Devíni värav
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2023) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Oktoober 2023) |
Devíni värav, Hainburgi värav või Ungari värav (slovaki: Devínska brána, [ˈɟeʋiːnska ˈbraːna]; saksa: Hainburger Pforte) on looduslik värav Doonau orus Slovakkia ja Austria piiril. See on üks neljast Devíni Karpaatide geomorfoloogilisest piirkonnast, mis on Väikeste Karpaatide osa. Passau, Devíni värav ja Raudvärav jagavad Doonau jõe neljaks erinevaks osaks.
Devíni värav on olnud asustatud juba eelajaloolistest aegadest, püsiasustusega alates 5000. aastast eKr. See oli iidse Merevaigutee strateegiline osa, mis ühendas Põhja-Euroopat Vahemerega ning keskajal on sinna ehitatud viis linnust: Heimenburgi linnus, Rothelsteini linnus, Pottenburgi linnus, Devíni linnus ja Bratislava linnus. Seda valvati pidevalt alates Rooma aegadest ning see on olnud Rooma keisririigi, Austria keisririigi, Külma sõja ajal Raudse eesriide ja lõpuks Austria ja Tšehhoslovakkia, praeguse Slovakkia vahelise piirina. 1. mail 2004 astus Slovakkia Schengeni viisaruumi, võimaldades esmakordselt ajaloos isikute vaba liikumist.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Varem kutsuti väravat ladina keeles Porta Hungarica ja ungari keeles Dévényi kapu.
Asukoht ja kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Laiemas mõttes algab see Bratislava linnuse alt (sel juhul on värav 11,5 km pikk ja 2–7 km lai) ning kitsamas mõttes Devíni linnuse alt. See lõpeb Austrias Doonau paremkaldal Hundsheimi mäe lähedal, mis on Austria Karpaatide kõrgeim tipp, 480 m merepinnast. Idas piirneb see teise loodusliku väravaga, Lamači väravaga.
Geoloogiliselt tekkis Devíni värav pleistotseeni ajastul. Suur osa selle tuumast koosneb karboni perioodi graniidimassiividest. Sellel on ka kainosoikumi ajastust pärit lubjakivisid ja dolokivisid. Neogeeni perioodi setete hulka kuuluvad konglomeraadid, kruusad ja muud. Doonau ülemjooksul, mis hõlmab jõe alguse lätete ja Devíni värava vahelist osa Bratislavast ülesvoolu, on morfoloogilise lammi laiendus väiksem kui ülejäänud jõgi.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Neoliitikumiaegsed põllumehed asusid alale umbes aastatel 5000–3500 eKr, rajades pideva inimasustuse, mis kestab kuni tänapäevani.