Christian Preisimaalt

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Piiskop Christianile pühendatud mälestustahvel Grudziądzis

Christian Preisimaalt ehk Christian Olivast (saksa Christian von Preussen; surnud umbes 1245) oli esimene preislaste (ehk Preisimaa) piiskop aastast 1215.

Christian oli Gdański lähedal asuva Oliva tsistertslaste kloostri munk, ta võis olla kas saksa või poola päritolu. Tõenäoliselt 1209. aasta paiku alustas ta misjonitööd Preisimaal. Varasemal ajal on teda samastatud ka Łekno kloostri abti Gottfriediga, keda juba 1206. aastal on paavst Innocentius III välja antud ürikus mainitud kui Preisimaa misjonäri. Tõenäolisemalt oli Christian Gottfriedi töö jätkaja, kes koos oma kaastöölistega saavutas preislaste ristimisel mõne aastaga ka teatavat edu, mille juures aitas teda ka koostöö Taani kuninga Valdemar II-ga, kes 13. sajandi esimestel kümnenditel Läänemere lõunarannikul olevate slaavi vürstiriikide (sealhulgas Preisimaaga piirneva Pommerelleni) üle ülemvõimu omas ning Christiani misjonitegevust Preisimaal toetas.[1]

1215. aastal pühitses paavst Christiani preislaste piiskopiks, tema residentsiks sai Zantiri linnus Lääne-Preisimaal.[2] Esialgu allus ta Gniezno peapiiskopile, kuid 1219. aastast eksemptse piiskopina otse paavstile. Christianil õnnestus paavsti juures saavutada enda tegevusele suur toetus, nii et 1218–1219 anti kuurias välja rida dokumente Preisimaa misjoni toetamiseks. Kuid samas tekkisid Preisimaal ka Christiani tegevusele vastuseis, mis ilmselt oli tingitud nii ühiskondlike, kultuuriliste kui ka usuliste vastuoludega kristlaste ja mittekristlaste vahel. Paganlike preislaste vastuseisu murdmiseks palus Christian abi naabervürstidelt (eriti Masoovia hertsogilt Konradilt), kes olid samas ka ise huvitatud Preisimaa allutamisest ning korraldasid paavsti loal 1210. ja 1220. aastatel Preisimaale mitu ristiretke. Need jäid aga tulemusetuteks ning tingisid hoopis üha suurema vastuseisu kristlusele. Seetõttu kaotas Christian 1220. aastate alguses sisuliselt kõik oma misjonialad Preisimaal ning pidi tagasi tõmbuma Kulmimaale, kus ta tegi oma residentsiks Kulmi (Chełmno). Sealt püüdis ta Preisimaa misjoneerimist jätkata, ent kuna tal erinevalt piiskop Albertist ei õnnestunud rajada endale tugevat ilmalikku võimuaparaati ning teda ei toetanud kuigivõrd ka Masoovia hertsog, siis jäid need katsed pigem tulututeks. 1228. aastal asutas Christian koos hertsog Konradi ning Płocki piiskopiga Preisimaa misjoni toetuseks Dobrini ordu, millest ta sai otsest eeskuju 1202. aastal Liivimaal asutatud Mõõgavendade ordust.[3] Siiski ei osutunud selle ordu tegevus kuigi edukaks ning 1230. aastal saabus Preisimaale Saksa ordu, mis võttis Kulmimaa enda valdusse ning Christian pidi seal ilmalikust võimust loobuma.

1231. aastal sõlmis Christian küll Saksa orduga lepingu, et Preisimaa vallutamisel pidi tema valdusse langema 2/3 valdustest, samas kui ordu pidanuks leppima vaid 1/3-ga.[4] Ent kuna 1233. aastal langes Christian preislaste kätte viieks aastaks vangi, kaotas leping reaalse tähenduse. Ordu vallutas vahepealse ajaga suure osa Preisimaast ning paavsti legaat Modena Wilhelm asus toetama ordu positsioone. 1238. aastal vangistusest vabanenud Christian püüdis küll oma positsioone tagasi võita, ent ordu diplomaatia osutus paavsti juures edukamaks. 1243. aastal jagati Preisimaa 4 piiskopkonna vahel (Kulm ehk Chełmno, Sambija ehk Samland, Pomesaania ja Warmia ehk Ermland) ning Christianile pakuti ühe piiskopi kohta. Christian sellega ei nõustunud ning jätkas protestimist, kuid see tõi kaasa vaid tema tüllimineku paavstiga. 1245. aasta alguses nõudis paavst Christianilt kõigi tema õiguste loovutamist uutele Preisimaa piiskoppidele ning ähvardas teda kiriklike trahvidega. 1245. aasta lõpus toimusid uued arutelud Preisimaa kirikliku jagamise ümber ning nende puhul Christianit enam ei mainitud, tõenäoliselt oli ta vahepeal surnud.[5]

Christiani tegevuse puhul on varem avaldatud arvamust, et ta soovis rajada paavstist otseses sõltuvuses olevat "kirikuriiki",[6] kuid hiljem on leitud, et tõenäoliselt oli tema eesmärgiks pigem sarnaselt piiskop Albertiga ilmaliku võimuga piiskopkonna rajamise, mis ilmalikes küsimustes olnuks teistest valitsejatest tegelikkuses sõltumatu.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hartmut Boockmann, Bemerkungen zu den frühen Urkunden über die Mission und Unterwerfung der Prußen, in: Die Ritterorden zwischen geistlicher und weltlicher Macht, hg. v. Zenon Hubert Nowak (Ordines militares 5). Toruń 1990, lk 45-56 ; Benhart Jähnig, Zisterzienser und Ritterorden zwischen geistlicher und weltlicher Macht in Livland und Preußen zu Beginn der Missionszeit, in: Ordines militares 5, lk 71–86.
  2. Jähnig, Zistenzienser.
  3. Zenon Hubert Nowak, Milites Christi de Prussia. Der Orden zu Dobrin und seine Stellung in der preußischen Mission, in: Die geistlichen Ritterorden Europas (Vorträge und Forschungen 26). Sigmaringen 1980, S. 339–352.
  4. Preussisches Urkundenbuch. Teil 1, Band 1, nr 83.
  5. Fritz Blanke, Die Missionsmethode des Bischofs Christian von Preußen, in: Heidenmission und Kreuzzugsgedanke in der deutschen Ostpolitik des Mittelalters, hg. v. Helmut Beumann (Wege der Forschung 7). Darmstadt 1963, lk 337-363.
  6. Näiteks, Blanke, Die Missionsmethode
  7. Näiteks: Boockmann, Bemerkungen.