Chris Lorenz

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Chris F. G. Lorenz on hollandi ajaloolane.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu ja teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Artikkel "History and Theory" räägib teooriast ajalooteaduses.

Ian Hunter ütleb artiklis "The History of Theory", et puudub üksmeel selles, millest humanitaaria teooria võiks rääkida ja milline keel sel on olnud või võiks olla; pole olemas ühist objekti ega ühist keelt. Vastuses pealkirjaga "How Not to Historicize Theory" süüdistas Frederic Jameson Hunterit sallimatuses teooria vastu ja "positivistlikus tsensuuris". Ilmneb, et ajalooteaduse sünnist saadik on vaieldud teooria rolli üle selles.

Ajalooteaduse ja ka historiograafia erialad on põhinenud aja ja ruumi üksustel. Ka kõik teemaspetsiifilised ajalood on konkreetsete ruumi- ja ajaüksuste ajalood. Ajalooteadus määratleb oma objekti ruumis ja ajas paiknevana.

Hunteril on õigus, et teoorial ei ole ühist objekti ega ühist keelt. Aga ajalooteooria seisnebki filosoofilistes ja refleksiivsetel arutlusel ajalooteaduse tegelike ja võimalike objektide ja keelte üle. Ajalooteooria on ühtaegu deskriptiivne ja normatiivne ning küsib ajalooteadmiste olemuse kohta, nende hankimise, kvaliteedi ja arengu kohta, mineviku olemisviisi kohta ning (eetilisi, juriidilisi ja poliitilisi) küsimusi mineviku kasutamise kohta. Paljud ajaloolased esitavad neid küsimusi ebateadlikult. On arusaadav, et teooria on ühtaegu deskriptiivne ja normatiivne: ajalooteaduse olemuse üle on mitmekesiseid arvamusi ja ajaloopraktikad on mitmekesised. Sama lugu on ka näiteks teadusajaloos (Lorraine Daston ja Peter Galison, "Objectivity"): teadja on põhiline epistemoloogiline küsimus, sest teadmised eeldavad teadjat ning teadja võib teadmiste hankimisele kaasa aidata või seda pärssida; ka juba Immanuel Kant kujutas epistemoloogiat areenina, kus toimub võitlus teadlase distsiplineerimatu tahte ja objektiivsuse (Arthur Schopenhaueri sõnul tahetuse tungi) vahel; subjektiivsust tuli hakata objektiivsete protseduuride ja reeglite abil ohjeldama. Objektiivsuse taotlemine on seega ühtaegu epistemoloogiline ja eetiline. Nii ongi aegadel, kui senised konsensused (d) on kokku varisenud, paljud suured teadlased tegelnud filosoofiaga (refleksiooniga). Jamesonil oli õigus, et Hunter oli liiga empiristlik ega saanud aru teooria mõttest.

Teoreetilisel refleksioonil ajalooteaduse olemasolu üle on kolm praktilist funktsiooni. Esiteks, teooria legitimeerib ajalookirjutuse mingi konkreetse viisi teistest epistemoloogiliselt ja metodoloogiliselt paremana. Teiseks visandab teooria tavaliselt ajalooteadusele konkreetse programmi. Kolmandaks piiritleb teooria konkreetse ajalootegemise viisi "päris" ajalooteadusena, välistades või degradeerides teised.

Ajalooteadus on teooriale vastu seisnud. Leopold von Ranke vastandas filosoofia ja ajalooteaduse meetodeid. Teooria esitab valesid küsimusi valel ajal ja vales kohas ning pakub sageli valesid vastuseid. Teooria küsimused on ajaloolastele olnud aktuaalsed põhiliselt siis, kui ajalooteaduse staatus on kõikunud. Lai arutelu teooria rolli üle ajalooteaduses on andnud tunnistust epistemoloogilisest ebakindlusest või koguni kriisist. Need arutelud puudutavad ju ajalooteaduse epistemoloogilisi aluseid ja neile toetuvaid ühiskondlikke funktsioone, riivates ajalooteaduse mainet. Enamasti on sõlmküsimuseks olnud ajaloo objektiivsuse kinnitamine või ümberlükkamine. Teadussotsioloogia vaatekohast on olnud tegu võitlusega akadeemilise tunnustuse ja maine pärast. Teooriavaidlused on alati olnud ägedad siis, kui ühel distsiplinaarsel väljal võideldakse intellektuaalse kapitali pärast. Sarnane olukord on sotsioloogias, majandusteaduses ja psühholoogias, mis samuti on sisaldavad väga palju erinevaid lähenemisi. Teooriaarutelude ajal tuntakse tavaliselt rohkem huvi ka teadusharu ajaloo vastu, enamasti sellepärast, et otsitakse oma lähenemisele pretsedenti teadusharu algaegadest. Sellepärast käib ajalooteaduses suurema historiograafiahuviga tavaliselt kaasas suurem huvi teooria vastu. Kasvanud historiograafiahuvi seostub ebakindlusega pärast postmodernistliku teooria vohamist historiograafias. Ka filosoofias ei ole ajaloofilosoofia kesksel kohal.

