Balti Vendlus
Balti Vendlus (ka Balti Vennaskond; saksa keeles Baltische Brüderschaft) oli Saksamaal 1929. aastal asutatud ja kuni 1936. aastani tegutsenud, baltisakslasi koondanud organisatsioon, millel olid harud ka Eestis ja Lätis.
Orduasutajate Liit[muuda | muuda lähteteksti]
Balti Vendlus kasvas välja Orduasutajate Liidust (saksa keeles Verband der Ordensgründer), mille alguseks peetakse Berliini lähedal Erkneris 10. oktoobril 1920 toimunud kohtumist. Orduaegseid põhimõtteid esindava ühenduse teke oli seotud maailmasõja järgse olukorraga, kus baltisakslaste senine maailmavaade oli kõikuma löönud ja samaaegselt oli kokku kukkunud ka Saksa keisririik. Saksamaale emigreerinud baltisakslaste elu Baltimaades oli perspektiivitu, aga samas ei olnud ka selge, mis saab neist Saksamaal. Kuna seni loodud baltisakslaste organisatsioonid Saksamaal ei suutnud kõigi emigrantide vajadusi rahuldada, otsustasid Erkneris kohtunud Friedrich von der Ropp, Rodrigo von Bistram, Herbert von Hahn, Arthur Schwarz, Harald von Rautenfeld ja Victor von Rautenfeld baltisaksluse uuendamisliikumises otsustavalt kaasa rääkida, otsides selleks eeskujusid ordu aegadest. Samas ei kuulunud nende plaanidesse esialgu salaühingu rajamine.[1][2] Orduasutajate Liit soovinud näidata, et elu ordulaadse ühenduse vormis pole mitte utoopia, vaid täiesti reaalne.[3]
Organisatsiooni eesmärkide ja olemuse paikapanekuks kulus kaks ja pool aastat, mida saatsid pidevad vastuolud ja tülid. Vaieldi selle üle, kas ordu peaks tegutsema salaühinguna ja milline peaks olema uuenemise mõiste sisu. Lõpuks astusid Ropp ja Bistram Orduasutajate Liidust välja, vähemalt Roppi väljaastumise põhjuseks oli tema veendumus, et salajas püsimine "pole mitte ainult tarbetu, vaid koguni kahjulik". Põhimõtteline otsus avalikkuse ette astuda langetati 1926. aastal.[4][5]
Orduasutajate Liitu juhtisid esimestel aastatel Rodrigo von Bistram, Harald von Rautenfeld ja Rudolf Kügler. 1923. aastal võttis liidu juhtimise üle Otto von Kursell, kes säilitas juhtohjad kuni Orduasutajate Liidu ümberkujundamiseni Balti Vendluseks.[6]
Balti Vendluse asutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Novembris 1927 sai 13 Orduasutajate Liidu vennast koosnev nn Ettevalmistav ring (Vorbereitender Ring) Kurselli juhtimisel ülesandeks valmistada ette avalikkuse ette astumine, milleks nad pidid välja töötama plaanitava Balti Vendluse põhikirja, aasta hiljem kiideti põhikirja kava heaks. Jaanuariks 1929 olid ettevalmistused Balti Vendluse rajamiseks tehtud ja kuu aega hiljem saadeti Orduasutajate Liit laiali. 6. aprillil 1929 Berliinis asutatud[7] uut organisatsiooni asus juhtima Kursell.[8][9] Kuigi Kursell püsis juhtiva venna ametis kuni vendluse tegevuse lõpetamiseni 1936. aastal, olevat tegelik niitõmbaja organisatsioonis olnud Harald von Rautenfeld, kellega võrreldav mõju olnud vaid Georg von Manteuffelil.[10]
Eestis ja Lätis tekkisid 1929. aasta jooksul vendade ringid. Sama aasta oktoobris Riias toimunud konvendil olevat osalenud üle 60 venna kummastki riigist.[11] Balti Vendluse tegevust Eestis juhtis esmalt Roman von Antropoff, seejärel 1932. aastast Otto Haller.[12][13]
Organisatsiooni ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Balti Vendluse liikmeskond jagunes konvendivendadeks ja välisringi vendadeks. Kui konvendivennad võtsid endale eluaegse liikmelisuse kohustuse, siis välisringi vennad võisid soovi korral organisatsioonist ka lahkuda. Konvendivennad valisid enda hulgast 14 usaldusmeest, kelle hulgast 7 kutsuti juhtiva venna poolt kapiitlisse, mis oli nõuandev ja täidesaatev kogu organisatsiooni juhtimisel. Organisatsiooni juhtimise põhivastutus oli juhtival vennal, kes polnud valitav, vaid nimetas ise oma järeltulija.[14]
Ehkki juhtiva venna täitevvõim oli piiramatu, oli tal konvendi ees aruandekohustus ja oluliste otsuste puhul pidi ta kapiitliga nõu pidama. Vendlusel oli ka kontrollorgan (Wart), mis oli kõrgeim apellatsiooniinstants organisatsiooni sees, aga ühtlasi võis kapiitel selle nõusolekul sundida juhtiva venna tagasi astuma. Kapiitlit sai tagasi astuma sundida ainult konvendi täiskogu otsusega.[15]
Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]
Balti Vendlus põhines elitaarsetel kristlikel ja keskaegsetel normidel. Vendade püüdlused olid esialgu monarhistlikud, hiljem rahvuslikud, millele tuginesid ka nende poliitilised vaated.[16] Neile vaadetele tuginedes oli Vendluse eesmärk baltisakslaste elu korraldamisel ja uuenemisel kaasa lüüa.[17]
