Durbe ordulinnus

Durbe vapil on õunapuu

Durbe ordulinnus (saksa Durben) oli keskajal Liivi orduriigi Kuramaa valdustes asunud teetõkkelinnus, mis tänapäeval jääb Lätisse, Kuramaale (Kurzeme), Durbe piirkonda (Durbes novads), Durbe linna, Durbe järve ürgoru idapoolsele kaldale. Vene tsaaririigiaegse haldusjaotuse järgi jäi Durbe Kuramaa kubermangu Aizpute ülemhauptmannschafti (maakonna) Grobiņa hauptmannschaftkonda

Nimekujud

Durbe linnuse lõunasein novembris 2011

Durbe nime kohta arvatakse, et see tuleb liivikeelsest sõnast "tūrba" ja tähendab kas sellenimelist kala või siis turvast. Turbase pinnakihiga oli kaetud ilmselt kogu Durbe piirkonda ümbritseva ürgoru põhi. Nagu see on seal tänapäevalgi.

• 1229 – terra durpis (kuralaste Durbe maakond),
• 1253 – stagnum Dorben,
• 1260 – Dorben,
• 1338 – see Durben,
• 1341, 1353 – Lyndal
• 1360 – Dorben beke,
• 1387 – ante preurbium Durben,
• 1464 – Dorban
• 1573 – Durbin
• u 1611 – Dorben

Asukoht ja paiknemine

Vaade Durbe ordulinnuse kastelli lõuna-kagumüürile septembris 1999

Durbe lähemat ümbrust piirab hobuserauakujuliselt ida suunas avanev enam, kui 20 km pikkune ürgorg, mille loodeosas asub Durbe järv, edela- ja lääneküljel voolab Trumpe jõgi, kaguotsas Padonesi oja Vārtāja jõkke ning põhjaosas Vana-Durbe (praegu Vecpils) poolt tulev Lāņupe jõgi. Durbe järve loodeküljelt voolab välja Durbe jõgi, mis oli tollal ka ilmselt paatidega läbitav ning suubub Kuramaa piiskopkonnale kuuluva Saka vasallilinnuse juures laevatatavasse Saka jõkke. Linnuseala asub ürgoru idakaldal, oja kaldaneemikul, 700 m kaugusel Durbe järve lõunaotsast kagus ja u 30–35 m üle merepinna ning paikneb Raiņa (Vikerkaare), Pilskalna (Lossimäe) ja Peldu (Supeluse) tänava vahel. Durbe järve voolav väike oja on tekitanud kunstliku kaitsekraavi linnuse kirde- ja põhjaküljele. Lõuna- ja kaguküljest oli ilmselt linnuse kaitseks kaevatud vallikraav.

Ajalugu

Durbe näol oli tegemist teetõkke- ja majanduslinnusega, mis allus Kuldīga komtuurile. Mitmete esimeste XIII sajandi Kuramaa alistumislepingute järgi jäid vanad muinaslinnused pärast ristiusu vastuvõtmist põlisrahvaste kasutusse edasi ja sakslased said õiguse ehitada soovi korral enda linnus sinna lähedale, kuid ilmselt hiljem seoses kuralaste ülestõusudega see lepingupunkt muudeti ja uued isandad võtsid ka vanad linnused oma valdusse või siis lammutasid need, kui tehniliselt mahajäänud ja kaitseks ebasobivad.

Vana-Durbe

1229 on ürikus esmamainitud suurt kuralaste Durbe maakonda (Durpis), mida juhtis nende kuningas Lammekin. Viimane sõlmis sel aastal lepingu ristiusu vastuvõtmiseks paavsti legaadi Otto nuntsiuse Balduin von Alnaga. Piirkond pidi minema rahumeelsel teel otse Rooma paavsti kirikuriigi kaitse alla, kuid riialased takistasid lepingu lõpuleviimise ja vallutasid jõuga Kuramaa. Esmamainimise üriku lausekatke kõlab: de terris Esestua scilicet Durpis et Saggara, milles läti uurijad samastavad Esestua Durbega – "Esestua teise nimega Durpis".

