Arutelu:Antiikkirjandus

Selles artiklis on juttu ainult vanakreeka kirjandusest. Võib-olla pole tal sellisel kujul mõtet. Sisu võiks olla artiklis Vanakreeka kirjandus. Andres 22. juuni 2007, kell 16:59 (UTC)

Sellega on põhiline öeldud. Vanakreeka ja vanarooma kirjandusest tuleks täpsemalt ja faktitruumalt rääkida ikkagi eraldi artiklites. /printsess 8. jaanuar 2008, kell 15:40 (UTC)

Varasem redaktsioon:

Antiikkirjandus on kirjandus, mis tekkis Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ühiskonna tekke ja kujunemise perioodil ning see on Euroopa vanim kirjandus. Selle võib jaotada 4 perioodi:

arhailine periood (8.–6. sajand eKr);
atika ehk klassikaline periood (5.–4. sajand eKr);
hellenistlik periood (3.–1. sajand eKr);
Rooma ülemvõimu aegne kirjandus (1.–6. sajand pKr).

Sõna "antiik" tuleneb ladinakeelsest sõnast antiquus, mis tähendab vana või iidset.

Antiikkirjanduse esimesteks meie ajani säilinud mälestisteks on eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Üldse on eeposte puhul käsitletud kaht suurt teemat: teebaeeposed ja troojaeeposed.

Teebaeepostest on teada vaid pealkirjad, troojaeeposed kirjeldavad Trooja sõda. Viimaste hulka kuuluvad ka "Ilias" ja "Odüsseia". Nende loojaks peetakse pimedat laulikut Homerost. Kangelaslaule, millel eeposed põhinevad, laulsid vanakreeka rahvalaulikud aoidid ja rapsoodid sajandeid ning seetõttu olid eeposte sündmused ja nende eellood laialt teada. Seda asjaolu arvestas ka Homeros, kes kogus kokku üldtuntud rahvapärimusi ja arendas need üksikasjalikumateks sündmusteks, millest saidki eeposed.

Kangelaslaulude järel puhkes õitsele antiiklüürika (7.–6. sajand eKr). Lüürika eelkäijaks oli rahvalaul, mis oli väga liigirohke. Nimetus lüürika on tulnud keelpillist nimega lüüra, mille saatel esitati mitmesuguseid laule. Antiiklüürika tundis vältelist värsisüsteemi ehk pikkade ja lühikeste silpide vaheldumist, mis võimaldas luua erisuguseid rütme. Sisult on lüürika eelkõige ülistus elule: rõõmule, armastusele ja elutervele jõule, ent selles rõõmu- ja joobumuse luules leidub ruumi ja kurbusele ning selge mõistuse ülistusele.

Vastupidiselt eepostele on lüürikas kuulda ka luuletaja enese häält, kes tunnetab maailma ja selgitab oma suhteid sellega. Zanriliselt jaguneb lüürika kolmeks: eleegia, jambograafia ja meelika.

5. sajandil eKr elas Kreeka orjanduslik ühiskond läbi oma suurima õitsengu. Sel perioodil kujunes välja eraldiseisev Atika maakond, mille pealinnaks sai Ateena. Atika osatähtsus Kreeka kultuuris muutus kiiresti nii suureks, et 5.–6. sajandit eKr nimetatakse kirjanduses atika ajajärguks.

Sel perioodil muutub juhtivaks kirjandusliigiks draama. See nimetus on välja arenenud viljakusjumal Dionysosele pühendatud pidustustest ehk dionüüsiatest, kus korraldati suurejoonelisi rongkäike, joodi ohtralt veini, söödi ja lõbutseti.

Teise seletuse kohaselt tuletub sõna "draama" kreekakeelsest sõnast, mis tähendab tegevust. Draama eripäraks on see, et jutustamine sündmustest asendub nende näitliku esitamisega kuulajale-vaatajale, kus on kaastegevad nii näitlejad kui koor. Koorilaulu pidulikest ja ülevatest elementidest kujunes aja jooksul välja tragöödia, naljalugudest aga komöödia. Need kaks ongi atika kirjanduse põhizanrid.

Hellenismiajastul toimuvad olulised muutused Kreekas Makedoonia Aleksandri vallutuste tõttu ning Kreeka kultuur levib laialt kogu maailmas. Ateena kui oluline kultuurikeskus kaob, uueks keskuseks saab Aleksandria.

Erilise õitsengu saavutas helenismiajal luule, millest taandus senine ühiskonnakesksus ja poliitika. Rohkem hakati huvi tundma üksikisiku vastu ning eelistatuks said lühivormid, nagu eleegia ja epigramm.

