Romeo ja Julia (ooper)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

„Romeo ja Julia” (originaalpealkiri Roméo et Juliette) on Charles Gounod’ romantiline ooper viies vaatuses Jules Barbier’ ja Michel Carré libretole William Shakespeare’i sama­nimelise tragöödia (1594–1595) järgi. „Fausti” järel helilooja populaarsuselt teine oopus. Sisaldab palju ilusat muusikat. On tähelepanuväärne peategelaste nelja dueti ja soprani valsslaulu "Je veux vivre" poolest.

Saamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse lavastaja ja impressaario Léon Carvalho oli vaimustuses Gounod' „Fausti” edust, mida oli tema teatris esitatud alates 1859. aastast ligi 300 korda. Ta tellis 1865. aasta alguses heliloojalt uue ooperi, pakkudes ka libretisti ning Romeo ja Julia armastusloo käsitlemise idee. Ooperi libreto valmis kiiresti ning Gounod alustas aprillis 1865 komponeerimist. Mõne kuuga oli suurem osa ooperi muusikalugudest paberil. Kuid partituur sai täielikult orkestreeritud alles juuliks 1866 kuna proovide käigus otsustati vahetada räägitud kõnedialoogid retsitatiividega. Sealt edasi oli ka raskusi peaosaliste valimisega. Iga kord kui uus Julia või Roméo oli valitud, kohendas Gounod muusikalugusid nende häälele. Teater eriti ka ei kiirustanud, sest kavas oli tulla uue ooperiga välja 1867 Pariisi maailmanäituse ajal.

Esmaettekanne[muuda | muuda lähteteksti]

Esietendus toimus 27. aprillil 1867 Pariisi teatris Théâtre Lyrique. Rollide esmaesitajad olid Pierre Jules Michot (Roméo), Marie Caroline Carvalho (Juliette), Auguste Armand Barré (Mercutio), Josephine Daram (Stéphano), Jules Puget (Tybalt), Eugène Louis Troy (Capulet), Louis Émile Wartel (Vérone). Dirigeeris Louis Deloffre.

Esietendus oli väga edukas. Mitmel õhtul kanti ette täismajale. Publiku hulgas oli mitmeid maailmanäitust külastanud kõrgeid külalisi nagu vene tsaar Aleksandr II, Jaapani imperaator Matsuhito, Preisimaa kuningas William I, Preisimaa peaminister Otto von Bismarck, Austria imperaator Franz Josef I, Ottomani impeeriumi sultan Abdülaziz ja Egiptuse khediiv Ismail.

Mainekas Pariisi teater Opéra-Comique võttis teose oma repertuaari 20. jaanuaril 1873, kus see püsis mängukavas 14 aastat ning esitati 391 korda. Pariisi Opéra võttis “Roméo et Juliette’i” repertuaari 28. novembril 1888. Peaosades särasid Adelina Patti ja Jean de Reszke. Sellest ajast alates kuulus see teos terve sajandi Opéra standardrepertuaari. Ooper levis otsekohe ka teiste riikide lavadele. Londoni Covent Gardenis oli esietendus juba 2,5 kuud pärast selle väljatulekut Pariisis. New Yorgi muusikaakadeemia saalis toimus esietendus 15. novembril 1867. 1912. aastal salvestati ooper esmakordselt tervikuna heliplaadile. Peaosi esitasid Agustarello Affre (Roméo) ja Yvonne Gall (Juliette). 20. sajandil on teost sageli esitatud, kuid see ei kuulu mainekate ooperimajade standardrepertuaari.

Eestis on seda ooperit esitanud Estonia 1928., 1938. ja 2013. aastal kontsertettekandena ja 2019. aastal lavastusena.

Osad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Julia (koloratuursopran), Capulettide tütar
  • Roméo (tenor), Montecchide poeg
  • isa Laurent (bass), frantsiskaani munk
  • Mercutio (bariton), Roméo sõber
  • Stéphano (sopran), Roméo paaž
  • Capulet (bass), krahv
  • Grégorio (baritone), Capulettide teener
  • Tybalt (tenor), leedi Capuletti vennapoeg
  • Gertrude (metsosopran), Julia amm
  • Pâris (bariton), noor krahv
  • Benvolio (tenor). Montecchi vennapoeg
  • Hertsog (bass)
  • isa Jean (bass)

Ooperi sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Ooperi faabula järgib täpselt kuulsa inglase tragöödia sisu. Tegevus toimub 15. sajandil Veronas Capulettide aias, Capulettide lossis, tänaval lossi lähedal, isa Laurenti mungakongis, Julia eluruumis ja Capulettide hauakambris.

