Asverus von Brandt

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib 16. sajandi Preisimaa diplomaadist, sarnase nimega Brandenburgi salanõuniku ja Preisi hertsogkonna ülemmarssali kohta vaata: Ahasverus von Brandt (1580–1654) ja Saksamaa ajaloolase kohta: Ahasver von Brandt (1909–1977)

Asverus von Brandt (ka Ahasverus või Ahasver von Brandt; tõenäoliselt 16. sajandi algus – enne 1563) oli Preisimaa diplomaat, hertsog Albrecht von Hohenzollerni lähikondlane.

Brandti sünniaasta pole teada, kuid tema ema on esmakordselt isa Michael von Brandtiga abielus olevana märgitud 1519. aastal. Tõenäoliselt oli Asverus selleks ajaks sellesse Preisimaa aadliperekonda juba sündinud, sest juba 1527. aastal oli ta immatrikuleeritud Leipzigi ülikooli. Lisaks Asverusele oli peres veel kolm poega ja Asverus oli ilmselt vanuselt kolmas. Seetõttu valitigi talle õpingute tee, kuna maavalduste päris vanim poeg Achatius. Teadmata põhjustel katkesid aga Asveruse õpingud Leipzigis peagi ning alles 1536. aastal jätkas ta neid Wittenbergis Martin Lutheri, Philipp Melanchthoni ja teiste luterlike reformaatorite käe all.

1538. aastal, kui Brandt veel Wittenbergi ülikoolis õppis, sai alguse ka tema ja Preisimaa hertsogi Albrechti kirjavahetus. Nimelt ilmnes, et hertsog oli tema õpinguid rahaliselt toetanud, mille eest õpilane oma patrooni ka pika ladinakeelse kirjaga tänas. Hertsog Albrecht ei toetanud Brandti õpinguid aga mitte lihtsalt heast südamest, vaid talle oli vaja head haritud diplomaati. Juba 1539. aastal saadeti Brandt Prantsusmaa kuninga õukonnda, kusjuures ta oli varustatud soovituskirjadega nii Preisimaalt, Württembergist kui ka Saksimaalt. Prantsusmaal ei viibinud ta siiski kaua, vaid siirdus hertsogi ülesandel diplomaatilisele reisile Ungarisse, mis toona oli Türgi impeeriumi valduses. Hertsog Albrecht oli nimelt huvitatud Saksa, Böömi ja Ungari kuninga Ferdinand I oponendi Janos Zapolya toetamisest Ungari valitsejana, mida tegi ka Türgi sultan Suleiman Tore. Kuid kui Zapolya 1540. aastal suri, muutus Brandti missioon asjatuks. Siiski võttis ta ette veel ühe reisi Adrianoopolisse, mille põhjustest on vähe teada. 1541. aastal naasis ta Preisimaale.

Järgnevatel aastatel tegutses Brandt Preisimaa saadikuna Püha Rooma riigi (Saksa-Rooma keisririigi) riigipäevadel, kus ta püüdis tühistada hertsog Albrechtile pandud riigivannet (Reichsacht) ja tagada talle pärimisõigust Brandenburg-Ansbachi markkrahvkonnas. See ülesanne siiski ebaõnnestus ja Brandt oli tunnistajaks ka sellele, kuidas protestandid aastatel 1546-1547 Schmalkaldeni sõjas keiser Karl V käest lüüa said. Seejärel tekkis oht, et katoliiklastest keiser ja Poola kuningas lepivad omavahel kokku ja Preisimaa hertsogkond likvideeritakse, mistõttu Brandt saadeti usaldusväärse saadikuna Poola riigipäevadele, et asjade arengul silm peal hoida. Poola-missioone jätkas Brandt ka pärast 1548. aastat, mil oht Preisimaale kadus: kuningaks oli saanud Zygmunt II August, kes tundis sümpaatiat protestantluse vastu ja kellel olid hertsog Albrechtiga head suhted. Brandtist sai kuninga ja hertsogi vahelise üha tiheneva suhtluse peamine vahendaja. 1550. aastal sai temast ka Tapiau (praegu Gvardeisk) ametimees, millega ta tõusis Preisimaa olulisemate ametnike hulka. 1551. aastal ta ka abiellus.

Asverus von Brandtil oli oluline roll ka Vana-Liivimaa koadjuutorivaenuses. Just tema viis Poola kuningale hertsog Albrechti salajased plaanid Liivimaa liitmiseks Poola mõjusfääri koadjuutoriplaani abil ning alates 1556. aastast, mil Liivimaal puhkes sõda hertsog Albrechti Riia peapiiskopist venna Wilhelmi ja Liivi ordu vahel, jälgis ta selle sündmusi Leedust, kus püsis kuningas Zygmunt II lähikonnas. Brandtist sai peamine Liivimaa uudiste vahendaja hertsog Albrechtile. Lisaks ordu poolt vangistatud peapiiskop Wilhelmile püüdis Brandt abistada ka ordu Poola-meelset maamarssalit Jasper von Münsterit, kes oli vaenuse alguses Leetu põgenenud ja püüdis oma positsioone Liivimaal taastada. Lõpuks lahenes koadjuutorivaenus Posvoli rahuga, kuid mitmed küsimused, näiteks Münsteri oma, jäid endiselt õhku. Seetõttu jätkas ka Brandt ponnistusi nende lahendamiseks. 1557. aasta lõpus ja järgmise aasta alguses oli ta Liivimaal, kus püüdis Münsteri seisukohti ordule peale suruda, ent selle võimaluse rikkus puhkenud Liivi sõda.

Liivi sõjaga oli seotud ka Brandti viimane välismissioon. 1559. aastal saatis hertsog Albrecht ta taas Saksamaale, Augsburgi riigipäevale, et ta seal Liivimaale, eriti peapiiskop Wilhelmile, toetust otsiks. Samuti püüdis ta taas tõstatada ka riigivande kõrvaldamise küsimust hertsog Albrechtilt. Mõlemad üritused kukkusid aga üldjoontes läbi ja Brandt pöördus aasta lõpus Preisimaale tagasi. Seejärel teated temast lõppevad, alles 1563. aastal on mainitud, et ta on surnud.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]