Arutelu:Akšobhja

Selle lehekülje sisule puudub teiste keelte tugi.
Allikas: Vikipeedia

Tõstsin siia ühe essee-laadse, viitamata, originaaluurimist meenutava tekstiosa sellest artiklist.--Lulu (arutelu) 10. november 2020, kell 14:52 (EET)[vasta]


Akšobhja omadused liituvad selgelt ühe Šākjamuni elust rääkiva legendiga.

Kui Buddha mediteeris bodhipuu all ja püüdles valgustumise poole, siis tema sihikindel pürgimus äratas Māra tähelepanu. Māra esindab budismis kõike maist, kõike mis seob meid suhtelise, muutliku maailma külge ja tekitab kiindumusi, mis sulevad meid elurattasse. Sõna-sõnalt tähendab tema nimi "surma". Māra ei taha loomulikult, et keegi tema vallast põgeneb ja nõnda üritab ta Siddhartat igal viisil segada ja saadab tema peale terve enda armee, kes loobivad mediteerivat Buddhat kaljurahnude ja relvadega. Kuid Siddharta jätkab rahulikult meditatsiooni. Kui kivid, odad ja nooled puudutavad tema rahuliku keskendatuse aurat muutuvad need lilledeks, mis langevad maha. Kui Māra oma ebaõnnestumist näeb otsustab ta taktikat muuta ja saadab oma tütred Siddhartat veetlema. Māra pojad on rahutus ja uhkus, tütred soov, rahulolematus ja kirg. Kuid Siddharta keskendumine on vankumatu ta isegi ei vaata nende poole, vaid jätkab sisemise vabaduse otsinguid. Māra ei taha ennast ikka veel lööduks tunnistada ja proovib kavalusega, öeldes Siddhartale: " Mis sa istud sellel kohal, kus kõikide aegade buddhad on valgustunud, mis õigusega sa selle koha peal istud?" Legendi järgi on see koht, mis esimesena saavutas tahke oleku evolutsiooni käigus-Vadžrasana teemantiste (kasutatakse ka teemant-troon). Māra küsimus on tegelikult: "Sa oled istunud mandala keskele, mis õigusega ja kelleks sa ennast õige pead". Vaid täiesti eetiliselt puhas inimene võib istuda Teemant-istmele. Ja Siddharta vastab Mārale: "Olen paljude ajastute jooksul harjutanud täiusliku andmise, käitumise, kannatlikkuse, ponnistuse, keskendumise ja tarkuse voorusi – kuut täiuslikkust, nõnda olen ära teeninud õiguse istuda sellele kohale." Māra üritab veel kasutada oma viimast trikki, et panna Siddhartat kahtlema endas ja vastab: "Nii sa endast arvad, aga kes on sinu sõnade kinnitaja?" Siddharta vastus Mārale on selge. Ta ei ütle midagi, vaid puudutab maad parema käe sõrmeotstega. Seepeale ilmutab ennast Maa kuninganna ja ütleb: "Mina kinnitan ta sõnu, olen näinud, kuidas ta on enda puhastanud ajastute jooksul, vankumatu ponnistuse läbi vaimsetes harjutustes ja täielikus ebaisekuses." Nõnda lõpuks Siddharta võidab Māra.

Laiemas tähenduses on Māra meditatsiooni teel esinevate takistuste sümbol:

  1. Soovid
  2. Viie ilmingurühma skandha (kalduvuse) pidamine tõeliseks püsivaks iseks. Need skandhad on: 1. ainelised omadused (nimi,vorm); 2. meeled; 3. meelte kalduvused, tahtmised; 4. tunded; 5. teadvusevool.
  3. Uppumine täielikult meditatsiooni (kujustamise läbi iseenese teadvuses visuaalselt) tekitatud naudingutesse.
  4. Surm. Selle sündmuse üle mediteerides saidki joogid ühenduse just Akshobjaga.

Sellest tuleneb ka Akšobhja mudra. Selline on legend, kuid kõikides legendides on alati peidus mitmetasandiline sügav õpetus. Akšobhja mudra on identne Siddhartale omistatud mudraga. Mandalaga ilmnevad alati mingid taju-seisundid. Nende taju-seisundite kohta kasutatakse terminit Vijnana (ka teadvuse vool). Jnana tähendab teadmist ja tarkust. Silp Vi tähendab eristamist. Vijnana on seega tajumisviis, kus me võtame ennast subjektina, mis on eristunud muust "objektiivsest maailmast" ehk teadvustab seda – on teadvustaja ja teadvustatav. Yogacara koolkond loetleb 8 vijnanat ehk eristavat teadvuse tasandit. Iga buddhaga liitub üks nendest kaheksast. Akšobhjaga liituvat kutsutakse (alaya vijnana). Selle eristava teadvustamise mõistmine lähtub karma seadusest. Budistid ei kasuta mõisteid head ja halvad teod, vaid soovitud ja soovimatud teod. Soovitavad teod on ebaisekad, egota ja selliste tegude allikaks on meel täis armastust, tarkust ja rahu ja vähendavad inimeste kannatusi. Soovimatud teod on isekad, mille lähtekohaks on meel, mis on täis ahnust, viha, teadmatust, sellised teod toovad kõigile kannatusi. Kõik teod kannavad varem või hiljem vilja, mitte ükski tegu ega mõte ei kao jäljetult. Need säilivad meie taju sügavuses, mida kutsutakse ka suhteliseks alajaks.