1253 aasta 4. aprilli lepingus, millega jaotati Kuramaa Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahel, on mainitud kurelaste Lindale muinaslinnust (Lyndale) Bihavelanci (Durbe) maakonnas, mida hiljem kutsuti Vana-Durbeks. Orduvägede kasutuses olev muinaslinnus eksisteeris XIII–XIV sajandil. Arvatavasti asus see tänapäeva Vecpilsis Lanupe jõe paremkaldal nn "muinaslinna" asemel. Teise lokaliseeringu järgi võis hiljem rajatud ordukindlustus asuda ka Vecpilsi mõisa kohal Lanupe jõe vasemal kaldal. Mõne läti uurija andmetel saab Lindalet samastada ühe kurelaste vanema ja sõjapealiku Merkesi (Markaišu-Markaitis) linnusega, mis oli Kuramaa üks tugevamaid – kaitstud ka vallide ja kraavide süsteemiga, kuid mille orduväed 1263 Kuldigast Grobinasse minnes maha lõhkusid. Linnusemäe kõrgus jalamilt küündis jõepoolsest küljest 24 meetrini. Samal aastal on esmamainitud Durbe järve, mis asus hilisema uue linnuse lähedal.

1260. aasta 13. juulil toimus Kuramaa ajaloos oluline Durbe lahing, mis andis saksa rüütlite positsioonile Kuramaal valusa löögi ja peatas piirkonna hõivamise ja kindlustamise mitmeks aastakümneks. Kohalik ajaloolane P. Stepiņš lokaliseeris lahingupaiga Durbe järve voolava Durbe jõe (praegune Trumpe või siis seal kõrval olev Durbes Vecupe – Durbe Vanajõe) suudme lähedasele väljale. Sinna lähedale ehitati hiljem ka ordulinnus. Orduväed jälitasid maale tunginud Leedu žemaidi hõimu (Samogeetia) malevat, kuid said alanud lahingus rängalt lüüa, kuna pärimuse järgi ei olnud ordurüütlid nõus žemaitide poolt varem röövitud kurelaste naisi ja lapsi ilma lunarahata neile tagasi andma ja kutsudes nii esile viimaste viha ja liitlassuhete ülesütlemise. Orduvägedest (kokku ligi 20 000 meest) moodustasid suurema osa toetusvägedena kaasasolnud kurelased, saarlased ja preislased, kes läksid siis lahingu käigus hoopis žemaitide (4000 meest) poole üle. Langes ligi 150 orduvenda, sealhulgas ordumeister Burchard von Hornhausen, preislaste maamarssal Heinrich Bottel ja paljud teised sakslased. Žemaite olevat juhtinud üks nende vürste Treniota, kes mõned aastad hiljem, 2. veebruaril 1263 põletas sõjaretkel olles Saare-Lääne piiskopkonnas maha Vana-Pärnu piiskopilinnuse. Kuramaa heitis endalt ristiusu ja hakkas taas mässama. Hirmunud Kuramaa piiskop Heinrich von Lützelburg saatis Toomkapiitli laiali, hülgas piiskopkonna ja põgenes maalt. Ordu oli sunnitud maha jätma oma Dobe linnuse Semgallias ja Jürburgi (Püha Georgi) linnuse Karšavas (praegu Jubarkas Leedus). 1267 aastani läks sakslaste jaoks kaotsi terve läänepoolne osa Kuramaast.

1263. aastat ja meister Burchard von Hornhausenit on mõnikord baltisaksa ajaloolased ning ka turismialases kirjanduses nimetatud ordulinnuse asutamisajaks ja asutajaks, kuna pärast orduvägedele õnnetut Durbe lahingut oli Trumpe jõele vaja maantee kaitseks tugipunkti. Nimelt samal aastal lõhkusid ristisõdijad, minnes Kuldigast Grobinasse, vanal linnamäel asunud Lindale muinaslinnuse, ilmselt seoses kurelaste mässuga. Arvatavasti uut ordulinnust, mis paikneb vanast 9–10 km edelas, tollal siiski ei ehitatud, ning olukorra stabiliseerudes taastati vana kindlustus (Altenburg).

1300. aasta paiku hakkas oma lõplikesse piiridesse jõudnud Vana-Liivimaale tulema uus laine noori tegusaid maa-aadlikke. Üks neist oli ka Pommerist Platest pärinev Arnold von der Osten, kellele ordu läänistas 1380. aastate algul Lindale ja kes hakkas end valduse järgi nimetama Arnoldiks Lindalest. Arnold oli olnud andekas diplomaat Pommeri rüütlite delegatsioonis ja aitas sõlmida lepinguid Saksa ordu meistriga ning omas seekaudu häid kontakte ja tutvusi ordukomtuuridega.

