Atentaat Ronald Reaganile

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Atentaadikatse Ronald Reaganile)
Reagan assassination attempt montage.jpg

Atentaat Ronald Reaganile oli 1981. aasta 30. märtsil toimunud atentaat presidendi Ronald Reagani vastu, kus psüühikahäiretega John Hinckley haavas presidenti ja veel kolme inimest, kui Reagan oli lahkumas Hiltoni hotellist, kus ta oli pidanud kõne. President sai raskelt haavata, aga ta elu päästis salateenistuse juhtivagent Jerry Parr, kes lükkas presidendi laske kuuldes limusiini ja olles vastutav ohvitser, andis käsu sõita Valge Maja asemel lähimasse haiglasse. Parri tegevuse tõttu sai Reagan kiiresti arstiabi ja president sai haavata rikošetist, mitte otsetabamusest.

Reagan on esimene USA president, kes on tulirelvaga sooritatud atentaadi üle elanud ja ta kirjutati haiglast välja kaks nädalat pärast tulistamist. Hinckley pääses kohtus süüdimõistmisest, sest kohtuekspertiis tuvastas, et näitleja Jodie Fosterisse maniakaalselt armunud mees oli süüdimatu. Tulistaja oli kuni 2016. aasta septembrini psühhiaatriahaiglas sundravil.[1][2]

Hickley motiivid[muuda | muuda lähteteksti]

Hickley peamine motiiv atentaadi sooritamiseks oli maniakaalne armumine näitleja Jodie Fosterisse. Foster sai talle kinnisideeks ja ta hakkas näitlejat üle terve riigi jälitama. Ta läks isegi nii kaugele, et liitus Yale'i Ülikooli kirjutamiskursusega, kui oli ajakirjast lugenud, et Foster õpib seal. Tal õnnestus kaks korda naisele helistada ja keeldus teda rahule jätmast, kui viimane talle ütles, et pole temast huvitatud.

Hickley oli veendunud, et kui ta saab üle riigi kuulsaks on ta võrdne Fosteriga ja tal on seejärel naisega suuremad võimalused. Hinckley hakkas jälitama president Jimmy Carterit ja oli üllatunud, kui lihtsasti talle ligi pääses. Ühel korral oli ta presidendist umbes meetri kaugusel. 1980. aastal peeti ta Nashville'i lennujaamas kinni, kui politseinikud leidsid ta juurest tulirelva ja avastasid, et tal puudub relvaluba. FBI oli teadlik, et Carter oli seal peatunud, aga ei seostanud Hinckley arreteerimist presidendiga ja ei teavitanud seetõttu salateenistust. Hinckley pööras pärast juhtumit oma tähelepanu Reaganile, kes oli presidendikandidaat. Hinckley isegi kiitis teda oma vanemate ees. Ta kirjutas 1981. aastal veel kolm-neli korda Fosterile, aga naine informeeris ahistamisest oma dekaani, kes omakorda teavitas politseid. Politseil jäi Hinckley tabamata.

Atentaadi kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kella poole kolme paiku väljus Reagan Hiltoni hotellist ja suundus oma limusiini poole. Hinckley oli presidenti vaatama tulnud rahva seas. Kuigi salateenistuse eriagendid hoidsid rahval teraselt silma peal, oli suur viga juba tehtud: rahvas oli lubatud seisma nöörpiirde taha, kõigest 4.6 meetri kaugusele presidendist. Kui president temast möödus, avas Hinckley ootamatult tule ja tulistas kiiresti 6 lasku, kuid president ei saanud ühegi kuuliga otsetabamust.

Esimene kuul tabas Valge Maja pressisekretäri James Bradyt pähe. Teine kuul tabas politseinik Thomas Delahanty't kaela, kui ta oli presidenti kaitsma liikumas. Kolmanda lasuga oli Hinckleyl võimalik tulistada otse presidendi pihta, aga ta lasi mööda. Juhtivagent Jerry Parr surus presidendi laske kuuldes kiiresti autosse. Neljas lask tabas salateenistuse agent Timothy McCarthyt kõhtu, kui ta presidenti oma kehaga katma asus. Viies kuul lendas limusiini küljeklaasi, mis oli kuulikindel. Viimane, kuues lask lendas limusiini soomustatud külje vastu ja rikošetist lendas läbi presidendi vasaku käe, purustas ta ribi ja läbistas vasaku kopsu, peatudes 25 millimeetri kaugusel südamest. Parri kiire reageerimine päästis presidendi pähe tulistamisest.

Pärast tulistamist lõi Hinckley lähedal seisnud mees teda vastu pead, paisates ta pikali. Kohe pärast seda tuli talle appi salateenistuse agent Dennis McCarthy (ei ole seotud agent Timothy McCarthyga), kes hüppas Hinckleyle peale, et keegi omakorda Hinckleyt tappa ei üritaks. Salateenistuse agendid võtsid mehe seejärel kinni.

Pärast tulistamist[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Reagan kurtis limusiinis valu üle rindkeres, asus Jerry Parr ta vigastusi kontrollima. President uskus algselt, et juhtivagent murdis teda limusiini surudes ta ribi, aga kui Reagan köhis verd, andis kopsuhaava kahtlustav juhtivagent Jerry Parr käsu sõita Valge Maja asemel lähimasse haiglasse. Kumbki ei teadnud, et president on eluohtlikult vigastatud. Erakorralise meditsiini osakonnas mõistsid arstid, et Reagan on eluohtlikus seisundis ja vajab viivitamatult operatsiooni, aga ei tundnud teda ära. Alles siis, kui üks arstidest küsis patsiendi nime ja aadressi ning talle vastati lakooniliselt "1600 Pennsylvania" (Valge Maja aadress) said meedikud aru, et nende patsient on Ameerika Ühendriikide president.

Arstidel õnnestus eluohtlikult madalale langenud vererõhuga presidendi seisund stabiliseerida ja ta viidi operatsioonile. Operatsioonilaual leidsid arstid Reaganilt kuulihaava, mis tuli üllatuseks juhtivagent Parrile, kes arvas endiselt, et ta murdis presidendil ribi, mis tungis ta kopsu. Samas haiglas opereeriti ka raskelt haavata saanud pressiesindaja Bradyt ja agent McCarthyt. President jäi napilt ellu, sest Parr otsustas presidendi viivitamatult haiglasse viia ja EMO meeskond toimetas ta kiiresti operatsioonile. Reagan naasis tööle umbes kaks nädalat pärast haavata saamist ja töötas esialgu tunduvalt vähendatud koormusega, et anda aega taastumiseks.

Pärast seda, kui relva päritolu jälitanud ATFi agendid informeerisid haiglat, et relvast tulistati lõhkevate kuulidega ja haavatud politseiniku Delahanty kaelas olev kuul võib iga hetk lõhkeda, otsustasid arstid, et politseinikku tuleb siiski opereerida, ehkki algselt otsustati seda ohtlikkuse tõttu mitte teha. Arstid moodustasid vabatahtlikest operatsiooni meeskonna ja eemaldasid opereerimise ajal kuuliveste kandes politseiniku kaelast kuuli, mis polnud lõhkenud. Politseinik ja kõik teised haavatud jäid ellu, ehkki pressiesindaja Brady jäi elu lõpuni halvatuks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]