]

Takistus: slaalom

Osavustakistused[muuda | muuda lähteteksti]

Slaalom on poste 8, 10 või 12. Postid peavad olema jäigad, 100–120 cm pikad, läbimõõduga 3–5 cm ning need asetatakse üksteisest 50–65 cm kaugusele (Agility MM-l 60 cm). Koer peab läbima slaalomi veatult (sisenema alati õigesti ja ei tohi poste vahele jätta).[5]

Hinded, sertifikaadid, aunimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Hinded[muuda | muuda lähteteksti]

Karistuspunktide summa Hinne
0–5,99 Suurepärane
6–15,99 Väga hea
16–25,99 Hea
üle 26 Hinnet ei anta

Ülemineku sertifikaadid[muuda | muuda lähteteksti]

Agility 1. võistlusklassis antakse agility ülemineku sertifikaat koerale, kes on 1. klassi võistlusraja läbinud hindega „suurepärane“ kolmel korral, millest vähemalt kaks tulemust peavad olema veatud (0–0,99) ja hinnatud kahe erineva kohtuniku poolt. Üks võistlustulemus kolmest võib olla hüpperajalt.

Agility 2. võistlusklassis antakse agility ülemineku sertifikaat koerale, kes on kolmel korral 2. klassi võistlusraja läbinud veatult (0–0,99) ja hinnatud vähemalt kahe erineva kohtuniku poolt. Üks võistlustulemus võib olla hüpperajalt.

Aunimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti agility tšempioniks (EST AG CH) saab koer, kes on agility rahvuslike võistluste kõrgeimas klassis saavutanud kolm 0-tulemusega (0–0,99) võitu vähemalt kahelt erinevalt kohtunikult. Üks võistlustulemus võib olla hüpperajalt. Peale selle peab koer olema saanud vähemalt hinde “hea” välimiku näituselt.

Välismaine koer saab aunimetuse EST AG CH, kui ta on oma maa agility tšempion ja saab ühe 0-tulemusega (0–0,99) võidu agility-rajalt võistluste kõrgeimas klassis Eestis.

Eesti meistriks agility's saab koer, kes on Eesti meistrivõistlustel võitnud oma võistlusrühma vähemalt hindega “väga hea”, st kuni 15,99 karistuspunktiga. Kui kahe raja tulemuste kokkuliitmisel on tulemus 16 ja enam karistuspunkti, jäetakse meistritiitel välja andmata.

Rahvusvahelistel agility-võistlustel antakse kõrgeimas võistlusklassis agility-rajal 0-tulemusega (0–0,99) võitnud koerale rahvusvaheline agility sertifikaat C.A.C.I.AG (Certificat d'Aptitude au Championnat International d'Agility). Paremuselt teisele koerale (0–0,99) antakse reserv-C.A.C.I.AG.

Rahvusvahelise agility tšempioni tiitli saamiseks peab koer saama kaks C.A.C.I.AG-d kahest riigist ja kahelt erinevalt kohtunikult, kusjuures nende kahe C.A.C.I.AG vahe peab olema vähemalt üks aasta ja üks päev.

Kui võitnud koeral juba on rahvusvaheline agility meistritiitel, võidakse C.A.C.I.AG üle anda koerale, kes on saanud reserv-C.A.C.I.AG-i.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Võistlusmäärused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti võistlused ja tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti koeraspordiga tegelevad ühendused[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]