1340. aastaks seadis Liivi ordu sisse kirjapostiteenistuse kõigi oma linnuste vahele. Ordu kirjapoisid olid riietatud sinisest ja punasest kalevist valmistatud mundritesse. Linnustes olid hobusetallide kõrval nn kirjatoad, kus kõik kirjad kanti registrisse, nummerdati ja märgiti neile saabumis- ja väljasõidukellaajad. Postiasjandusega tegelesid tavaliselt vanemad või sõdades vigastada saanud orduvennad, kes polnud enam väeteenistuseks kõlbulikud. Preisimaalt Liivimaale saadeti kirjad Meemeli komtuuri kaudu. Rannatee viis Samlandist üle Kura sääre Meemelisse (Klaipeda) ja edasi läbi Polangeni (Palanga) Liibavisse (Liepaja), kust pöördus sisemaale – Riia poole. Tee läbis seal juba ainult ametlikult ordu käes olevaid alasid seoses kõrvaloleva Leedu Suurvürstiriigi tõttu, kellega pidevalt oldi sõjajalal. Teelõik oli seetõttu ordukäskjalgadele ohtlik. Memeli komtuur saatis Liivimaale adresseeritud kirjad esimese ordulinnuseni kurelastest käskjalgadega või andis need kaasa Liivimaale reisivatele orduametnikele, kes said seks puhuks teele relvastatud saatemeeskonna. Üheks Kuramaa maanteekastellide, sealhulgas Durbe ülesandeks oli just postiteenistuse turvalisuse ja tõrgeteta toimimise tagamine.

1341. aasta 8. aprillil on Lindales asuvat ordulinnust (Lyndal) mainitud Kuldiga komtuuri majandusasju käsitlevas dokumendis. Ilmselt oli tegemist väikese majanduslinnusega, mis oli arvatavasti ka ehitatud puidust. Siis koostatud põllumajandusaruandes nimetab Kuldiga komtuur Hermann Gudacker Lindales (castellatura de Lyndal) olevat 21 hobust. Dokumendist ilmneb veel, et Kuldiga komtuurkond oli siis jaotatud 5 majandusringkonnaks, millest üks oli Lindale. See viitab ka linnuses olevatele viljaaitadele, kuhu ümbertkaudu viljasaak ladustada toodi. Tänapäevases mõistes oli tegemist n-ö kohaliku "viljaelevaatoriga".

1350 on esmamainitud Durbe jõge, mis Durbe järvest välja voolas.

1362 oli kroonika teatel ordu tugipunktina kasutusel veel vana, tõenäoliselt siis Lindale muinaslinnusest ümberehitatud ordulinnus (castellatura Lyndale).

1371. aasta 11. novembril sai orduvasall Winnrich von Rummel endale Durbe piirkonnas lääniks Ilmajeni (hilisemad Ilmāja mõis ja vald) ja Okteni küla, kuid elas tollal siiski 55 km kirde poolasuvas Kuldigas. Kuna tavaliselt elas läänimees lähimas ordulinnuses, siis arvatakse, et Durbe kivilinnust veel ei eksisteerinud. Lindale on siis mainitud, kui Altenburg – ühtlasi ka kui vanuselt kolmas katoliku kihelkond Alam-Kuramaal.

1386. aasta ürikus läänistab Kuramaa piiskop Otto Arnoldile Lindalest (Arnoldus dictus Lyndale) Durbe lähedalt Saka vasallilinnuse, koos õigusega oma äranägemise järgi seda mõisat müüridega kindlustada. Vähemalt formaalselt lahkus Arnold ordu teenistusest ja Lyndalest.

Uus Durbe ordulinnus

1387 on kirjalikult esmamainitud Durbe linnust ante preurbium Durben, kui valmisehitatud uut ordulinnust. Nime sai linnus omale kõrvalasuva jõe ja järve järgi. Ordulinnust kasutati keskajal ja hiljemgi samuti, kui postijaama ja võõrastemaja maanteel. Vana Lindale linnust nimetati Oldenbergiks.

1397 aastat märgivad baltisaksa ajaloolased linnuse esmamainimise daatumiks, kuid lisavad sealjuures, et "see kindlasti vanem pidavat olema".

1435 põles maha linnuse kõrval olnud käsitööliste asula. Linnusest erinevalt kutsuti asulat teisiti – Penen.

1439 on ürikutes räägitud Durbe kihelkonnast, linnusepiirkonnast ja orduametkonnast

Vähemalt 1451. aastal pidi Durbes kirik olema, kuna Riia Toommuuseumis varem üks sealt pärit selle aastaarvuga kirikukell olemas oli.