Teooria sekkumist ajalooteadusse on oodata siis, kui ajaloolased hakkavad ajalooteadust määratlema, seega eeskätt ajalooteaduse ebakindluse aegadel. 1960. ja 1970. aastatel tehti palju katseid ajalooteadust defineerida. Karl-Georg Faber oskas lõpuks öelda ainult, et ajaloo objekt on inimeste teod ja läbielamised minevikus. See jättis lahtiseks ajalooteaduse vahekorra sotsiaalteadustega: Faber tõi välja, et ajalooteadus keskendub ainukordsele ja sotsiaalteadused üldistavad, kuid pidas nende erinevust suhteliseks. G. R. Eltoni järgi iseloomustab ajalooteadus tähelepanu sündmustele, muutustele ja konkreetsele, kuigi ka sotsiaalteadused uurivad kõike, mida inimesed on mõelnud, öelnud, teinud ja läbi elanud. Fernand Braudeli järgi uurivad kõik sotsiaalteadused inimeste toiminguid minevikus, olevikus ja tulevikus. Tema arvates tuleb kõik sotsiaalteadused ja ajalugu uuesti integreerida. Kõigi nende ühiskeele selgroo moodustavad struktuuri ja mudeli mõiste. Ei saa öelda, et ajalooteadused keskenduvad sündmustele ja sotsiaalteadlased struktuuridele. Ka ajaloolaste kõhklused mudelite kasutamise suhtes on kohatud. Nii ajalooteadus kui ka teised sotsiaalteadused huvituvad nähtuste nii konkreetsetest kui ka üldistest aspektidest, ainult et nad vaatlevad eri pikkusega ajalõike. Ajalooteadus on Braudeli järgi kõikvõimalike ajalugude summa, mineviku, oleviku ja tuleviku erikäsitluste ja vaadete kogum. Paul Veyne'i järgi ei ole ajalool kindlat objekti ega eriomast meetodit. Ajalugu uurib kõike minevikus toimunut nii konkreetselt kui ka üldiselt, ainult seaduspärasused jäävad sotsiaalteadlaste uurida.

Ajaloolastel ei ole üksmeelt selles, mis on ajalooteaduse objekt, meetod ja teaduslikud saavutused, mis eristaksid seda sotsiaalteadustest. Pole selged ka ajalooteaduse ajalis-ruumilised tegevuspiirid. Pole konsensust isegi selles, et ajalugu uurib inimkonda minevikus (Veyne eitab esimest, Braudel teist). Eltoni järgi uurib ajalugu eeskätt sündmusi, Braudel struktuure.

Kõik need määratlused on ühtaegu deskriptiivsed ja normatiivsed. Vaidlus määratluste pärast käib kokku koolkondade ja paradigmade vahelise konkurentsiga. Dastoni ja Galistoni järgi kasvavad objektiivsuse käsitused loodusteadustes välja epistemoloogiliste arusaamade ja teadlase-mina kohta käivate normatiivsete arusaamade segust.

Ajaloo all mõistetakse kas objekti või teadmisi selle objekti kohta. Teooria võib käsitleda ajaloo kui objekti tunnuseid (materiaalsed ehk ontoloogilised teooriad) või teadmisi ajaloost (epistemoloogilised teooriad). Käsitused ajaloo olemusest (ontoloogia, metafüüsika) sõltuvad sellest, kuidas käsitatakse ajalooteadmiste olemust (epistemoloogia) ja nende saamise võimalikkust (metodoloogia). Ontoloogilised teooriad, mille järgi ajalugu määravad ja mõjutavad mingid süvamehhanismid (tegurid), on seostatavad epistemoloogiliste teadmistega, mis ütlevad, et teadmised ajaloost on empiirilised teadmised üldisest, ja metodoloogiliste teooriatega, mis näitavad, kuidas selliseid teadmisi saada. Ontoloogilised teooriad, mis räägivad põhjuslike mehhanismide asemel intentsionaalsusest, sattumuslikkusest ja mõtestatud inimtegevusest, on seostatavad teooriatega tegude ja keelelise väljenduse mõtestatud teadmiste kohta ja metodoloogiliste teooriatega selle kohta, kuidas jõuda tegude ja keeleliste väljenduste säärase mõistmiseni.

Pärast 1945. aastat (Karl Popper) minetasid ontoloogilised küsimused ajaloos tõsiseltvõetavuse.

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • History and theory. – A. Schneider, D. Woolf (toim). Oxford history of history writing, kd. 5. Historical writing since 1945, Oxford University Press 2011, lk. 13–35. Eesti keeles: Ajalugu ja teooria. – Tuna, 2013, nr 4, lk 94–107. Tõlkinud Erkki Sivonen.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]