Alaya tähendab viljasalve, kuhu kõik seemned kogutakse. Nüüd on meil võimalik näha sügavamat seost Akshobja ja Sakyamuni vahel. Kui Siddharta puudutab maad, on ta valmis saavutama valgustumise, sest on saabunud hetk, mil kõigil tema positiivsetel tegudel on aeg vilja kanda. Maa puudutamine on sümbol – suhtelise alaya sümbol. Maa säilitab endas truult kõigi ajastute märke, kõigest sellest, mis on tema pinnal toimunud. Maa ajalugu võib lugeda tema kihtidest. Maa on kõigi inimeste võitluste tumm tunnistaja. Ja nõnda nagu seemned kannavad mullas vilja, nõnda kannavad ka inimeste teod vilja suhtelisel olemasolu tasandil. Ei ole juhus, et Akšobhjaga liituv loom on elevant, kellest räägitakse, et see loom ei unusta kunagi midagi.

Eelnenust võiks järeldada, et Akšobhja element on maa, kuna ta on vankumatu ja istub maad puudutades. Kuid Akšobhja element on tegelikult vesi. Seda on lihtne seletada. Igaüks nendest budadest on valgustunud tarkuse kehastus. Akšobhja tarkusega aga liidetakse veel omadussõna peeglisarnane. See tähendab valgustunud tarkust, mille abil näeme kõike tõelise, puhta ja erapooletuna. Kui me hoiame peegli ees valget ja punast roosi, siis peegel näitab neid mõlemaid võrdselt vahet tegemata, kumbagi esile tõstmata. Ilma hindamata ja arvustamata. Tõelus on kogemus ilma mõtete rusuva koormata. Valgustunud meel peegeldab kõike, kuid teda ei määri miski. Vee võime toimida peeglina teeb temast Akšobhja elemendi. Vesi on nagu meie meel, ta voolab ja liigub, annab ta asjadest moonutatud peegeldusi. See tähendab kui meie meel on rahutu, on meil väärastunud arusaamad. Kui meel peatub, siis meelt ei ole, kui vesi peatub muutub, ta puhtaks selgeks ja läbipaistvaks. Akšobhjas on ühendunud sansaara ja nirvaana. See on tegelikult üks ja sama maailm, mida lihtsalt nähakse erineva selgusega. Enne valgustumist me takerdume välise maailma sihtidesse ja reageerime mõnikord positiivselt, mõnikord negatiivselt. Nõnda toodame jätkuvalt uusi seemneid – loome uut karmat, mis paneb elu- ja surmaratta pöörlema. Kuni valgustumiseni oleme me kimpus kahesusega, suhtelise alaya vijnanaga. Murdes aga läbi duaalsusest hakkame nägema absoluutset alayat, plekitut tõde – amala vijnanat. Absoluutne nägemine on ületanud aja ja koha, kõik tingimused ja kannatusabsoluut on murdnud välja duaalsuse pettustest. Ühtumine absoluutse tõega on vabastanud meid illusioonist, et oleme eristunud olendid eraldi maailmast, et maailm on meist väljaspool. Vijnanasubjekti objekti illusioon muutub jnanaks, ei-dualistlikuks tarkuseks. See muutub Akšobhja peeglisarnaseks tarkuseks. Valgustunud inimene jätkab toimimist maailmas, kuid ta ei loo enam karmat, sest karma sünnib subjekti ja objekti suhtest, kokkupuutest. Kui mina ründan maailma, siis maailm ründab paratamatult vastu kuid kui mina ja maailma mõisteid enam ei ole, jääb järele vaid peegel. Pildid ei jää peegli külge kinni ja peegel ei tõmba pilte ligi ega tõrju ka endast eemale. Peegel ei muutu ega reageeri, see on alati häirimatult objektiivne, vankumatu. Kui saavutame sellise tajuviisi, ei loo me enam uut karmat ning elu ja surm ei oma enam erinevust – oleme valmis astuma Akšobhja puhtale maale.