I vaatus. Capulettide lossis toimub Julia sünnipäeva tähistamiseks ball. Capulettid ja Montecchid on viha­vaenlased. Tybalt räägib Pârisega Julia ilust. Neiu saabub koos isaga ballile. Roméo ja Mercutio tulevad maskeerituna Capu­lettide lossi seiklema. Julia laulab oma valsilaulu. Toimub Roméo ja Julia esimene kohtumine ja nad armuvad. Tybalt kahtlustab, et maskeeritud Roméo on tema vihavaenlane. Kuigi Tybalt soovib kohest verist kättemaksu, ei soovi krahv Capullet sünnipäevapeo katkestamist.

II vaatus. Roméo paaž Stephano aitab öösel oma isandal Julia aeda pääseda. Noored armastajad kohtuvad. Toimub kuulus palkonistseen, mille käigus otsustatakse abielluda.

III vaatus. Noorte abiellumise registreerimise lubab korraldada frantsiskaani munk Laurent. Roméo ja Julia lähevad koos amm Gertrudega munga kongi kus noored pannakse paari. Laurent loodab, et nüüd on võimalik Capulette ja Montecchisid lepitada. Kuid Roméo paaž Stéphano õhutab oma lauluga Tybalti ja Mercutio vihasele kahe­võitlusele. Mõlemast perest ilmuvad mehed tänavale. Tybalti ja Mercutio vahel toimub vihane kahe­võitlus, mida Roméo tahab lahutada. Tüli paisub ja lõpeb Mercutio surmaga. Roméo soovib maksta kätte oma kaaslase surmajale ning tapab Tybalti. Hertsog karistab Roméod ja saadab ta maapakku.

IV vaatus. Roméo läheb enne pagulusse siirdumist öösel Juliaga kohtuma. Julia isa tuletab tütrele meelde, et Tybalt oli enne suremist avaldanud soovi, et Julia abielluks krahv Pârisega. Valmistutakse kihluseks. Julia on meele­heitel. Julia amm Gertrude annab neiule nõu, et ta võiks võtta rohtu, mis paneb ta magama, kuid see uni näeb välja nagu ta oleks surnud. Isa Laurent annab pudeli mürki, mis peab viima neiu ööpäevaks varjusurma. Munk lubab asjast ka Roméole.

V vaatus. Julia paigutatakse Capulettide haua­kamb­risse. Teade Julia surmast on jõudnud maa­paos oleva Roméoni. Ta tuleb salaja hauakamb­risse, et surmas oma kauni naisega ühineda. Roméo võtab mürki, kuid Julia ärkab enne, kui mürk mõjub. Noored tahavad põgeneda, aga mürk mõjub ja Roméo sureb. Ahastav Julia haarab Roméo pistoda ja tapab enda. Vihased Capulettid ja Montecchid asuvad võitlusse, kuid isa Laurent lahutab nad.

Peamised muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

  • Koor „Vérone vit jadis deux familles rivales”
  • Ansambel kooriga „L’heure s’envole”
  • Ansambel „Hélas: moi, le haïr”
  • Juliette’i ariett (valsilaul) „Ah! Je veux vivre dans le rêve”
  • Stéphano aaria « Que fais-tu, blanche tourterelle”
  • Juliette’i aaria „Dieu! Quel frisson court dans mes veines!”
  • Roméo ja Juliette’i madrigaliduett „Ange adorable”
  • Roméo kavatiin „L’amour, l’amour!”
  • Stéphano aaria „Depuis hier je cherche en vain mon maître!”
  • Duellistseen „Que le diable”
  • Romeo aaria „O ma femme!”

Seotud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Samal teemal on ooperi kirjutanud Bellini ("I Capuleti e i Montecchi", 1830), Sutemeister ("Romeo und Julia", 1940), Delius ("Romeo und Julia auf dem Dorfe", 1907) ja Benda ("Romeo und Julie", 1776).

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
  • Steven Huebner. The Operas of Charles Gounod. Oxford, 1992
  • The New Grove Dictionary of Opera, vol III, London, 2004