Dekonstruktsionism

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Dekonstruktsionism on Jacques Derrida dekonstruktsioonil, kui erinevuse mängu kasutamisele, rajanev tänapäeva filosoofia mõttemuster. Dekonstruktsionism on teksti avatud käsitlus, kindla struktuuri või keskpunkti puudumine; tähenduste, väidete ja mõistete ebapüsivus (strukturalismis oli vastupidi). Dekonstruktsionistid peavad kõiki mõttemustreid tõlgendusteks ja mingit ainulist tõde pole. Kõikehõlmavust (totaalsust) tähistavad sõnad asendati paljususe, erinevuse ja erisugususe mõistetega. Dekonstruktsionism algas Jacques Derrida tekstikriitikast ja Roland Barthesi lugemisõpetusest, aga lähtus varasemast Friedrich Nietzsche ja Sigmund Freudi hoiakumuutustest.[1]

Dekonstruktsionism algas Jacques Derrida ettekandest Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses, Ameerika Ühendriikides 1966. aastal. J. Derridast alguse saanud tekstide, märkide ja märgisüsteemide tõlgendamise mängu või menetlust hakkasid kasutama ka teised mõtlejad[1]. Dekonstruktsiooni eesmärk on vabaneda mõistekesksusest (logotsentrismist), sellisest mõtlemisest (idealismist) mille tipp oli Hegeli filosoofia.

1960ndatel ja 1970ndatel algas võimas mõttesuund, mis tõukus Claude Lévi-Straussi ja Jacques Lacani strukturalistlikest teooriatest. Uuel mõttesuunal oli alguses palju nimetusi. Dekonstruktsionism kujunes Ameerika ülikoolides poststrukturalismi rööpnimetuseks strukturalismi järgsete prantsuse mõtlejate kohta. Tänapäeva filosoofias on ühe võimalusena pakutud poststrukturalismi ja postmodernismi nimede asemel ühisnimetajana ka dekonstruktsionismi.

Kõik dekonstruktsionistlikud mõtlejad on väga isikukesksed: ühelt poolt autorite kesksed, kes kirjutavad (Derrida, Ernesto Laclau, Julia Kristeva), teiselt poolt autorite kesksed, keda ümber mõtestatakse (Marx, Freud, Nietzsche, de Sade).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Leho Lamus. "Mõtlemise mõistevõrk", lk 63.