Katsed baltisaksa organisatsioonide ülevõtmiseks[muuda | muuda lähteteksti]
1923. aastal oli Saksamaal tegutsenud baltisaksa organisatsioonide tegevuse koordineerimiseks rajatud Baltisaksa Tööühendus (Baltische Arbeitsgemeinschaft), mis koondas Balti Usaldusnõukogu (Baltischer Vertrauensrat), Balti Naisliitu (Baltischer Frauenbund), Balti Punast Risti (Baltisches Rotes Kreuz), Baltlaste Ühendust (Baltenverband) ja Õppivate Baltlaste Keskliitu (Hauptverband studierender Balten). Balti Vendluse liikmed olid selles keskses organisatsioonis aktiivselt ja arvukalt esindatud, samas oli ka vastuseis nende üha suurenevale mõjule tugev. Siiski õnnestus vendadel Tööühenduse mitmed kohalikud organisatsioonid enda kontrolli alla saada.[18]
Üle võtta püüti ka rüütelkondi. See oleks pidanud toimuma nn pärimislepinguga, millega rüütelkonnad oleks laiali saadetud ja Balti Vendlus oleks saanud juriidiliselt nende järglaseks. Juba eos eeldati, et Liivimaa ja Kuramaa rüütelkonnad sellise pärimislepinguga ei nõustu, aga 1936. aastaks plaanitud ülevõtmine jäi nagunii Balti Vendluse sulgemise tõttu toimumata.[19]
Lõpuks ei jõudnudki Balti Vendlus Saksamaal tegutsenud baltisaksa organisatsioonide juhtimist täielikult üle võtta, sest enne selle tegevus lõpetati.[20]
Sulgemine[muuda | muuda lähteteksti]
Likvideerimine Saksamaal[muuda | muuda lähteteksti]
Balti Vendluse laialisaatmise oht tekkis Saksamaal esmalt 1936. aasta märtsis. Novembris anti Kursellile teada, et Balti Vendlus kui NSDAP-le vaenulik organisatsioon tuleb viivitamatult laiali saata.[21]
Saatus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis käsitles Poliitiline Politsei Balti Vendlust konspireeritud tegevuse ja poliitiliste eesmärkidega salaorganisatsioonina, mida seostati natsionaalsotsialistliku liikumisega.[22] Ühenduse liikmed anti 1934. aastal kohtu alla, süüdistuseks oli registreerimata poliitiliste eesmärkidega organisatsiooni loomine ja selle tegevuses osalemine. 27 kohtualusest mõisteti süüdi 26, neist Otto Hallerile mõisteti üks aasta, Antropoffile, Emil Mussole ja Johannes Boströmile kaheksa ning ülejäänutele kuni kuus kuud vangistust. Protsessi venimise tulemusena jõustus otsus 1937. aastal, mil Balti Vendlus oli Saksamaal juba laiali saadetud, kusjuures riigivanem Konstantin Päts lühendas ka süüdimõistetute karistusi.[23] 1936. aastal olevat Kursell kohtunud välisminister Friedrich Akeliga, kellele oli selgitanud, et vendade tegevus poliitikas ja teistes organisatsioonides olnud nende isiklikul vastutusel ning neil polevat seal Vendluselt saadud ülesandeid.[24]
Liikmeskond[muuda | muuda lähteteksti]
Balti Vendlus koosnes umbes 300 liikmest, kes elasid laiali üle kogu Saksamaa. 60 liiget elas Berliinis, millest kujunes ka vendluse keskus.[25]
Balti Vendluse juhtivatest liikmetest Saksamaal olid 60% kuulunud Landeswehri või Balti pataljoni; pea kõik olid haritlased, kusjuures ligikaudu pooled olid doktorikraadiga ja vähemalt kaks habiliteerunud; ametitest olid enim esindatud haridusvaldkonnaga seotud ametid, matemaatika ja loodusteadused ning põllumajandus.[26]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Grimm, lk 10.
- ↑ Filaretow, lk 18–19.
- ↑ Grimm, lk 13.
- ↑ Grimm, lk 13.
- ↑ Filaretow, lk 19–21.
- ↑ Grimm, lk 15.
- ↑ Grimm, lk 9.
- ↑ Grimm, lk 16.
- ↑ Filaretow, lk 21
- ↑ Filaretow, lk 31.
- ↑ Grimm, lk 30.
- ↑ Grimm, lk 30–31.
- ↑ Kaido Laurits. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940. Monograafia ja allikad. Tallinn 2008, lk 82–83.
- ↑ Grimm, lk 22–23.
- ↑ Filaretow, lk 31.
- ↑ Filaretow, lk 37–38.
- ↑ Grimm, lk 20.
- ↑ Filaretow, lk 33–35.
- ↑ Filaretow, lk 35.
- ↑ Filaretow, lk 38.
- ↑ Grimm, lk 56, 58.
- ↑ Laurits, lk 91, 442–443.
- ↑ Laurits, lk 91.
- ↑ Grimm, lk 51.
- ↑ Filaretow, lk 32.
- ↑ Filaretow, lk 32–33.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Bastian Filaretow. Die Baltische Brüderschaft. Wider den Zeitgeist? – Michael Garleff (Hrsg.). Deutschbalten, Weimarer Republik und Drittes Reich. Bd. I. 2. köide. Köln, Weimar, Viin: Böhlau, 2008, lk 11–50.
- Claus Grimm. Die Baltische Brüderschaft. Hannover-Döhren: v. Hirschheydt, 1977.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Balti Vendlusest organisatsiooni Brüderlicher Kreis kodulehel