Canaletto

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Canaletto

Giovanni Antonio Canal ehk Canaletto (18. oktoober 1697, Veneetsia20. aprill 1768, Veneetsia) oli Itaalia maalikunstnik. Tema looming koosneb peamiselt veduuditest ehk Veneetsia, Rooma ja Londoni linnavaadetest. Oma loominguga mõjutas ta mitmeid järgmiste generatsioonide vaatemaalijaid.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Canaletto sündis jõukasse perekonda. Tema isa oli Bernardo Canal, kes oli teatristseenide kunstnik ja ema Artemisia Barbieri.

Tänu oma isale sai Canaletto varase töökogemuse kunstnikuna. Juba varases nooruses käis ta koos oma vennaga isa ateljees abistamas. 1716.–1719. aastatel maalisid nad isaga Veneetsias ja 1719.–1720. aastatel Roomas stseene Alessandro Scarlatti ooperitest.[1] Väidetavalt sai ta Roomas inspiratsiooni Giovanni Paolo Panini loomingust[2] ning just pärast Rooma reisi otsustas Canaletto hüljata teatristseenide suuna ning alustas oma topograafilises stiilis linnavaadete joonistamise ja maalimisega. Tema karjääri algust veduudimaalijana võib pidada 1720. aastat kui tema nime mainitakse esimest korda Veneetsia kunstnike gildi registris. Tema esimene signeeritud ja dateeritud teos on 1723. aastast, „Arhitektuuriline kapritšo“.[3] Ka oma pseudonüümi, Canaletto, mis tähendab „väike kanal“, omistas ta endale 1720. aastatel. Pseudonüümi võttis ta endale tõenäoliselt selleks, et eristada oma töid isa omadest.[4] Samal aastal valmis tal tellimustööna Liechtenstein’i printsile neli suureformaadilist maali.[1]

18. sajandil oli Veneetsia oluline kultuuri ja meelelahutuskeskus, seega rändas sinna palju välismaalasid. Canaletto hakkas maalima turistidele suveriinina pisikesi topograafilisi vaateid Veneetsiast.[4]

1740. aastal alustas ta koostööd Inglise ärimehe ja kollektsionääri Joseph Smith’iga, kellest sai tema peamine kaupmees ja patroon. Smith ostis Canalettolt kokku ligikaudu 50 maali, 100 joonistust ja 15 oforti.[1] Ta innustas ja aitas Canalettot terve elu. Tänu Smith’le on Canaletto teoseid paljude Inglise aristokraatide kogudes. Smith müüs suure osa Canaletto töödest Inglise kuningale George III. 2017. aastal korraldati Buckinghami palees Canaletto näitus, sest Inglise kuninglik pere omab suurt osa Canaletto loomingust.[5]

Canaletto loomingu hiilgeaeg oli 1730.–1742. aastatel. Nende aastate jooksul tegi ta peaaegu kõik oma kuulsaimad vaated Veneetsiast.

1740. aastal puhkes Austria pärilussõda ning Veneetsiasse ei sõitnud enam sama palju turiste kui varem. Ajal kui Veneetsia veduutide vastu ei tuntud enam nii suurt huvi, soovitas Joseph Smith Canalettol oma ampluaad suurendada ning tegeleda lisaks maalile ka ofortiga. Tänu sellele hakkas Canaletto maalima Rooma monumente ning Padua ja Brenta jõgede ümbrusi.

Tänu Joseph Smith’le oli Canaletto tunnustatud Inglise kaupmeeste ja kunstikollektsionääride poolt. 1746. aastal asus ta elama Inglismaale ning veetis seal järgnevad üheksa aastat. Ta töötas peamiselt Londonis ning lõi ka seal omale iseloomulikke veduute. Veneetsiasse naasis Canaletto 1755. aastal.[4]

Vaatamata oma menule Inglise kaupmeeste ja kollektsionääride hulgas, ei pidanud tema kaasaja veneetslased tema töödest kuigi palju lugu. Ükski tema patroonidest polnud kohalik ning Veneetsia Akadeemiasse valiti ta alles 1763. aastal.[4]

Ta tegeles oma loominguga elu lõpuni. 1768. aastal suri Canaletto põiepõletikku ning ta on maetud Veneetsiasse.[4]

Kunst[muuda | muuda lähteteksti]

Canaletto loomingu saab jaotada mitmeks perioodiks: varajane periood (1720–1730), loomingu hiilgeaeg (1730–42), Inglismaa periood (1746–1754) ja hilised tööd (1754–1768). Lisaks maalidele on teinud ta ka oforti. Tema loomingusse kuuluvad linnavaated ehk veduudid Veneetsiast, Roomast ja Londonist ja ka stseenid linna pidustustest ja tseremooniatest.[2]

1720. aastate olulisim töö on „Kiviraiduri aed“ The Stonemason’s Yard. Inglismaa perioodist on olulisim töö Eton College.

Canaletto töid iseloomustab kontrastne valgus ja detailirohkus. Tema valguskäsitlus on silmapaistvalt tõetruu, sest erinevalt teistest selle aja kunstnikest, ei maalinud ta ateljees, vaid ta töötas vabas õhus.[1] Ülima täpsuse saavutamiseks kasutas ta kompassi, joonlauda ja camera obscura’t. See oli vahend, mille abil sai läbi läätse näidata oma lõuendile pilti vaatest, mille sai ta võtta oma joonistuste ja maalide aluseks.[2]

Samas ei pidanud ta oma ülesandeks lihtsalt jäädvustada üksnes arhitektuurilisi vaateid, vaid tema jaoks oli väga oluline kompositsooniline täiuslikkus. Võib lausa öelda, et ta ei maalinud mitte vaateid, vaid stseene. Tänu oma teatristseenide kunstnikust isale oli tema jaoks oluline ka tabada hetke valgust, linna elanikke jm. Ta oli isalt õppinud kujutama huvitavaid perspektiive ja kontrastseid varje.[5]

Canaletto lõi oma elu jooksul nii suure hulga maale, et on arvatud, et tal oli ka oma stuudio, kuid sellele väitele pole tõendeid.[1] Tema olulisim assistent oli tema õe poeg Bernardo Bellotto, kellest sai hiljem samuti iseseisev kunstnik. Nõbu abistas Canalettot alates 1735. aastast.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Canaletto". Britannica Academic. Kasutatud 20.05.2018.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Canaletto" Web Gallery of Art. Kasutatud 20.05.2018
  3. "(Giovanni Antonio Canal) Canaletto" kodulehekülg. Kasutatud 20.05.2018
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "Canaletto" National Gallery of Art. Kasutatud 20.05.2018
  5. 5,0 5,1 Christie Davies, "Canaletto & the Art of Venice", New Criterion, 2017, vol. 36 Issue 1, p47-49. 3p
  6. "Canaletto" National Gallery of Art. Kasutatud 20.05.2018