1555. aastal koostatud Liivimaa linnuste visitatsiooniprotokollis on Durbet iseloomustatud, kui suurt kaupade, vilja ja sõjavarustuse aita-ladu, mis elamiseks eriti ei kõlbavat. Pärast Liivi sõja algust tekkinud Kuramaa hertsogkonna ajal resideeris linnuses kohalik hauptmann.

1558–1562 toimus Liivi sõja esimene etapp, mille tulemusena keskaegne Liivimaa konföderatsioon likvideerus. Väljastpoolt Liivimaad sõjas moskoviitidega peale "hea sõna ja tröösti" suurt millegagi ei aidatud ja nii polnud ordumeistritel ega piiskoppidel enam raha palgasõduritele palga maksmiseks. 1560 oli ordumeister Gotthard Kettler sunnitud neli linnust Kuramaal – Kuldiga, Vindavi, Aizpute ja Durbe – pantima 80 000 kuldna eest Poola kuningale

1600–1629 toimunud esimese Poola-Rootsi sõja ajal käis Kuramaa mõlema vaenupoole vägede vahel käest kätte. 1601 tungisid Durbesse rootslased ja rüüstasid linnuse ning linnakese. Rahuajal statsioneerus seal hertsogi garnison – 1642.–1643. aastast on teateid linnuses paiknenud musketäride ja tragunite üksustest.

1651 ehitati lossi lähedale uus kivikirik, 1644 oli kirik ehitatud Vana-Durbesse (hilisem Vecpils) linnamäe vastu – ilmselt Kuramaa hertsogi kirikute ehitamise korraldust täites.

1655–1660 kannatas hertsogkond jälle Poola-Rootsi sõja tõttu, kui ka Durbe vaenupooltele nii rahalist kui ka mitterahalist tribuuti maksma pidi.

1700–1721 toimunud Põhjasõjas venelaste ja rootslaste vahel linnus purustati ja see lagunes varemeteks. 1701 tulistasid rootslased Kuramaa hertsogi Durbe lossi müüre suurtükkidest ja vallutasid linnuse ning rüüstasid terve piirkonna. Pärast seda purustamist lossi enam ei taastatud.

1809. aastast pärit U. Schlippenbachi reisikirjelduses on teatatud, et Durbe lossist "vaid jubedad müürijäänused alles on jäänud".

1921 mõõdistas varemeid ja koostas linnusest plaani B. Schmidt. XX sajandi algupoolel istutati varemete ümber park.

1922 kaevasid seitse kohalikku meest vana rahapajalegendi uskuma jäädes Vana-Durbes Lindale linnamäe lääneküljel asuva allika juures. Raha nad muidugi ei leidnud, paljastunud olevat vaid mingi suur nurgakivi, mida hiljem oletati linnuse sissekäiguks.

Ehitus

Tegemist on vabakujundusliku kastell-linnuse hulka kuuluva tüüpilise Kuramaa maanteekastelliga, milliseid Liivi ordu ehitas Kuramaale hulgi ja mis pidid kindlustama lõunapoolse maanteeühenduse turvalisust Miitavi (Jelgava) – Liibavi (Liepaja) suunal ning tagama ühendustee olemasolu Liivimaa (Maarjamaa) ja Preisimaa (Peetrimaa) vahel. Piki kogu kastelli põhjaseina paiknes vana 8,7 m laiune eluhoone tiib, sissekukkunud lehtrid maapinnas on äratuntavad endiste keldritena. Aknaavasid elutiiva esimese korruse välismüürides ei olnud. Kastelli väliskaitsemüüri vundament asetses 1,2 m allapoole linnuse õuepinda, müüri paksus oli 1,2–1,5 meetrit, kõrgus üle 10 meetri ja põhiplaan 59,5–61 х 56,5–60,4 meetrit pindalaga 3521 m². Müürid olid ehitatud põllukividest, eluhoone kohal on müüritise ülemine osa ja aknaavade ümbrus laotud punastest tellistest.

Seisukord tänapäeval

Praeguseks on säilinud kastelli ringkaitsemüürist umbes 36 m pikkune, 2–10 m kõrgune ja 1,55 m paksune lõuna-kagupoolne külg ja lõik kirdenurgast. Kirde-idapoolse valli keskosa oli juba XIX sajandi keskel alla kaitsekraavi varisenud. Peldu tänava poolt viib linnuse kagunurga eest jalgrada üles linnusekünkale, mille müüride vahel kasvavad pargipuud ja on avar jaanituleplats.