Hellenismiaja tuntumateks luuletajateks olid Kallimachos ja Theokritos.

==Vaata ka== *Vanakreeka kirjandus *Vanarooma kirjandus

Termin "antiikne" ( ladina keeles antiquus – vana, muistne) kasutamine Kreeka-Rooma ühiskonna ja kultuuri kohta on tinglik ja õigustatud ainult Euroopa vaatekohalt.

Jätsin selle välja. Selle sisu on ebamäärane ja ta ei kuulu artikli temaatikasse. Andres 8. jaanuar 2008, kell 16:03 (UTC)

Kuidas palun? See on väga oluline antiikkirjanduse termini mõistmise seisukohalt! Antiikkirjandus ei ole kõige vanem kirjandus maailmas (antiikkirjandusest vanemad on vana-egiptuse kirjandus, muistse mesopotaamia kirjandus, hetiidi kirjandus, ugariti-hoiniikia kirjandus, sama vanad antiikkirjandusega on vana-heebrea, vana-hiina, vana-india ja vana-iraani kirjandus). Nii et see on oluline ja ma paluks, et sa lisaksid selle tagasi. Ja vanakreeka kirjanduse jutu võtsin ära, sest see on nagunii vanakreeka kirjanduse artikli all ja seda ma praegu korrigeerin. /printsess 8. jaanuar 2008, kell 16:15 (UTC)

Ja kas ei oleks parem kasutada termini "eKr" asemel "e.m.a (enne meie ajaarvamise algust)", sest see on palju neutraalsem ja vikipeedia peakski olema võimalikult neutraalne?!

Kuidas sellega siis jääb?? /printsess 8. jaanuar 2008, kell 16:36 (UTC)

Ja kas ei oleks parem kasutada termini "eKr" asemel "e.m.a (enne meie ajaarvamise algust)", sest see on palju neutraalsem ja vikipeedia peakski olema võimalikult neutraalne?!

Mul võttis vastamine aega.

Miks "eKr" ei ole neutraalne? Eesti Vikipeedias kasutatakse praegu sellist stiili. Asja võib üles tõsta üldises arutelus.

Ma ei kahtle, et Sa jagad asja. Aga ma pean silmas, et selle lause sisu on praegu ebamäärane. Niisugune sõnastus pole kuigi arusaadav. *Kui tahad öelda, et antiikkirjandus pole kõige vanem maailmas, siis võib ju nii öeldagi.

ÕS-i järgi on sõnal "antiikne" kolm tähendust: 'antiikaegne'; 'antiikaja vaimus'; 'vanaaegne'. Eesti keelest lähtudes ei saa öelda, et öelda "antiikne" on tinglik, sest eesti keeles kasutatakse seda sõna eeskätt Vana-Kreeka ja -Roomaga seoses. Sellepärast on mõtet asjast rääkida ainult teistele keeltele viidates. Eesti lugejale on asi hoopis vähem tähtis kui näiteks itaalia lugejale.

Teiseks, see mõte ei käi spetsiifiliselt kirjanduse, vaid kogu antiigi kohta. Kui öeldakse "antiikkirjandus", siis ei paigutata antiikkirjandust kirjandusajaloo taustale ajaliselt, vaid seostatakse teda antiigiga. Andres 8. jaanuar 2008, kell 16:47 (UTC)

  Jah, Sul on õigus, seda saab väljendada ka selgemalt. Ja võib-olla ma ei jagagi seda asja. /printsess 8. jaanuar 2008, kell 16:52 (UTC)

Küll Sa jagad:-) Kui tahad, pane kuidagi tagasi, aga püüa öeldut arvesse võtta. Andres 8. jaanuar 2008, kell 16:55 (UTC)

Vanarooma kirjandus hakkas arenema 3. sajandil eKr, kasutades vanakreeka kirjanduse kogemusi ning saavutusi, kuid seades endale ka uusi eesmärke.

Selline sõnastus tekitab küsimuse, mis need uued eesmärgid olid, võib-olla ka mis need saavutused olid. Minu meelest ei ole mõtet nii abstraktselt rääkida. Kogu artikkel võiks olla detailsem, kuigi see osalt tähendaks kordust. Andres 8. jaanuar 2008, kell 16:55 (UTC)

Ahah. Üritan... /printsess 8. jaanuar 2008, kell 18:10 (UTC)

Nüüd on parem, aga ikkagi: kui juba rääkida eripäradest, tuleks neid ka mainida.

Kas mitte spetsiifilised jooned pole sama mis eripärad? Andres 8. jaanuar 2008, kell 19:36 (UTC)